Avaleht » Filmiliigid

Päev Värska laagris (1937)

Eesti Kultuurfilmi kroonika

Filmikroonika Kestus: 13:36

Huviinfo

Värska laager – Petseri Põhjalaager

Värska laager, täieliku nimega Eesti Vabariigi Kaitseväe Petseri Põhjalaager asutati 1926. a. kindral Nikolai Reegi eestvõttel. 45 miljonit senti maksva laagri jaoks saadi riigieelarvest ainult 5 miljonit. Materjal saadi oma metsast, töötas laualõikus, oli tislerikoda, mis valmistas aknaid-uksi. Töölisteks olid sõdurid ise, juhtisid palgatud meistrid. Igal aastal ehitati midagi juurde.
Aastaks 1930 olid valmis kasarmud sõduritele, staabihoone, elamud ohvitseride perekondadele, laagriülemale ja komandandile, pagaritöökoda, pood, 500-kohaline kasiino ja söökla ning muud abihooned. Järve vastaskaldale ehitati kasarmud suurtükiväelastele, tallid ja puutöökoda, kus muu hulgas ka sõjaväelastele suuski valmistati.

Värska laagris teenisid jala-, ratsa- ja suurtükiväelased üle Eesti. Sõdurpoiste, sõja- ja reisilaevade, praamide tulek kevadel tõi kaasa elevuse ning kohalikele teenimisvõimaluse, inimeste arv Värskas mitmekordistus. Siin toimusid ratsaväe-ohvitseride kahekuulised kursused, reservohvitseride täienduskoolitused jne.

1941. aastal põhjalaager likvideeriti. Enamik ohvitsere arreteeriti Petseris 1941. aastal ning saadeti NSVL vangilaagritesse. Paljud ohvitserid surid või lasti maha. Põhjalaagri likvideerimisel lammutati paljud hoonedki.
Petseri põhjalaagri endisele lipuväljakule on ehitatud laululava ja spordiplatsile Seto Talumuuseum.
Värska laager – Petseri Põhjalaager, http://www.setoturism.ee/?lang=est&m1=3&obj=85 ( 21.07.2011).

Toonasest ajakirjandusest

Kodumaise filmi kohta on viimastel aastatel võetud palju sõna ja öeldud palju laitvat. Suures enamuses see karm arvustus oli õiglane, sest kodumaine film ei pakkunud seda, mida kinopublikul oli õigus oodata.
Sihtasutis “Eesti Kultuurfilm”, mille ülesandeks eesti filmi arendamine, on nüüd valmis jõudnud oma esimeste filmidega, mis tõusevad kõrgemale tavaliste filmikroonikate tasemest ja millele saab läheneda arvustusliku mõõdupuuga.
Kinopublikul on põhjust oodata äsjavalminud kultuurfilmide tulekut ekraanile. Kuigi need vast veel pole meistritöö, kuid sellipaberid võib nende eest meie filmimeestele julgesti anda kätte ja loodetavasti võib sellele varsti lisada ka meistrikutse.
Neljast kultuurfilmist: “Vilsandi linnuriik”, “Kaunima kodu poole”, “Rootsiaja mälestisi Tallinnas” ja “Päev Värska laagris” on kahtlematult kõige õnnestunum viimane. Nelja hulgas see on esmajoones kõige filmilisem teos, mis ei mõju õpetavalt, vaid kisub vaatajat kaasa oma elulikkusega.
Me oleme välismaade mängufilmides näinud raysaväerünnakute stseene, kuid harva nii head pilti ratsaväerünnakust kui Värska laagri filmis. Siin pole midagi butafoorilist, kuid päikesekiirtes välkuvad mõõgad ja rünnaku kiirus sisendavad igasse filmivaatajasse usu sellise löögi jõusse.
Tahaks võrrelda ka kolonni marssimisstseeni tavalistest paraadmarssidest tehtud kroonikavõtetega. Värska laagri filmis on osatud edasi anda marsi dünaamikat ja sõdurite jõulisust. Vaadatagu ainult sõdurite sääri, kuidas need sisendavad mulje edasiliikumise vastupandamatust jõust!

Nähtavasti ilma “režissööri” kaasabita on filmis ka oma “Šveiki”-osa: suplemaminekul üks sõdureid lööb hüppelaual kõhklema, ei julge hüpata vette pea ees ja sulpsatab vette jalgupidi. Filmivõtted on head, montaaž samuti, major H. Lanno käsikirjalised juhised on annud laagrielust päeva jooksul ümmarguse ülevaate ja kapten H. Luhari muusika ja sidepataljoni koorilaul on filmile efektseks muusikaliseks illustratsiooniks.

Teised mainitud filmid kuuluvad rohkem dokumentaalfilmide liiki, on valmistatud eeskujulikult, kuid kinopubliku laiematele ringkondadele vast ei paku nii palju huvi, kui sõjaväefilm. Pealegi on Vilsandi film ja pildid rootsi aja mälestusest Tallinnas osad valmistatavatest suurtest filmidest ja seetõttu ei mõju terviklikult.

Kõnesolevad filmid näitavad, millist teed peab minema kodumaine filmitöö tulevikus. Me ei unista suurtest mängufilmidest, mille valmistamiseks meil puudub kapital ja teised eeldused. Kuid kui meile antakse häid lühifilme meie rahva elust ja tööst ja kaunist loodusest, siis ka nende abil kodumaine filmitööstus suudab teenida kümnete tuhandete kinoskäijate rahulolemise.
Meie noorte filmimeeste saavutuste kohta võib öelda: töö kiidab tegijat!
Eesti film (1937). Vaba Maa, 16. nov, lk 4.

Isikuid filmis

Jaan Kruus (27.02.1884 Sooniste vald – 15.05.1942 Moskva), sõjaväelane, kindralmajor (1936). Teenis 1906-09 sundaega tsaariarmees, seejärel õppis Soome põllutöökoolis. Lõpetas 1915 korpuse ohvitseridekursuse ja 1923 kõrgema sõjakooli. Osales Esimeses maailmasõjas 3. Soome kütipolgus. Vabadussõjast võttis osa 3. jalaväepolgu ülemana. Rahu ajal juhtis eri aegadel 6., 3., 10. ja 7. jalaväerügementi, 7. jalaväe-rügemendi ülemana juhtis Värska Lõunalaagri ehitamist. Oli 1934-36 Valga sõjaväeringkonna ülem, aastast 1936 2. diviisi ülem, 1940-41 Punaarmee eesti territoriaalkorpuse 182. laskurdiviisi komandör. Viidi täienduskursuste ettekäändel Moskvasse, arreteeriti ja lasti maha. Vabadusristi II liigi 3. järk.
Eesti entsüklopeedia (2000). 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 189.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm