Reportaaž Eesti NSV esimesest spartakiaadist (1955)

Johannes Vedru. Nõukogulik spordipoliitika Eesti NSV-s stalinismist sula-ajani. Magistritöö.

2.5.1 Idee Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadist Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordikomitee (ÜKSK) pikaaegne esimees Nikolai Romanov – mees, kes oli Nõukogude Liidu olümpiadebüüdi peamisi arhitekte – kirjutab oma mälestustes, et Nõukogude Liidu I rahvaste spartakiaad taheti esialgse ettepaneku kohaselt läbi viia juba 1954. aastal. Kuid selgus, et selleks ajaks ei jõua moskvalased hädavajalike spordirajatiste kompleksi valmis ehitada. /---/

2.5.2 Nõukogude Liidu I rahvaste spartakiaad Eesti NSV näitel

22. jaanuaril 1955 võttis Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse Nõukogude Liidu esimese rahvaste spartakiaadi läbiviimisest 1956. aasta suvel. Arnold Green põhjendas seda otsust hiljem NLKP KK Presiidiumi sooviga saavutada kehakultuuri- ja sporditöö tõsine paranemine kõigis liiduvabariikides. Partei ja nõukogude organid pidid spartakiaadiks läbi viima põhjaliku ettevalmistuse. Spartakiaad ise oli aga liiduvabariikides tehtava kehakultuuritöö tõeliseks ülevaatuseks. Ajakirjas „Kehakultuur“ ilmus 25. märtsil 1955 artikkel „III vabariiklik tööstusettevõtete kehakultuurikollektiivide spartakiaad“, milles esimest korda mainiti 1956. aastal toimuma pidanud NSV Liidu rahvaste spartakiaadi Moskvas.

Eesti NSV võimud reageerisid üleliidulisele määrusele 1955. aasta aprillis. EKP KK Büroo võttis oma istungil (juhatajaks Johannes Käbin) kas 14. või 19. aprillil arutluse alla punkti „Kehakultuuri- ja sporditöö olukorrast ning valmistumisest NSVL rahvaste spartakiaadiks“. 19. aprillil 1955 võtsidki ENSV Ministrite Nõukogu ja EKP KK vastu ühise määruse „Kehakultuuri- ja sporditöö olukorrast vabariigis ja Eesti NSV kehakultuuriorganisatsioonide ettevalmistamisest NSV Liidu rahvaste spartakiaadiks“. See dokument sai vabariikliku ettevalmistusplaani lähtepunktiks, millele hakati ohtralt viitama nii kehakultuuri ja sporti käsitlevatel foorumitel kui ka ajakirjanduses.

ENSV KSK-s arutati NSV Liidu I rahvaste spartakiaadiga seonduvat autorile teadaolevalt esimest korda 25. aprillil 1955. Säilinud protokolli järgi oli koosoleku päevakorra esimeseks punktiks „Eesti NSV kehakultuuriorganisatsioonide ettevalmistamisest NSV Liidu rahvaste spartakiaadiks“. Koosoleku täpsema sisu kohta andmed puuduvad. Tähelepanuväärne on aga fakt, et veel 9. aprillil toimunud kehakultuuri- ja spordikomitee koosolekul NSV Liidu I rahvaste spartakiaad arutluse all ei olnud. Kohalikud spordijuhid vajasid tegutsemiseks vabariiklike poliitorganite suunavaid dokumente.

Mobiliseeriti praktiliselt kogu Eesti NSV kehakultuuri- ja spordialane kaader. Rahvaste spartakiaad oli eesmärk, mida teenisid kõik olulisemad otsused – spordifookus oli täielikult sellel üritusel. Juba 1955. aasta märtsis koostati spordiürituste kalenderplaan nii, et see oleks võimalikult paremaks ettevalmistuseks rahvaste spartakiaadist osavõtuks. Spartakiaadiks eraldati finantsilisi vahendeid, kusjuures loomulikult nõudis selline otsus muude kulutuste vähendamist. 1956. aasta alguses otsustas ENSV KSK spartakiaadi kavasse mittekuuluvatel aladel käesoleval aastal ülekulutusi mitte lubada. Samuti mitte teha ülekulutusi NSV Liidu rahvaste spartakiaadi kavasse kuuluvate spordialade arvel ettenägematutel matškohtumtel teiste liiduvabariikide või Üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordikomitee poolt.

NSV Liidu I rahvaste spartakiaad tõestas Eesti spordi head konkurentsivõimet. Selle kõrval tõdesid siinsed spordijuhid siiski ka seda, et kuigi spordimeisterlikkuse kasv Eesti NSV-s on märkimisväärne, toimuvad arengud teistes liiduvabariikides veelgi kiiremini. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil saavutatud kuues koht hinnati meie spordijuhtide poolt rahuldavaks tulemuseks.

Enn Mainla ja Arnold Vaiksaar on leidnud, et NSV Liidu I rahvaste spartakiaadil järgiti rahvuslikkuse printsiipi – eestlased said ennast rahvuslikult identifitseerida. Mainla ja Vaiksaare hinnangul ei toimunud selle printsiibi järgmist sisuliselt enam ühelgi hilisemal rahvaste spartakiaadil. Antud küsimus ootab lähemat uurimist. Käesoleva töö autor ei soovi omapoolseid hinnanguid anda, sest pole põhjalikumalt tegelenud 1959. aastal toimunud NSV Liidu II rahvaste spartakiaadiga.

Allikas: Johannes Vedru. Nõukogulik spordipoliitika Eesti NSV-s stalinismist sula-ajani. Magistritöö. https://core.ac.uk/download/pdf/79115454.pdf 15.09.2021