Avaleht » Filmiliigid

Sinimäed (2006)

Dokumentaalfilm Kestus: 59:01

Huviinfo

Filmikangelaste saatusest

Tütrega Eestisse jäänud Aino Maitla sai Paul Maitla surmast teada enam kui paarkümmend aastata hiljem. Aino Maitla suri 1994. aastal.
Punaarmeelane Vello Raigo jõudis koju mais 1945. Pere oli alles. Suri 1956.
Kaljo West astus peale sõja lõppu taas konservatooriumi, ent vahistati peagi. Vanglast vabanes ta 1955. aastal.
Harri Rent sai märtsis 1944 Narva rindel haavata. Ta langes 9. mail 1945 Tšehhias vangi ning jõudis peale vangilaagrit Poolas 1951. aastal tagasi Eestisse.
Vello Salo jõudis läbi Tšehhia Itaaliasse, astus katoliku usku, vahetas nime, sai peagi preestriks ja toimetas aastaid Vatikanis eestikeelseid raadiosaateid. Eestisse jäänud kodused kuulsid temast taas alles 30 aastat hiljem.
Richard Säägi jõudis lääneliitlasteni. Elab Inglismaal.
Kurt Ewert jõudis sõja lõpul Saksamaale, teenides hiljem Bundeswehris kindralmajorina.
Valdimir Metelitsa jäi peale sõda elama Eestisse.
Tänu rinde hoidmisele Sinimägedes õnnestus Eestist põgeneda umbes 80 000 inimesel.
Soome jäi sõjaliselt purustamata ning säilitas iseseisvuse.

Allikas: filmi epiloog

„Sinimägede“ autor Raimo Jõerand filmist

Režissöör tunnistas, et enne filmi kallale asumist polnud tal toonastest sõjasündmustest aimugi. «Ent kui end lõpuks kurssi viisin, siis oleks võinud vist ajalooeksami sooritada,» ütles ta muiates. Ligi tunniajase filmi jaoks oli vaja läbi töötada 20 tundi intervjuusid ning tutvuda nii Eesti, Rootsi kui ka Soome filmiarhiiviga.
Värske tõsielufilm jutustab kaitselahingutest Eestis 1944. aasta suvel. Ajal, mil Punaarmee Euroopas ligi tuhat kilomeetrit edeneb, ei suuda ta peaaegu poole aasta jook­sul vallutada kolme nõlva Ida-Eestis.
Filmi keskmes on tütre lugu isast, kelle saatusest ei teadnud ta aastakümneid tõtt. Nimelt tuli isal sõtta minna enne, kui tütar oli sündinud. Saatuse tahtel ei näinud nad teineteist enam kunagi.
«Tegelikult ei saa seda filmi vaadata mingite konkreetsete sündmuste jadana – see film tugineb emotsioonil,» selgitas režissöör. «Ehk teisisõnu, see ei räägigi niivõrd sõjast, kuivõrd hoopis armastustest ja ränkrasketest valikutest.»
Maimets, A. (2006). Miljoneid maksev filmisari jõudis teise esilinastuseni. Postimees, 10. mai, lk 39.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Sinimägede põrgust on meil varem kirjutanud Voldemar Pinn ja Mart Laar, esimene on seda teinud brošüüris “Rüütliristi kandja major Paul Maitla – Sinimägede sangar. Raamat sõjamehest, kes mõrvati rahu esimesel päeval” (1997), teine põhjalikus uurimuses “Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis” (2006). Pinn on emotsionaalsem, erapoolikum, publitsistlikum ja kirglikum, valgustab piisakest ookeanis ja portreteerib Paul Maitlat, Laar distantseeritum-teaduslikum, kirjeldab ajastut ja ühiskondi, liigub üldiselt üksikule.

Raimo Jõeranna filmis on mõlemad lähenemised esindatud, kaks häält vastandatud, neile vastandub veel kolmaski, punapoolele sattunud võitlejate oma. Vastandumine on teatavasti igasuguse dramaturgia alus, ilma vastandumiseta polegi draamateost, ei dokumentaali ega mängufilmi. Perekondlik hääl on tekitatud Paul Maitla (muuseas, koju jõudmata) kirjadest ning sõjamehe tütre Kai Maitla mälestustest, ühiskondlik hääl Saksa poolel võidelnud Kaljo Westi, Harri Rendi ja Richard Säägi ning lisaks veel Soome-poisi Vello Salo intervjuudest ning Vene poolel osalenud venelase Vladimir Metelitsa intervjuudest ja eestlase Vello Raigo kirjadest.

Nüüd võiks küsida, kas Sinimägede tõrjelahingud olid meie teine Vabadussõda? Aga seal võitlesid eestlaste kõrval Saksa poolel veel hollandlased, flaamid, rootslased, valloonid, norralased. Ega ometi keegi arva, et nemad seal heitlesid oma kodumaa või Eesti vabaduse nimel? Vello Salo ütleb filmis, et kõiki neid liitis ühine vaenlane. Võideldi vastu, kuid mitte poolt. Ja minu arvates on see äärmiselt täpne määratlus.

