Intervjuu revolutsiooniveteran Julius Kippariga (1970)

Tallinnfilmi Kunstinõukogu arutelult 19. veebruaril 1970

Mesila: See on väga pikk sünkroonpala, võetud limiidiga, et ülejäänud osa jääks filmoteeki. Täiel määral pole operaatoritel töö õnnestunud.
Danilovitš: Kahe operaatori kohta on pala filmitud kehvasti. Kahe kaameraga oleks võinud plaane kõnelejast mitmekesistada. Pala monteerimine oli raske. Üksluine nagu foto. 

Käsper: Mind häiris, et inimest näidati profiilis, oleksin tema silmi tahtnud näha. Mees peab ennast toredasti üleval, aga palju läheb sellega kaduma, et istub poolprofiilis.

Danilovitš: Tänu Kippari muhedale jutule on pala päästetud. Režissöör on palju otsinud vaheplaane.

Mesila: Selles muhedas jutus oli Tambekil ka oma osa. Kippar rääkis muidu muhedalt, kuid mikrofoni rääkides tuli päheõpitud jutt, mida aastate jooksul on pidevalt korratud. Operaatorid arvestasid sellega ja tegid pikad plaanid, oleksid aga lühemad plaanid pidanud tegema.

Kõrver: Lõpust oleks võinud see paatoslik muusika ära jääda.

Danilovitš: Arvestades pala tähtsust, anname 2. grupi.

Palale anti 2. tasustamisgrupp.
Allikas: ERA.R-1707.1.1108 Kunstinõukogu protokollid, lk 27.