Potisetod tulevad (2004)

Filmist kriitiku pilguga

Aapo Ilves: „Peeter Urbla potisetode film „Potisetod. Teine tulemine“ algab nagu stiilipidu. Mingid kummalised tegelased askeldavad ringi, sätivad-praavitavad hamesid ja villasukki, topivad savinõudesse õlgi ja õlgedesse savinõusid, laulavad ja kargavad, tõmbavad lõõtsa ja teevad taluõuel lõket. Talu on ilus, inimesed huvitavad. /---/  Lisaks lastele tulevad mänguplatsile edukat filmiprojekti ennustama hobused ning üsna pea paneb ka vähem nutikas vaataja vähemalt filmi pealkirja abiga askelduste mõtte paika. /---/

Värvid on kirkad — nagu setude ettevõtmisi üles võttes peabki, montaaž tihe ja toimuva dokumentaalsuses kahelda pole ei võimalik ega mõtet. Ladusalt ja usutavalt film ka jätkub, potisetodel on liha luudel ja laul suul, teeäärtes ootavatel inimestel hea meel. Kirikukellana kõlavate savipottide jutt ja kauba vastupidavuse tõestamiseks kahel jalal kaussidel kargamine on potisetonduse vaieldamatu klassika. Päähämäärmine on vandersellidel hästi käpas, sellel alal tõusevad nauditavateks staarideks Ahto Raudoja ja Evar Riitsaar. Paraku jäävad nad lõunamaa scene’iga kursis mitteolevaile vaatajaile pelgalt nimetuteks statistideks, sest autor pole inimesi ja kohti tutvustavate subtiitrite lisamist vajalikuks pidanud. Tegelaste nimed jooksevad üle ekraani alles ja ainult pärast pildilise osa lõppu, ja sellest on pisut kahju.

Nimetu kangelasega on halb või isegi võimatu samastuda, anonüümse potiseto igatsev-aateline pilk ja traditsioonide taaselustamise jutt ei pruugi mõjuda tühjapoolsest pateetikast enamana. Tuleb nentida, et see va traditsioonide tagasi toomise teema ongi tegelikult filmi sõnalise osa kõige nõrgem lüli. Hermann Julius Schmalzi järgi (kelle loodud on ka filmis pidevalt kõlav laul „Setokõsõ sõitsivä“), on teada, et omaaegsed keraamikat paberitoorme vastu vahetavad rännumehed polnud omavahel teps mitte sõbralikult konvois. Konkurents oli tugev. /---/ Meie ja Urbla kangelased — nagu ekraanilt näha — on ikkagi pigem kultuurikandjad ja pärimusekogujad, keele ja meelelaadi edasi- ja laialivedajad.

Tiitrite teema juurde tagasi. Hästiväga sümpaatne ehk umbõlõ illos on see, et seto, idavõro ja muid filmis kõlavaid keeli-keelekesi pole hakatud alakirjaga kirjakeelseiks nämmutama, lastakse vanal keelel mõjuda nii, nagu peab. Ja täpselt nii peabki — ku miäkit arvo saa-õi, pole vähimatki põhjust rahuloluks; üleilmastumine ja urbanismus on oma ajusid silestava töö hästi teinud. /---/

Et jah, lõunamaa inimesele tekitab filmi keskpaigas algav logistiline pusle arusaamatust ja meelehärmi. Ja see omakorda viib mõttele, et tegelikult on meil tegemist millegi enamaga. Hüpped-hüperboolid aja ja ruumi telgedel on ju pigem omased sellele žanrile, mida eesti keeli ulmeks nimetatakse. Järelikult võib eeldada, et autorid on mingil hetkel pelgast konstateerimisest tüdinud ning tekitanud teosele (vähemasti) imaginaarse käsikirja. Avastatu valguses tuleb suhtumist muuta ning arvustada näitlejatöid ja muid mängufilmjaid avaldisi. Põhilised staarid said eespool juba ära märgitud. Kõrvalosatäitjatest tõusevad tugevamalt esile kahtlemata Margus Palolille „reaseto“ ning Toomas Valk lõõtsamehena. Vaieldamatult on filmi üks nauditavamaid stseene muusikaklipp, milles lisaks Valgu karmoškale teeb hääli vana bussirüma. Samuti suudavad vähesest kaadrisolekust hoolimata ennast päikeseliste sooritustega mällu vajutada Raali Ain, Vahelaane Paali ja Kauksi Ülle. Teadjana nendin, et nii on nendega lood ka väljaspool kaameraulatust, ja see annab ulmekale jällegi tugevat eluhõngu juurde või tagasi. Margus Timmo tasane hallkardinal mõjub kohati kaosepoolseks tõmbuvas pildireas rahustavalt. Timmo on peaosaline ka ühes vägivaldsemas actionstseenis, pealegi annab tema murduv rangluu tingeltangelile juurde traagilisi noote. Positiivset ning käsi higiseks ajavat pinget sisaldavad eetrijoomise minutid ning Kauksi Ülle piruetid võrkpalliplatsil. Elulähedasim ning oma halluses värvikaim on siiski Urmas Paeti mängitud külaloll. Eestis vohava tropikultuse juures võib sellise osaga suisa kultuskangelase staatuse otsa komistada. Kaameratöö ą la „Dogma“ lisab seiklustele kunstilist sügavust ning aitab dokumentaalsusemuljet süvendada.

Erootikaga linateos ei priiska. Mõned alastistseenid on, aga need jäävad kõik meesterahvaste kanda. Hingestatuim ülesastumine latskõstõ puulõ päält saab Maali Kahuskile. Tema ennastunustav tants õhtuhämara ja lõkketule taustal on väga hästi filmilindile püütud ja mõjus vähemalt siinkirjutajale millegi tõeliselt ilusa, igatsev-valusa puudutusena. Õnneks tasandab see sõnatu koreograafia ka seda koredust, mille tekitasid muidu üsna sujuvalt kulgevas eeposes rabeda lavastusega monoloogid potisetode naiste esituses. /---/

Kahjatsema peab, et nagu Andres Maimik enne teda (lühimängufilmis „Kurat tuleb sauna“), on ka Urbla liiga vähe kasutanud Seto Kuningriigi päeval filmitut. Nii jääbki asjasse pühendamatul adumata, et filmi käigus üks kangelastest potisetotamise kõrval ka Setomaa ülemsootskaks valitakse. /---/ Kui Urbla juba meelevaldse montaaži teele läks, oleks kuningriigi päev palverännu lõpp-punktiks oluliselt võimsam olnud. Nüüd on selleks jäänud Tartu hansapäevade laadapalagan ja butafooria. Pseudokeskaegse „Miki-Hiire“ banaalsed küsimused kiusavad, maanteel tantsimise vabadus on seljataha jäänud ning potisetod ei tunne endid linnakivide vahel just kõige mugavamalt. Ilmselt tajub seda siiski ka autor ise; või mille kuradima pärast ta siis muidu nii järsult viimase kaadri ette annab? Ja selleks on rõõmsalt murol püherdav hobune ehk hopõn. Põgene, vaba laps… Oligi autorite tegelik soov ja kogu narratiivi mõte selline?

Igatsus vanade heade või uute ja ilusate aegade järele paistab tegelaste ja tegijate silmist ja filmist kenasti välja küll. Tekke viil!“

Ilves, A. (2005). Potisetod – vabalapsed. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 131-135.