Põrandaalune (1997)

Mati Küti eksperimentaalne "Põrandaalune"

"Põrandaalune" märgib Mati Küti siirdumist täiesti uudsesse tehnilisse valdkonda, kombineerides õlimaali ja piksillatsiooni. Piksilleeritud stseenides näeme noort tantsijat, kes teeb järjestikuseid korrapäraseid ja hoolikalt seatud liigutusi. Kuid tantsiva tüdruku kolmemõõtmelise maailma taga on juhuslikkuse ja kaose kahemõõtmeline maailm (maalitud ja tavapärasel moel animeeritud), mis võib-olla tema liikumist juhib.

"Tegu oli küllaltki absurdse lähenemisega," ütleb Kütt, "aga see oli soovitud efekti saavutamiseks vajalik."
/---/
Mati Kütt: "Kipub olema nii, et kui inimene muutub kogenumaks ja rohkem näeb ja kasvab, peaks ta olema võimeline tegema rohkem üldistusi, suutma elu erinevaid külgi ja kogemusi liita ja omavahel segada, jõudma mingitele järeldustele."
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 203-204.

"Põrandaaluse" võtted toimusid suures osas väljaspool stuudiote paviljone, nimelt vabas looduses ja loomulikus interjööris. Selles filmis pole kasutatud ei nukke ega joonistatud tegelasi. Filmis mängib hoopis Estonia teatri baleriin Eve Andre. "Põrandaalune" on valminud piksillatsioonitehnikas ja tegemist on animeeritud koreograafiaga lamades. Lihtsamalt seletades: filmis baleriin tantsib küll, kuid lamab seejuures murul või kivisillutisel. Teda filmitakse aga ülevalt. Animafilmiks loetakse teatavasti sellist teost, kus toimuv on üles võetud kaadrihaaval. Seega iga vajaliku kaadri saamiseks muudetakse õige pisut tantsijatari jalgade või käte asendit ning tehakse järjekordne plõks. Kõige tulemusena näeme baleriini filmis tantsivat nagu päris. "Põrandaaluses" toimivad paralleelselt kaks liini: kõigile tuntud väike, st inimeste maailm ja suur maailm. Mis see viimane tegelikult on, püüab Kütt ka ise filmi tehes pisutki selgusele jõuda.
Кут Мати / Kütt Mati / cartoonia.ru, http://www.cartoonia.ru/entsiklopediya-karikatury/k/kut-mati-kutt-mati (19.04.2015).

Tunnustus Ottawa filmifestivalil

Ottawa filmifestivalil võitsid Eesti animafilmid kolm esimest  auhinda. Priit Pärna joonisfilm “Porgandite öö” pälvis festivali grand prix. A-kategooriasse valitud rohkem kui 30 filmi hulgast määrati esikoht Mati Küti nukufilmile “Põrandaalune”, Ülo Pikkovi joonisfilm “Bermuda” sai ühe kolmest žürii eriauhinnast, mida võib käsitleda 3.–5. koha jagamisena.
Eesti Nukufilmis toodetud ja mullu sügisel esilinastunud Mati Küti “Põrandaalune” on seganukutehnikas teostatud 12minutiline eksperimentaalse kallakuga linateos, mille sümbolistlik tegevus leiab aset vaheldumisi mitmes tasapinnas ja ka mikromaailmas. Kesksete kujunditena läbivad filmi animeeritud tantsiv baleriin, nööp-silm ja porgand. “Põrandaalune” võistleb novembris Utrechti festivalil.
Teder, T. (1998). Eesti animafilmi suur slämm Ottawas. Sirp, 9. okt, lk. 4.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: "Kuid peamiselt toimivad "Põrandaaluses" vaheldumisi jälle kaks erinevat kaadrikeskkonda — üheselt määratud kahe tantsija väli ja heas kunstilises lahenduses värviline mikromaailm oma aineosakestega. Suurenduses rakusiseste ollustena võetavate hõljundite hulgas võib näha ka tehnojublakaid, milles eristub jälle allveelaevalik kujund. Nii nagu baleriini ja silma paaristantsus on koos looduslik algupära ja masinavärk, nõnda paistab ka mikrotasandil. Kohati aga tundub, et just nööp või see silm ühendab välju, mille tantsivad "omanikud" pole kindlalt määratud. Kõik võib kõigile kuuluda, ja küllap kuulubki.

