Teekond ruudulisel laudlinal (2004)

Rein Tammik

Rein Tammik (22.03.1947), eesti maalikunstnik. Lõpetas 1974 Tartu Kunstikooli. Olnud Tallinnfilmi kunstnik-lavastaja. Üks pop-kunstistiili toojaid Eestisse, olnud 1970ndate alguses rühmituse Visarid liige. Tema varasemas maalikunstis võib leida hüperrealismi sugemeid. Ühendas slaidile põhineva maali pop-stiilis kujunditega. 1970ndatel on talle iseloomulikud agressiivselt käsitletud interjöörid ja keskkonnavaated, töö traditsiooniliseks koostisosaks kujuneb suureruuduline laudlina. 1980ndatest alates liidab kaasaegse olustiku tsitaatidega 17. sajandi Hollandi maalikoolist, liites moodsa klassikaga. 1992. aastast elab Prantsusmaal. Maalis jätkab kunstiklassika vaatlusi, kuid kasutab arvutil skaneeritud kujundeid, töötades palju 19. sajandi fotograafiast pärinevate motiividega. Ühendab interjööri, erootilise akti ja natüürmordi motiive.
Eesti Entsüklopeedia (1996). 9. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus,, lk 256; www.vaal.ee/est/galerii/naitus/cv/one/article_id-114‎  (13.01.2014).

Filmis kujutatud isikunaitused "2 x Tammik" ja "Pariisi väikesed naised" ("Les petites femmes de Paris") avati Eesti Ühispanga galeriiis 15.06.2000. Eksponeeritud olid maalid ja giclée-tehnikas tööd (skaneeritud vanad prantsuse 19. sajandist pärit erootilised dagerrotüüpiad). (Eesti Päevaleht, 21.06.2000.)

Lisalugemist Rein Tammiku elust ja loomingust:

Juske, A. (2006). Rein Tammik - nõukogude postmodernist. Rmt: Külmetav kunstnik: 50 tähtsamat teost läbi aegade. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 60-61;

Tammik, R. (2010). Tammik mässab moodsa vastu. [Tiina Väljaste intervjuu Rein Tammikuga]. Sirp, 3. dets, lk 18-19.

Väljavõtteid arvustustest

Filmikriitik Marianne Kõrver: "Peeter Urbla „Teekond ruudulisel laudlinal” mind eriti diskuteerima ei ajendanud. See on korralik, kuid ehk natuke liiga tavaline portreefilm Prantsusmaal elavast eesti kunstnikust Rein Tammikust, kes on Pariisis saanud edukaks ja kellel läheb elus hästi. Mingi konflikt oli justkui puudu, mis teeks filmi meeldejäävaks."
Kõrver, M. (2006). Eesti täispikad dokumentaalfilmid 2005. aastal. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 136.

Kunstiteadlane Juta Kivimäe: "Ruuduline tekstiil on olnud aastakümneid Tammiku juhtmotiiv ja seega ka filmi pealkirjana hea leid. Portreefilm Rein Tammikust aga on vist küll ainus Peeter Urbla film, mis minus, samuti aastakümneid Kunstimuuseumis eesti kunsti teekonda jälginud kunstiteadlases, on tekitanud mingeid küsimusi ja rahutust.
Rein Tammik on kahtlemata üks andekamaid seitsmekümnendate-kaheksakümnendate eesti maalijaid. Ei peakski kõige olulisemaks tema seotust avangardiga või mingi erilise mässumeelsusega, nagu sageli on Tammikust kirjutades püütud rõhutada. Eelkõige mäletan Tammikut väga hea maalijana, isiksusena, kellele polnud üle jõu käiv mäng mis tahes erinevate ajastute maalikunsti rekvisiite kasutades. Filmi-Tammik on aga tegelane Eesti edulugudest. Tal on ees teekond La Manche´i-äärsest provintsilinnast Eu´st Pariisi. Ta müüb edukalt, tema Moskva juuditarist naine müüb edukalt Benois´ laadis sensuaalseid väikesi maale ja näeme ka kunstigalerii Tammik-Stenberg lähivaadet, kuhu head linnakodanikud tulevad ostma "midagi juubelikingituseks".

Oluline ja eesti kultuuri ajaloos vägagi aktuaalne teema, eesti kunstniku saatus eksiilis, on jäänud Urbla filmis samuti edulooks. Ma usun, et vahel võib olla väga raske maalida päevas elustandardi hoidmiseks vajalikud kolm väikest natüürmorti. Mil määral võib andekat maalijat rahuldada võimalus /.../ maalida need kolm väikest lõuendit kiiresti täis XVII sajandi hollandlaste laadis ja katta pildipinnad maalilise sfumato´ga?

Filmi üks paremaid lõike on Tammiku lahkumine vanematekodust. Kunstnik sulgeb enda järel kodumaja välisukse. Sissepoole jäävad juba vanad ema ja isa, üks neist muretsemas ees seisva lõikuse pärast. Väljas ootab auto ja sõit sügisilma, kaugesse ebasõbralikku maailma, mis, tõsi küll, on osutunud Tammiku olmelist eksistentsi soosivaks. Selja taha jäävad ka näitused Tallinnas, kohas, kus Rein Tammik kuulub ikka veel kohaliku väikerahva kunstiajalukku ja jääb sinna ilmselt ka tulevikus."
Kivimäe, J. (2008). Teekond ruudulisel laudlinal. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 113-114.