Nelli ja Elmar (1998)

PERENAINE  ehk  Nelli ja Elmar

Nelli Taar sünd 17.02.1932.                              

(Eestlased Lõuna—Eestis)

Taluhooned on mäe otsas ja kui filmimees astub teerada pidi õue, tuleb läbipääsemiseks kummarduda leinakase maanirippuvate okste ees. "Kahju on neid oksi ära lõigata, kuigi segavad" - läheb perenaine Nelli võru keelelt riigikeelele üle, muidu ei saa võõrad aru. Oletame, et on kevad - õites õunapuude all on kaevukoht, vaher õues tilgub mahla. Poeg on nädalalõpuks Võrust koju tulnud ja lõhub tagapool puid. Haige peremees - tema on Elmar - soojendab ennast päikese käes, koer jalge ees magamas. Linnud peavad all ürgorus pidu, talu ainus lehm on karjamaal ketis...

Siinkohal võiks pastoraal lõppeda - lauda taga allpõllul püütakse kartuleid panna. Et talus traktorit pole, on kaugemalt külast tulnud Vaeva Mart abiks oma isetehtud imeliikuriga, traktoriks on seda kökatsit raske nimetada. Perenaine küürutab üksinda
vagude kohal - peremehest pole enam töömeest. Nelli on külas hästi tuntud - kes siis postiljoni ei teaks, pealegi veel filminäitleja olnud! Tõepoolest - ta mängis perenaist Olav Neulandi 78/79.a. debüütmängufilmis "Tuulte pesa" ja sellest saati tunnen-tean Nellit ka mina. Aga sellest allpool.

Tänaseks on Nelli pensionär, mõnekümnehektarise talukoha perenaine. Üks lehm, ei hobust, ei traktorit. Nüüd öeldakse sellise majapidamise kohta "mittetootmistalu" - hea, kui ühe lehma heinadki tehtud saavad. Ainus poeg on kõvahäälselt kinnitanud, et teda see talupidamine ei  huvita mitte üks raas - töötab kusagil Võrus elektrikuna. Elmar-mehelt on omaaegne kõva viinaviskamine võtnud tervise ja eluisu.

Ja siis, ühel vabamal õhtupoolikul võtab Nelli (filmimeeste ilmselgel õhutusel) oma postiljoni-aegse jalgratta ning sõidab läbi kunagise postivedamise marsruudi. Küllap kulub selleks mitu õhtupoolikut. Rõuge-tagune kant: maalilised mäekuplid ja
järvesilmad ja takjaid ning maltsasid täis kasvanud endised põllud. Muidugi tunneb Nelli siin igat teerada, talvel tuli suuskadegagi vahel posti laiali vedada. See on kurb matk, kui soovite - road movie siin tänastel külateedel. Küla 25-st omaaegsest (ei - nõukogudeaegsest!) talust on elu sees veel kahel-kolmel ja see hääbumine on toimunud vaid viimase nelja-viie aastaga. Nelli teab iga pere saatusest väga täpselt rääkida, ole vaid mees ja võta üles: Putuka talu peremees suri joomahullusse, Mihkli - Jaani väimees sõitis kombainiga Põrguhavva juures ülekaela kuristikku... Sulasmal tõi piimakari kaela pankroti... Aabrami talu poiss läks tapatöö pärast kinni...

Taustpanoraamiks sissepekstud akendega kolhoosiaegsed karjalaudad, roostes traktorivaremed, nõgestesse kasvanud meierei, mahajäetud külakool, umbekasvanud teed, kinnivajunud kuivenduskraavid. (Pagan võtaks, Gumiljovil on õigus, kui ta väidab, et iseäralik maastik kujundab iseäraliku inimtüübi!) Siin, Eesti külas on aeg äkki seisma jäänud, ei - suisa tagurpidi hakanud voolama. Ja mitte talumeeste saamatusest või tahtmatusest tööd teha. (Mäletate: "õpitud abitus"?) Kes ergutaks, kes kiidaks, kes tänaks? "Postimehe " artikli pealkiri kõneleb enda eest: “Eesti talupoeg pole asendamatu ja looduskaitse all”... Talumehest on tehtud paaria, ebameeldiv jäänuk, kellest on vaja kiiresti lahti saada. Instinktidele rajatud taludetaastamise aktsioon on peatunud, elujõud voolab välja. Ükski majandus ei käivitu, kui inimesed on kaotanud tulevikulootuse...

Jalgrattal liigutakse aeglaselt mööda Rõuge-kandi teid ja teeradu ning filmimehed leiavad mahti kuulata ka südant puistavat naabrinaist, aga samuti eelajaloolise vene traktori juures vanduvat lõuna-eestlasest pärismaalast. Võru keele tõlgiks-keelejuhiks kes muu kui Nelli. Terake tõde siit, teine sealt - ja ma ei tahaks olla linnapoisist Toompea saadiku nahas. Kuigi, jah, kaugemal teatakse isegi üht enam-vähem edukat noorperemeest  - kuuldavasti startis turismitaluga õigel hetkel.

