Sprott võtmas päikest (1992)

Filmist ajakirjanduses

H. Metsa kvaliteeditaotlusele seab Mati Kütt selles nukufilmis vastukaaluks täiesti omanäolise tehnilise lahenduse. Mängitakse lamenukkudega ning teatridekoratsioonilaadsete ühepinnaliste esemetega ruumis. "Ühekülgsus" ja/või "pinnapealsus” sobiksid märksõnadena kokku võtma selle loo kujundeid. Triviaalsetki kujutatakse siin teravmeelse leidlikkusega. Kuldkalakese muinasjutu kaasajastatud versioonis on kõik absurdini tänapäevane — pahupidi pööratud.
/---/
Suur osakaal on kõikvõimalikel kujunditel. Paraku oleme vaatajana harjunud ehk kõike liiga taandama meie totalitaar-ühiskonna probleemidele. See, et kohati tekivad tänaseks kulunult ja väsitavalt mõjuvad poliitilised seosed, on ilmselt siiski ka tegijate taotlustest tingitud. (Filmi "kangelase" esimeseks täitmist nõudvaks sooviks on ministriportfelli saamine.) Filmis on siiski ülekaalus avaramalt vaimukad nüansid.

Esilinastuse järgseid muljeid oli nõus jagama Raivo Järvi: "Mati Küti idee on geniaalne, sellele annab tulla! Kui seda filmi tehti, öeldi mulle, et tuleb "Stalkeri" multivariant. Ma ei ole nii vaimne, et kõikidest kujunditest aru. saada. Film kippus natuke lohisema." /---/
Kapstas, M. (1992). Film. ...sprott võttis päikest [esilinastunud animafilmidest: "Külma kõhuga...kuid roheline", "Sprott võtmas päikest", "Otto elu"]. Päevaleht, 10. okt, lk 8, fotod.

Eesti kasinas ooperiliteratuuris on "Sprott võtmas päikest" kindlasti omapärane üritus (ehk tal küll analooge maailmas leida võib) ja oma mängureeglitest lahtudes heal tasemel tehtud.
Pildiliselt sisaldab film rohkesti huvitavaid leide, seda eriti kahemõõtmeliste tegelaste olme- ja intiimsuhteid väljendavates kaadrites. Üpris vaimukas (mitte just originaalne) on ka vaatajas tekitatud reaktsiooni vastassuunaline jätkamine visuaalsel tasandil. (Näiteks maskuliini suundumisel ülemistesse kihtidesse avaneb tema jalge all luuk, kuhu eeldaks hoopiski tema sissekukkumist. Liigset perverssusehõngulisust õhkus coituse muutumisest saagimiseks.)
Kokkuvõttes. Me kuuleme-näeme versiooni "Kuldkalakesest". Selles on transponeeritud hulk detaile ja lisandatud riistaprobleemi igiliikur. Ja põhiliselt vist kõik. Transponeerimise vajadus, põhjus või eesmärk jääb häguseks. Jääb kergelt lohkutõmmatu tunne. Eks ta ole, nagu ütleb B. Bilgrim. Eks ta ole - igaühe oma asi, mis tunne talle jääb. Selles versioonis võtab Sprott päikest - ja miks ka mitte.
Kangro, R. (1994). Miks ka mitte (Mati Küti animeeritud ooperist). Teater. Muusika. Kino, nr 7, juuli. lk 111-113, ill.

Küti filmid on tihti üsnagi sünged ning tema arvates on hädavajalik, et kunst kujutaks ka meie eludes valitsevat pimedust. „Päike ei saa kogu aeg paista,” sõnab ta. „Kui režissöör puudutab nii-öelda kuu pimedamat poolt, on väga selge, mida ta sellega öelda tahab.” Pimeduse kaudu saavad kunstnikud esile tuua jõude, millele me allutatud oleme, ja visata nalja ühiskonna kummaliste reeglite ning nende järgimise üle. Hea näide on Küti film „Sprott võtmas päikest”, mis räägib loo mehest, kes pärast oma materialistlike soovide täitumist kannatab. „(Mu filmid) peegeldavad maailma minu ümber. Mõnikord on päris maailm palju kohutavam kui õudusfilmid, aga ma üritan ka huumorimeelt säilitada, on väga oluline seda mitte kaotada,” ütleb Kütt.
Bazalgette, S. (2017). Mati Kütt - ennekõike inimene, siis kunstnik. Müürileht, 21. nov.

