Primadonna (1982)

Heas suhtes ei saa esile tõsta Kalju Kurepõllu joonisfilme «Oinas ja roos» ning «Primadonna». Arvestades multifilmide  stsenaariumide nõrgavõitu taset üldse, millest mitte ükski film laadi või konk­reetset kujundlikkust otse ei tingi, ei saa seda ka algmater­jali (K. Kurepõllu ja J. Skuubeli stsenaariumid) süüks panna. Ebaõnnestumise põhjused on eelkõige režissööris ja kunstnikus (vähemalt esimese filmi puhul). /---/
Väga ebameeldivalt toored, dekadentlikud on ka kunstnik T. Hõraku kasutatud värvid.
Teine, nimiosa «Oinas  ia  roos«, kus tuim Oinas tuleb ja paneb  nahka  teiste ilumeelt liigutanud ha­ruldase  roosi,  jääb pelgalt realist­liku jutujupi tasemele. Oinali­kult tuima totruse hukkamõistu idee on iseenesest ju õige, kuid
selleks, et vana asja mõjukalt korrata, peab talle edasi liikuvas ajas leidma ka  uue vormi.
Sama häda all kannatab ka «Primadonna», kus paks ja inetu hani tahab saada ilusaks lauljannaks. Idee on humoorikas, aga teostus igav. Nii igav, et naerda ei saa siin kordagi.
Pii, P. (1983). Kaheksa multifilmi ["Tallinnfilmi" multifilmiaasta 1982]. Sirp ja Vasar, 13. mai.