Road movie´s on kõik võimalik - ja  tõesti: Mahtjamäe talu aidaesisel istub Olav Neuland. Mitte et ta nüüd talumeheks oleks hakanud... "Nelli oli näitleja jumala armust," meenutab Olav. Oma esimese mängufilmi kandvasse rolli ei valita mitte alati
tavalist maanaist, olgu pealegi - postiljoni. Kui võtteplatsil oli pahatihti kõrgepinget "Vanemuise " näitlejanna Anne Maasikuga, siis Nelli oli alati "osas sees". Või tohime nii üldse öelda talunaise kohta, kellele lehmalüps või taignasõtkumine või jõuluprae
küpsetamine on ju igapäevased, automatismini sisseharjunud tegevused?

Ehk on järveäärsel paadisillal jalgupidi vees Rudolf Allabert, filmis taluperemeest mänginud näitleja: "Nelli tuli nuttes võtteplatsile, tema päris-mees Elmar käskinud siia jäädagi, sest külanaiste lõksutamine oli jõudnud juba pärale. Et magad võõra mehega ja need teised sõnad!  Ega´s midagi, läksin viinapudeliga Elmarile külla, saime headeks sõpradeks."

 Arvo Iho, operaator, on küllap jalgrattaga: "Kui Allabert - peremees Piir filmi lõpus juhuslikust kuulist surma sai, oli Nelli ahastus vapustavalt tõeline. Meil kõigil oli tegemist tema lohutamisega, et see on vaid mäng."
 Mängu-elu ja päris-elu? 1945. a. perenaine ja 1997. a. perenaine - kuidas nad ühte inimesse on ära mahtunud? Nn. ühe-rolli-näitlejate puhul on alati täheldatud pärastist peataolekut, sest tekkinud enesepettus ("nüüd olengi staar ") on uimastav ja
lihtsurelikule, lavakogemusteta inimesele enamasti väga valuline. Nelli taluinimese-mõistus säilitas absoluutse kainuse ka siin - otse võttelt tuli jõuda kiiresti koju, sest õhtune lüps ootas. Isegi "külatelegraaf" vakatas hämmeldusest. Moskva raskekaaluline filmikriitik kirjutas Nellist kui Eesti NSV rahvakunstnikust, kes siiani kahjuks vähe on filmides mängida saanud...

Muidugi loodab allakirjutanu tsiteerida vastavaid lõike "Tuulte pesast", mille helimeheks ja teiseks montažööriks ta omal ajal oli. Mäletate: Nelli-perenaine seisab vaikides, kui Allabert-peremees alalhoidliku talunikuna lõpuks prahvatab: "Teie (metsavennad) tulete ja lähete, kommud  tulevad ja lähevad - mina pean ju jääma!" Kas pole kõhedalt-tuttav lugu: kolhoosid tulid ja läksid, uue vabariigi pintsaklipslased tulevad ja lähevad, Euroopa Liit tuleb (ja läheb?) - Nellil pole kuhugi minna, tema ongi see külahull, kes teeb Eestimaast Eesti maa.

See on  ju üks Eesti põllupidamise ajaloo peatükke, mida me siin jäädvustame ja nentigem - see ei tule kõige optimistlikum film, kuigi pole ka plaanis ühineda nutukooriga maaelu põhjalaskmisest. Usun, et meie kõigi huvides on säilitada filmilindil see kummaline liimistlahti õhustik tänases Eesti külas, praeguses avatud, kaootilises maailmas ja püüda seda mõista, sest mõistmisest algabki ju korrastamine.

"Kõige hullem oli mullu talvel, kui tuli palju lund," räägib Nelli. "Ma ei jõudnud teed siia üles taluni lahti hoida. Mehel oli jälle atakk, verd tuli ninast ja suust... Telefoni pole kusagil läheduses, jooksin abi järele peaaegu Rõugesse välja, kiirabi tuli üle kolme tunni.

Miks ta ei põgene siit, miks ta on nõus kannatama?
Jah, küla keeldub suremast, aga ta ärkab väga vaevaliselt.

Siinse filmi teljeks on ühe lihtsa talunaise üks aastaring. Nagu üksik hall hunt elab ta külast eraldi oma "mittetootmistalus" ja pole tal ei  aega ega tahtmist esialgu naabritegagi suurt läbi käia, pole näitemängu ega pasunakoori, üksnes pildikummuti
"Santa Barbara". Üks ajaleht, aga seegi ei julgusta: "Maareformil puudub selge majanduslik põhjendus ja ajalooline mõte. Ta toimub vales kohas ja valel ajal, ta on mitte ainult arutu, vaid ka täiesti tagurlik... Omandistruktuuri taastamine oma
praegusel kujul on eesti rahva kollektiivne enesepettus..." (20. märts 97.SL )

Kirikuskäiminegi rohkem kombevärk.

Kas ülejäänud ühiskond vajab sellist eneseohverdust?

Nelli koogutab kartulivõtul, ehk on päikseline päev. "Et poiss ka naist pole võtnud, " kurdab ta, "oleks abiväge omast käest..."

Lõpukirjad, kus muuhulgas loeme: välisminister Ilves teatab DPA´le 17. veeb. 97:
"Eesti 1,5 milj. elanikkonnast on vaid 26 000 põllupidajad"

                                                                                             Enn Säde   märts 1997