Muuseas kisub silm vaatlejat vedama võrdlust 1920-ndate aastate vene nõukogude avangard-dokumentalistikast (režissöör Dziga Vertov) tuntud terminiga "kino-silm", kui erilise elufikseerijaga. "Põrandaaluse" mustvalge poeetilise realismi ja värvilise abstraktsuse vahel on tunda lõhenemist, mida see silm nagu ületada püüab.

Kui kunstilisest küljest on Küti "Põrandaalune" üpriski nauditav, siis stsenaarselt jääb lugu jälle veidi segaseks. Rezhissööri enda seletust mööda selgub lõpuks, et porgand leiab oma silma üles. Inimkäsi korjab selle, ei tea kust ilmunud porgandi ja horisondile kerkiv Kuu annab inim- ja mikrotasandile kosmilisema üldistuse." /---/
Teder, T. (1998). Leebelt naeratleva mässaja 3+1 ehk Katse portreteerida Mati Küti animafilmiloomingut [filmid “Monument”, “Labürint”, “Sprott võtmas päikest”, “Plekkmäe Liidi” ja “Põrandaalune”]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 44-46.

Peep Pedmanson: "Mati Küti filmi "Põrandaalune" põnevaim osa on vertikaalse ja horisontaalse olemasolemise "konflikt". Me näeme tegelast, baleriini, keda on filmitud ülalt alla, lae alt, põrandal lebava-tegutsevana. /---/

Et teise tegelasena liigub vasak-parem telge pidi ka mingi mutter-illuminaator, ei pea meid vist segama; multikas selleks ongi, et seal asjad liiguksid. /---/

Filmisse on veel kolmaski lõim punutud, see on lamenukne sürreaalne "matikütindus" ise, tema maalimaailmast tuttavate motiivide vaoshoitud kaskaad, mille värvirõõm otsesõnu vastandub küll nii tantsija kui mutter-silma omale, ent mille ümmarguseks kadreeritud (musta sõõriga piiratud) keskkond viitab ilmsesti selle "ürgpuljongi" kokkukuuluvusele mutri ümarja auguga: kas on tegemist mutri sees asetleidva tsütoplasmalise "lõbustuspargiga", kus sperma, allveelaev ja joonlaud läbisegi (nagu see paljastuks meile, kui me piiluksime sisse mutri ümarjast avast) või paistab maailm ise sellisena mutrile tema sõõrja silma läbi vaadatuna!? /---/

Ma ei ole meelega seniajani endale selgeks teinud, milliste tantsusammudega baleriin filmis liikus. Oluline on, et rezhissööri tahtsi ei kandnud need sammud mingit narratiivi, tantsu osaks oli olla üksnes tants. Aga võinuks vist olla teisiti? Seda enam, et kui juba hea kondipaindega baleriin käes ja kasutada on, siis oleks võinud teist rohkem "väntsutada" — praegu usun, et "jäämine" reaalse hüppejoonise juurde ja selle lõputu kordamine ka seal, kus oleks võinud kas või stoppkaadreid "õhku" ehitada, on filmi nõrgim külg.

Liiga kaine. Liiga kaine on režissöör olnud baleriiniga, kes kuu aega ta ees lebas ja ennast piksilleerida lasi… Lasknuks."
Pedmanson, P. (1998). Põrandaalune-seinatagune. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 47-49.

Chris J. Robinson: „Idee, et elu on pidev vool, on vaid üks "Põrandaaluse" teemadest. Teine on taju. Kaks dimensiooni ja nende kaks vaatepunkti viitavad sellele, et tegelikkus on subjektiivne. Kus üks kuuleb harmooniat, seal teine kuuleb müra. Pole ühtset silma, läbi mille vaadata, vaid on palju ja erinevate nurkade alt, erinevate mõttemaailmadega, erinevatel aegadel. Miski pole paigas, kõik muutub.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 203-204.