Reportaaž kuritööst (1966)

Filmist ajakirjanduses

Karl Tamberg: „Kõige raskem on vanal paljakssöödud karjamaal leida värsket rohuliblet. Ka dokumentaalfilme kurjategijatest, eriti noortest, on juba mitmedki ekraanil nähtud. Autorite teene seisab selles, et nad tõesti suutsid ekraanil välja tuua midagi elust ning samal ajal meid ka kaasa mõtlema panna... Reporter Klaus Mikkol on filmis samuti oma osa. Eriti mõjub reporteri tekst, hääl kaadri tagant. Kaadris jääb siiski peamiseks see noor 18-aastane kurjategija. Näidatakse ka poisi isa ja ema, me kuuleme-näeme nende jutuajamisi oma pojaga, vastuseid küsimustele. Sünkroon ja (paiguti) varjatud kaamera - need viivad meid vahetult sündmuspaigale. Filmis on isegi raske eraldada režissööri tööd stsenaristide tööst, kõik see on üksteisest läbi sulanud. Peamiseks, millele on suunatud autorite tähelepanu, on mõte, probleem.“ /---/

Tamberg, K. (1967). Ääremärkusi uuematele "Tallinnfilmi" dokumentaalfilmidele [„Memento!“, „Reportaaž kuriteost", "Pikk tänav", "Ilu argipäeval", "Jutustus Kongost", "Anton Starkopf“]. Rahva Hääl, 3. okt, lk 4.