Seal, kus elas Hemingway (1964)

Filmi saamisloost

Semjon Školnikov: „Film Hemingwayst tuli eksprompt, ma ei kavatsenud seda filmi teha. Pidin tegema töö Eesti kaluritest, kelle põhibaas oli Kuubal, võitlesin veel valuutat välja...

Kui sõitsin Kuubasse, palusin Tallinnfilmi direktorilt Nikolai Danilovitšilt rohkem filmi kaasa, ütlesin, et tahan teha midagi Hemingwayst. Tema vastas: film on meil limiteeritud, kuid ühest Juli Kuni tööst on linti üle. Kuubal ostsin värske ajalehe ja nägin suurt Hemingway portreed. Selgus, et järgmisel päeval toimuvad spinninguvõistlused Hemingway auhinnale. Otsustasin seda filmida. Nii ma alustasin. Võistlustel tutvusin Hemingway sekretäriga ja kõik läks korda.“
Ruus, J. (1994). Vastab Semjon Školnikov. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 3-16.

Igor Ruus: "Mitmel festivalil pärjatud tõsielulugu “Seal, kus elas Hemingway” (1964) oleks olemata olnud, kui Školnikov poleks endale ise organiseerinud kalatööstusteemalist filmi. Selleks pidi aga Riiga sõitma ja vajalike inimestega seltsis palju viina ära jooma. Purjus peaga lubati temalt ja Tallinnfilmilt see tellida, aga kui Semjon järgmisel päeval kohale läks, et oma eilsele lubadusele kinnitust saada, ei mäletanud lubaja juttu põrmugi. Sellest hoolimata raha eraldati ja Školnikov reisis koos Balti kaluritega Kuubale, kus sadamates olid Nõukogude kalalaevade remonditöökojad ja kangelaslikud Nõukogude kalurid õpetasid kangelaslikke kuuba kalureid tööstuslikult kala püüdma. Školnikovil olid oma toorfilmivarud ja “vana luuraja” ei saanud kasutamata jätta võimalust eksootilist saart ja sellel saarel elanud Hemingway kodu filmida. Kui materjal oli ära ilmutatud, pidi sellest filmi kujundama. Temast endast ei piisanud ja Školnikov tegi strateegilise sammu, kutsus stsenaristiks tolle aja Nõukogude Liidu kirjanike liidu esimehe Konstantin Simonovi, kelle autoriteet oli piisav, et Tallinnfilmi plaani võeti film, mille diktoriteksti autoriks sai Simonov. Tema luges ise ka enda kirjutatud teksti sisse ja et diktsioon polnud laitmatu, lisas filmile vaid sarmi." /---/

Ruus, I. (2015). Kes satub aja ahelatesse, kogeb aja julmust: Semjon Školnikovile mõeldes. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 94-100.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus: „Tallinnfilmis nõukogulik-konservatiivse õhkkonna hoidmisel oli Školnikovil suuri teeneid. Omaette küsimus on muidugi ajastu sundlavastuslik hõng, kui neid kaadreid praegu vaadata. Klišeedest vabamad on mõned 1960.-1970. aastate tööd, näiteks „Seal, kus elas Hemingway (1964), film Boris Vildest „Olen valmis, ma lähen“ (1967), “Kogu öö sõda“ (1972), “Maria“ (1982).
Ruus, J. (2013). Semjon Školnikov. Rmt: Eesti filmi täheatlas. Tallinn: Hea Lugu, lk 329.

Aarne Ruben: „Školnikov ei kasutanud kunagi sõna “propaganda”. Alates oma karjääri algusest 1936. aastal teadis ta, et võtab üles “üksnes ajalugu”. Võib-olla just sellepärast sattus tema objektiivi ette nii palju avalaid, puhtaid, hingestatud nägusid, et autor teadis: oma filmide abil ei võitle ta kellegagi. Ja üks tema hingepuhtamaid tüüpe oli Santiago, Kuuba rannakülakese Cojimari kalur, kellega Ernest Hemingway kohtus selsamal 1936. aastal ning kelle mälestused pani ta “Vanamehe ja mere” kirjutamiseni kõrva taha.

Filmis “Seal, kus elas Hemingway” (1964) näib Santiago murtud mehena, kes enam midagi ei ütle. Küllap on korrespondendid ta ära piinanud, oli ju tema see mees, kes püüdis suure kala, mis tema paati päevade kaupa järel lohistas, kuni alistunult suri. Mees, tänu kellele võis Hemingway “Vanamehes ja meres” kirjutada oma surematud sõnad: “Inimene pole loodud alistuma. Inimest võib hävitada, aga mitte võita.” /---/

Školnikovi tugevaimaks küljeks oli inimeste kujutamine lähivaates. Inimesed, kellel kaamera kas või pool minutit peatub, on juba väga sisurikkad, Školnikovil aga eriti.“ /---/
Ruben, A. (2003). Kogu elu tööliste keskel [portreefilm filmimees Semjon Školnikovist "Igaviku seisukohalt"]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 110-114.

Filmist toonases ajakirjanduses

Valdeko Tobro: „Nüüd on jutustuse „Vanamees ja meri“ autori austajatel võimalus filmilina vahendusel näha seda merd ja kaluriküla, mille kirjeldus südame kõvemini tuksuma pani, tutvuda kaluriga, kellest E. Hemingway tegi oma jutustuse kangelase. Kauge Cojimar saab lähedaseks, „Vanamees ja meri“ omandab meie silmis uue, kodusema võlu.

Semjon Školnikov armastab ja oskab filmida merd, kalureid. Lükanud kõrvale eksootikataotluse ja harda imetlustahte, läheneb ta oma kaameraga kujutatavale rahulikult ja tähelepanelikult, püüab tabada iseloomulikku sellest olustikust, mille keskel Ernest Hemingway on loonud oma hinnatavamad teosed, püüab mõistetavaks teha, mis sidus kirjanikku Kuubaga. Niisugusel lähenemisviisil rajanebki selle dokumentaalteose õnnestumine. „Seal, kus elas Hemingway“ on filmitud Školnikovile karakteerse maneeriga, pikkade ning mõtlike episoodidena. Filmi stiil on vaikne, meenutav, ka südamlik. Mällu vajutavad jälje võtted merest ja Cojimarist. Millegipärast tundub ekraanil nähtav väga tuttav... Muidugi on see tuttav Ernest Hemingway lausa visuaalselt tajutavatest merekirjeldustest, meistrikäega antud kalurieluseiklustest. Samas tunned headmeelt, et dokumentaalfilmi tegemisel on kaamerat hoidnud mees, kes oskab meile näidata seda, mida armastas Ernest Hemingway.“

Artikli terviktekst:
Tobro, V. (1964). Ekraanil on Cojimar [dokumentaalfilm „Seal, kus elas Hemingway]. Edasi, 30. aug.

Ivar Kosenkranius: „Semjon Školnikovi ja Mati Kase Kuuba-reis andis materjali kaheks filmiks. Esimene neist, Kuuba ja Nõukogude kalurite sõprusest oli ilmselt rikkam sündmustiku poolest. Teise jaoks filmisid Skolnikov ja Kask põhiliselt kolme objekti — Cojimari, kus elas Hemingway, kus asub tema maja, kus kalurid  püstitasid merele vaatava kirjaniku büsti ja kus senini elab „Vanemehe ja mere“ kangelase prototüüp; väikest võõrastemaja Havannas, kus kirjanik tavaliselt peatus; kalastusvõistlusi, mis on seotud Hemingway mälestusega. Materjal oli väga napp. Ja ometi ei ole film vaatajale mitte kroonikalõiguks Hemingway nimega seotud paikadest, vaid poeetiliseks dokumentaaljutustuseks Hemingwayst endast. Suure hoole ja armastusega on filmi loojad mõtestanud seda nappi pildilist materjali, mida neil õnnestus jäädvustada Kuubal, täiendanud ja rikastanud seda üksikute piltide, helirea ja Konstantin Simonovi mõttetihedate kommentaaridega nii, et vaataja elamuslikult tajub seda maailma, mis Hemingwayd ümbritses tema eluajal. Memoriaalsed faktid elustuvad, saavad mõtlemapaneva poeetilise koormuse. Mingi eriline rahulikkus ja eriline mõttekus on kaamera liikumisel selles filmis — igal panoraamil, igal rakursil. Simonovi tekst kommenteerib rahulikult ja asjalikult. Lihtsad asjad lihtsalt jäädvustatuna on paljuütlevad. Range dokumentaalsus on sügavalt poeetiline. „Seal, kus elas Hemingway“ ütles mulle rohkem Kuubast kui samade autorite hoopis sündmusterikkam eelmine film. Cojimari inimesed said lähedasteks mitte ainult portreevõtetega, vaid nende elu ja töö asjaliku pingutamata, vahenditu atmosfääriga /---/

Film on tehtud omapärase mõtisklusena, seda ei kanna mitte üksnes Simonovi kommentaar, vaid ka kaamera. Eripalgelised komponendid on liitunud ühtseks tervikuks, sest faktide, informatsioonilise kroonika asemel on tegu kindlapiirilise teema  kunstilise mõtestamisega. Selle üle, et see teema — nii kauge ja nii lähedane — ilmus meie dokumentalistide loomingusse, et ta oma kunstilise tulemusega ületab 1964. aasta raamid ja ulatub ka väjapoole meie eesti dokumentaalfilmi saavutusi, tunned siirast heameelt.“

Artikli terviktekst:
Kosenkranius, I. (1964). 1964. aasta ja dokfilmid. Sirp ja Vasar, 23. okt.