Terasratsanik (1999)

Portreefilm Richard Laurist "Terasratsanik" on TPÜ telerežii üliõpilaste Andrus Priki ja Andres Arro diplomifilm.

Richard Laur    

7-kordne Eesti meister mootorispordis

2-kordne NSVL hõbe mootorispordis

NSVL pronks mootorispordis

Kalevi Suursõitude algataja, peakorraldaja

Kalevi auto-motoklubi rajaja ja ülem

Eesti motospordikoondise peatreener

NSVL ringrajakoondise peatreener

NSVL teeneline treener

Eesti Motospordiföderatsiooni president

Eesti auto-motospordi veteranide klubi president

Allikas: Tekst filmi lõputiitrites

Väljavõtteid filmi arvustusest

Tarmo Teder: „Paistab, et legendaarsele “Vaskratsanikule” viitav “Terasratsanik” jätkab eesti portreefilmi paremat traditsiooni, avades Eesti võidusõidu hingeks nimetatud Richard Lauri mehist isiksust ja ta titaanlikku tegevust. Tõepoolest, nii nagu Peeter I rajas Neeva kaldale kuulsa Sankt Peterburgi, sillutas Richard Laur aastakümneid teed kuulsusrikkale Eesti(NSV) motospordile, mis mängis läbi kogu okupatsiooni NSV Liidus avangardset rolli. Laur sõitis ise, organiseeris meeletult ja ta käe alt kasvasid sajad võidusõitjad. Eesti motospordis on kõik temaga seotud. Richard Laur on seitsmekordne Eesti meister, kahekordne NSVLi hõbe ja NSVLi pronks, “Kalevi” suursõitude algataja ja peakorraldaja, Kalevi auto-motoklubi rajaja ja ülem, NSVLi ringrajakoondise peatreener, NSVLi teeneline meistersportlane ja NSVLi teeneline treener, Eesti motospordikoondise peatreener, Eesti motospordiföderatsiooni president ja Eesti auto-motospordi veteranide klubi president. Need on tiitlid ja fassaad. 

Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonnas telerežhii lõpetanud noorte kineastide Andres Arro ja Andrus Priki tõsielulinateos “Terasratsanik” annabki fragmentaarse ent sisutiheda ülevaate Richard Lauri tegevusest. Filmi kahekümne kolmesse minutisse surutud ulatuslik materjal dikteeris intensiivse rütmi, kuid tempode vahel püütakse avada ka kangelase sisemust. Pole isiksuse hingeellu puurivat audiovisuaalset portreemaalingut, kuid on mõned Lauri olemusele ja saatusele ilmekalt viitavad pintslilöögid, mis annavad terasemale vaatajale konkreetsed niidiotsad edasi mõtlemiseks.

Näiteks filmi alguses ütleb Laur: “Isiklikult ma olen kaotanud. Perekond — see on see kõige tähtsam, ja see on ka viltu läinud, tänu minule. Mitte et me oleks lahku läinud, vaid ma ei saanud oma aega panna sinna, kuhu oleks vajalik.” Samal ajal kumab endast tohutult andnud novaatori imeliselt noorusergul palgel mingi seletamatu ja lihtne vaimsus. Ega läbi elu raiunud motohundist mingit rafineeritud intellektuaalsust ootagi ning kindlameelne Laur paistabki oma sümpaatses tahumatuses teesklematult avatud ja terviklik inimene. Ta ei mängi, vaid on, ja see vahetu olek on üks filmi voorus.  /---/

Gunnar Hololei paigutamine filmi läbiva kõrvaltegelase ossa mõjub kohati natuke häirivalt, kuid see “teise viiuli” roll on kontseptuaalselt õigustatud. Hololei on Lauriga kaasakõndiv dialoogi käivitaja, Lauri tabavate lühilausumiste väljameelitaja, pädev giid mototeeradadel tagasivaatamiseks. Samas pole Hololei tõsieluloos küsitlev reporter-kineast, vaid täiesti orgaaniliselt “asja sees” ja filmi sulanduv Lauri kaasvõitleja.

Operaator Arvo Vilu huvitundlik kaamera käib elava sündmustikuga kaasas, püüab liikumisi ega jää passima; rakursi muutused on tingitud vahetust tõsielust, mis ei paista kunstikavatsuslikult dikteeritud. Väga vähe on filmi juures tunda tegemise lõhna ja see on teine voorus. Tähtis on ka see, et tegijad on suutnud anda küllalt mitmekesise sündmustikuga pildijada, milles pole sisulisi kordusi. Film on huviga vaadatav. /---/

Riias, Mežaparki ringrajal ja Tallinna Metsakalmistul mälestatakse hukkunud võidusõitjat Erich Tomsonit (1905—1946), Laur lahkub ohates: “Ei saa, raisk, pisarad tulevad.” Pirita-Kose-Kloostrimetsa rajal ütleb Laur: “Me olime tõesti laulupeo kõrval üks korrektsemalt paremini organiseeritud suurüritus.” Mustvalged dokumentaalkaadrid 1940—1950. aastate ringrajalt. Mängufilmi “Vallatud kurvid” (režissöörid Juli Kun ja Kaljo Kiisk, Tallinna Kinostuudio, 1959) vaadates tunnistab Kiisk Lauri teiseks kaaslavastajaks. /---/

Võrreldes Peep Puksi neliteist aastat tagasi tehtud “Ringrajaga”, mis näitab “ringrajapilootide” Jüri Raudsiku ja Lembit Teesalu võidukihutamist ka nende kaasaelavate abikaasade reaktsiooni kaudu, on Andres Arro ja Andrus Priki “Terasratsanik” vähem vaatemänguline, kuid rohkem läbilõikeliselt ja konkreetselt portreteeriv kordaminek.“

Teder, T. (1999). Kui inimene ongi su jumal. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 80-82.