Intervjuu Mati Kütiga

Eelviimane film "Sprott võtmas päikest" tuli jälle täiesti teises laadis, mismoodi see oli tehtud?
"Sprott" oli miksitud, kombineeritud tehnikas, kasutati nii nuku- kui ka joonisanimatsiooni. Minu jaoks kujunes film üheks seni keerukamaks. Tegelaste materjalina kasutasin vineeri. Dekoratsioonid olid osaliselt maalitud, kohati aga kolmemõõtmelised.

Kuidas sul üldse tuli mõte teha pahupidi pööratud kuldkalakese lugu ooperina ja veel saksa keeles?
Mui olid dialoogid ja repliigid valmis kirjutatud ning naine hakkas mulle laulma mõningaid repliike. Siis plahvataski, et miks mitte võtta ooperi vorm. Algselt pidi tulema pseudo-Wagner, hiljem, koostöös heliloojaga, kujunes välja tänapäeva muusika, ja see ongi parem. Mis puutub saksa keelesse, siis käsitlen keelt kui konkreetset muusikat. Tegelikult ei olegi oluline, mis keeles lauldakse, pealegi on ooper iseenesest juba üks sürrealistlik tegevus. Mõned on arvanud, et lugu oleks võinud lühem olla; kuna aga tegu on ikkagi ooperiga, siis tahtsin kinni pidada teatavast reeglistikust, mida nõuab ooperi tegemine. 

Millises järjekorras toimus filmi loomine, kas varem oli pilt või muusika? 
"Sproti" puhul pidid solistid oma dialoogi varem sisse laulma ning selle kaudu animeerisin kõik suured plaanid, et suu liikumine oleks laulduga identne. Laulud olid seega enne animatsiooni tegemist valmis ja võib kujutada, kui raske oli hiljem orkestril muusika samas rütmis sisse mängida. "Sproti" filmi tegemisel olin õnnelikus olukorras, ma ei tea, kas see johtus tähtede soodsast seisust või muust - kõik kaasloojad olid väga koostööaltid: lauljad Annika Tõnuri ja Uku Joller, helilooja Toomas Trass, dialoogi saksa keelde tõlkija Rauno Remme, joonisanimatsiooni kunstnik Riina Kütt, kolmemõõtmelise osa animeerijad Triin Sarapik ja Andres Mänd, operaator Urmas Jõemees. Kõik nad tegid briljantset tööd - mitte alati ei ole see filmi tegemisel nii.

Millest sa lähtud oma filmide puhul, kas on juba varem selge, kuidas teha või millest teha?
"Sproti" puhul oli üks tähtis tegur just mäng materjaliga: mõned tegelased olid vineerist, ning sel materjalil on omadus, et pikka aega vees olles kipuvad kihid lahti tulema. Iseenesest juba see asjaolu andis tõuke mänguks. /---/
Loojale pakub naudingut juba protsess ise. "Sprotti" tehes filmisime ühe osa näiteks basseinis, kus animaator liigutas nukke vees olles.

Aga need mullid, mis "Sprotis" veest tõusevad, kas need olid joonistatud?
Ei, need olid eri suurusega spetsiaalselt valmistatud klaaspoolkerad. Kui põhiplaan oli filmitud, siis tuli filmilint kaameras tagasi kerida ning teises ekspositsioonis mullid animeerida. Kui tähelepanelikult "Sprotti" jälgida, siis on seal veealustes episoodides mudasadu. Et seda saada, pidime eelnevalt ülikiire rapiidkaameraga filmima akvaariumis osakeste aeglast liikumist, film ilmutati ja sellest tehti kontramask. Seejärel kasutasime teist kaamerat, kuhu mahub paralleelselt kaks filmilinti. Rapiidkaamera abil võetud mudaosakeste langemine toimis maskina ja teisele lindile filmisime tegevusstseeni. Montaaži käigus sisemisi rütme muuta ei olnud võimalik, sest siis oleksid aeglases ja ühtlases muda liikumises hüpped tekkinud.
Teinemaa, S. (1994). Mulle ei paku huvi ühe tehnika juurde kinnistumine [intervjuu Mati Kütiga]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 113-115, foto.