Visuaalselt lööv

Üks asi on filmi sõnum, teine selle teostus.
Üldiselt tekstil põhinev “Sinimäed” on haruldaselt tabava visuaalse ja audiaalse kattega, kuigi mõlemad on tihti dekoratiivsed, vahest koguni varjamatult lavastuslikud. Ei saa ju nõuda, et taustapildiks oleks just seesama lahing just sellel kuupäeval ja kellaajal, mida intervjueeritav parajasti meenutab. Ja kui ohvitser Maitla koju helistab, siis ei arva ilmselt keegi vaatajaist, et needki kaadrid on dokumentaalsed, kuskilt arhiivist pärit. Need on rekonstruktsioon ehk lavastus. Miks on vaja niisuguseid võtteid? Mitte dokumentaalsuse, mitte faktistiku rõhutamiseks, vaid vaatajas elamuste tekitamiseks, mis ongi ühe filmi ülesandeks.

Ei miski iseloomusta sõja kurba paratamatust paremini kui epiloogis toodud võitlejate elulood, kust selgub, mis pärast edasi sai. Hitler otsustas Sinimäed maha jätta ning nüüd võiks esitada küsimuse vapruse ja ohvrite otstarbekuse kohta. Me ei tee seda, sest nii poleks ilus... Eriti julm ja ebaõiglane on tõelise sangari Paul Maitla hukkumine Tšehhi patriootide kättemaksujanu ajel. Õpetagu see meid, kui rumal võib olla soov tasuda.

Õnne ei leidnud keegi, ei võitjad ega kaotajad, ja täpselt niisugune ongi selle koleda sõja tulemus meie riigile ja rahvale.“
Remsu, O. (2006). Viimast sõda meenutades. Sirp, 12. mai, lk 14.

Andres Laasik: „Filmi keskne lugu joonistub ümber Rüütliristi pälvinud mehe Paul Maitla, kelle Sinimägedes tehtud teod talle selle kõrge autasu tõidki. Aga see filmis jooksev Maitla-jutustus pole mitte paraadikõne laadis, vaid väga intiimne. Tema päeviku südamepõhjast pärit sõnumit kaunistavad diskreetselt lavastatud stseenid, mis annavad ohvitserikujundile inimlikku soojust. Lavastatud maalilised stseenid (Maitlat mängib Taavi Teplenkov) töötavad tugeva vastandina rindekroonika rohketele kaadritele, kus sülitavad tuld suurtükid ja roomavad tankid.

Filmi tugevaks küljeks on seegi, et kõnelema on leitud mehed ja materjal mõlemalt poolt rindejoont. Ja mis seal salata, venelasest ja sakslasest kõnelejad teevad oma tööd hästi.“
Laasik, A. (2006). Sinimägede sõdurid kirjutasid kargeid armastuskirju. Eesti Päevaleht, 9. mai, lk 20.

Erkki Bahovski: „Pole juhuslik, et Sinimägede lahinguist pajatav film linastus ETVs 9. mail ehk siis Euroopa päeval või endisel (mõnede jaoks ka mitte endisel) võidupühal. Võitlus euroopalike väärtuste eest asiaatlike hordide vastu on ju üks filmi teemadest, nagu oli see ka Mart Laari «Sinimägede»-raamatus.

Ent tunnistagem – film, vaatamata sellele, et stsenaristide hulka kuulub ka Laar, on raamatust tasakaalustatum. Sõna saavad ka laskurkorpuse mehed. Kusjuures paistab, et see ei ole pelgalt tasakaalustatuse enda pärast, vaid et neil on filmile ka midagi juurde lisada.“
Bahovski, E. (2006). Eesti võimalus suures sõjas, veel tänagi. Postimees, 11. mai, lk 20.

Viga filmis

Arutelust Torontos toimunud eesti dokumentaalfilmide festivalil “Estdoc’s”

Olev Remsu: „Kõikide filmide järel käis elav arutelu, milles käigus leidsid korrigeerimist ka filmi lipsanud apsakad. “Sinimägedes” näidatakse tänase päeva kaarti 1944. aasta pähe. Vahe on oluline, sest toona kulges Tallinna – Narva maantee lõuna poolt Grenaderi mäge, mis põhjendab Punaarmee rünnakute taktika. Läinuks maantee põhja poolt (nagu praegu ja nagu meile filmis kaardil näidatakse), olnuks punaväeosade tegevus täiesti absurdne ning neid hävitada poleks olnud kuigi raske. Veale juhtis tähelepanu Mihkel Salusoo, kes võttis ise neist lahingutest osa ja kellele film väga meeldis.

Niisugune näpukas paneb mõtteid mõlgutama. Teatavasti on selle filmi tegemisel stsenaristidena ja konsultantidena abiks olnud meie tänased vaprad ja tublid luurajad ning niipalju, kui mina jagan, käib luuretöö suuresti kaarte kasutades. Kas siis tõesti on üle jõu käiv tulla selle peale, et tee looduses muudab aja jooksul oma asukohta? Või näitab vääratus meie salakuulajate taset? Mihkel Salusoo andis mulle ka autoritele edastamiseks õiged sõjaaegsed kaardid, ent on raske ennustada, kas neist saab enam pilti filmi sisse monteerida.“
Remsu, O. (2006). Torontos peeti eesti dokfilmifestivali "Estdoc's". Sirp, 3. nov, lk 14.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm