Talumehesugu (1981)

Katkeid filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmide kunstinõukogu koosoleku protokollist

07.05.1981

Heinapuu: See oli siis palju pahandusi ja vaidlusi tekitanud film. Arvatavasti kõik on teadlikud sellest, et autor keeldus filmi lühendamast, kolmest osast sai seitse osa. Muidu on film tehtud stsenaariumi järgi, episoodid said lihtsalt sedavõrd pikemad. Filmi sisulist toimetajat pole kohal, toimetus pakub arutamiseks II kategooriat.

Karemäe: Kas poleks õige teha lühemaks ja anda I kategooria.

Rammus: Tegime sellise ettepaneku korduvalt. Tegijad keeldusid.

Karemäe: Kahju, et autor ei olnud nõus lühendama. Unikaalne materjal. Film räägib paljust - traditsioonist, tööst, kultuurist. Väga dokumentaalne, elutruu, suuri voorusi. Kohutavalt palju liigliha, isegi inetut. On palju ülearust, mis väsitab. /---/

Kallaste: Tuglast tuleb meelde tuletada, et kvantiteet tihti madaldab kvaliteeti. Palju ühetaolist materjali. Dramaturgia lohiseb.

Sööt: Pikk küll, kuid mitte nii pikk. Ühe osa võib vabalt välja võtta. On väärtusi. Kus oli toimetus? Aeglane jutustav toon meeldis, kolme osaga seda üle ei käi. Näeksin ka, et üks osa vähemaks ja vaadata uuesti.

Anderson: Nii pikk film, raske kohe sõna võtta. Film meeldib, hea film. Konflikt, mis tekkis, on üks igavene konflikt. Jälgides ei mahu ära kahe osa peale. Ma saan temast aru. Minu jaoks tekitas küsimusi, kahju, et teda eesti keeles ei ole. /---/

Školnikov: Film paneb paljude asjade peale mõtlema. On pikk. Stiililt aeglane vaatlus, ma ei tea, mitu osa peaks olema. Loominguliselt jätab tugeva mulje. On tunda inimlikku tarkust. Paneb mõtlema. Konflikt, mis tekkis, peaks rääkima loomingust. Väärib kõrgemat hinnangut. Võibolla Merkel vähendaks ka ise. Juhtkond pesi käed puhtaks. Meier pidi siis saatma filmi Moskvasse. Film on ju stuudio oma. Ma ei taha lahata tema väärtusi või puudusi. Film peaks minema ekraanile.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1926

Filmist ajakirjanduses

Raivo Rammus: „Selle aasta uutest filmidest tuleks kõigepealt rääkida täispikast "Perekonnakroonikast", mille meie stuudios tegi tuntud nõukogude dokumentalist Maia Merkel. Film, mis ühe suguvõsa liikmete kaudu annab maainimese koondportree, on osutunud mitmeti poleemiliseks. Planeeritud pooletunnise asemel tuli M. Merkelil välja rohkem kui tunniajane rikkaliku materjaliga film.“
Balbat, M. (1981). Dokumentalistika saak ja seemned [vestlus Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetaja Raivo Rammusega]. Sirp ja Vasar, 26. juuni, lk 11.

Maris Balbat: „Kokku tuleb sedapuhku üle 860 sugulase. Sündmus on ulatuslik ning tegijad on osanud tabada selle meeleolu ja kulgu: esimestest ebalevatest saabujatest kuni suure erutatud peosaginani. Kaamera liigub inimeste keskel nagu märkamatult, inimesi nende iseolemises segamata. Liigub edasi ja peatub jälle nagu juhuslikult neilsamadel nägudel. Ekraanil pole lavastuslikkuse hõngu, pole filmimeestele mängimist. Nii jääb läbi filmi, ka siis, kui tähelepanukeskmes on üks inimene: inimesed ekraanil jäävad iseendaks. Vaatad, kuidas kaamera ahne huviga otsib iseloomulikke nägusid, tüüpe, situatsioone (peaoperaator on Vladimir Maak) ning mõtled: kas oli vaja võõrandunud pilku, inimest väljaspoolt, et nii teravat huvi tunda meie tüüpilise maainimese vastu tema ehedas silumatuses ja seni veel (kui kauaks?) maalõhnalises koreduses?
/---/
Nähtava sooviga anda suure suguvõsa (ja ehk laiemaltki: üldse praeguse eestlase, eeskätt eestlase-maainimese) koondportree, esitab režissöör oma tegelaste galerii nii, et esindatud oleksid nii vanemad kui ka nooremad, nii mehed kui ka naised, suurperekonna liikmed ja üksikud, ka Kontuste sugupuust võrsunud haritlased. Valik on tehtud õnneliku käega: inimesed ekraanil tunduvad tuumakatena, asjalikena, ka tundub millegipärast, et tegemist on heade inimestega.“
Balbat, M. (1981). Koondportree [filmist "Talumehesugu"]. Sirp ja Vasar, 9. okt, lk 11.

Tatjana Elmanovitš: „Harilikult, eriti dokumentaalfilmis, kujutatakse elu arengut uue tootmistehnoloogia demonstreerimise, äärmisel juhul juurutamisprobleemide lahkamise kaudu. Maia Merkel otsib elu arengu ilminguid inimsuhetest, käsitledes neid omapärase põlvkondade filmidialoogina. /---/ Vanu inimesi on filmitud paigalseisu, staatikat rõhutades - istuvatena, vaikivatena, mõtlevatena, ja kui kõnelevatena, siis üksnes oma mõtteid, oma sõnu ütlevatena. Meie-ealisi Kontusi on filmitud liikuvaina: tõtlevatena, kuhugi tormava auto roolis, midagi kirjutavatena, justkui avameelselt pihtivatena, tegelikult aga l i i a l t  p a l j u  k õ n e l e v a t e n a, et kõik sõnad võiksid o m a d olla. /---/ Selle probleemi valguses muutub tähenduslikuks tolle suguvõsa kohtumise fakt, mida filmi alguses tunnistasime. Inimeste põlvkondade suhtlemine. Kontakt. Mis paneb mõtlema elu suurima väärtuse, elu täiuse tunde üle, mida oleme kaotamas ja mille peame eneses taastama.“
Elmanovitš, T. (1981). Maia Merkeli Kontused [filmist "Talumehesugu"]. Noorte Hääl, 2. dets, lk 2.