Nael I (1972)

Filmi saamisloost

Stsenaariumi I variant: 15.10.1971
Nukufilmi "Naelad" stsenaarium: 06.02.1972
Filmi ettevalmistusperiood: 06.12.1971 - 31.01.1972
Võtteperiood: 01.02. - 31.05.1972
Montaaž: 01.06. - 19.06.1972
Filmi üleandmine: 19. juuni 1972
Filmi maksumus: 27 134 rubla

Linastusluba nr MB-01742 väljastati filmile 30.05.1972: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1264 Nukufilmi "Nael" põhidokumentatsioon.

Parsi kõige suurem proovikivi oli tehniline:

"Seda filmi teha oli väga raske, ehkki kõik võib tunduda äärmiselt lihtne. Pidime leidma kergesti painduva materjali. Proovisime kasutada alumiiniumi, aga see ei kõlvanud, sest tagasi painutades ei jää see enam nii siledaks kui enne. Keegi pakkus isegi kulla ja hõbeda segu, kuid mõistagi ei olnud meil selle lahenduse jaoks piisavalt raha. Viimaks tegime naelad kummist ja saimegi hakkama."

Järgmine ülesanne oli naelu püsti hoida. Et naelad rippusid traatide otsas ja neid filmiti suures plaanis, oli neid raske fikseerida. Parsil tuli appi võtta illusiooni tööriistad: peeglid.
"Peegleid kasutasime umbes pooltel juhtudel. Meil olid lamedad pinnad ja peegeldasime naela nii, nagu see seisaks püsti. Siis pidime andma naelale ka varju, et see realistlik välja näeks. Jällegi väga keeruline ülesanne Arvo Nuudile (filmi operaator), aga koos saime hakkama."
Robinson, C. J. (2010). Diktaator ja demokraat [animarežissööridest Tuganovist ja Parsist]. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 68.

Katkeid intervjuudest Heino Parsiga:

Räägime natuke "Naelast". Kui kaua see mõte sul idanes?
Täpselt ei mäleta, aga eriti kaua ma sellega vaeva ei näinud. Ehitasin suvilat, leidsin ühe vana roostes naela, vaatasin, et väga väljendusrikas.

Kuidas asi edasi läks?
"Nael" põhjustas veel suurema nõutuse kui esimene Kõpsu-film. Käisin stsenaariumiga ühe ülemuse juurest teise juurde, mitte keegi ei julgenud filmi käiku lasta. Otsustajad ei saanud aru, kuidas võib nael ekraanil üldse kedagi või midagi kehastada? Stsenaariumis oli sotsiaalset teravust, sellised palad, nagu vanade naelte võitlus noorte vastu, loorberipärg, mis muutub poomisnööriks, klotsi taga esinev kõver kritiseerija jm võimaldasid pisut laiemat üldistust, nähtavasti polnud ka see ülemuste tervisele eriti kasulik. Soovitati konsulteerida Moskvaga, kui "nemad" lubavad, läheb film käiku. Goskino peatoimetaja asetäitja ütles pärast stsenaariumiga tutvumist, et inimesena saab ta minust kui režissöörist aru, ent peatoimetajana pole tal õigust sellele alla kirjutada. Lubas vastutuse enda peale võtta juhul, kui ma esitan läbivaatamiseks monteeritud pildimaterjali. Käisin Moskvas mitu korda, iga korraga muutus stsenaarium aina hõredamaks. Kõik see toimus häireolukorras, filmi käikulaskmine hilines, grupp istus ilma tööta, käskkirjad lendasid. Ainus, mida ma saavutasin, oli luba võtete ajal mõned palad juurde teha, kuid tummvariandi vastuvõtmisel Goskinos visati kõige tuumakamad süžeed pildist ikkagi välja. Selle taustal tundus muinasjutuna võimalus, mis Tšehhoslovakkias, Ungaris jm ammugi tavaks oli saanud, et animafilm lasti käiku ideekavandi alusel, Liidus polnud seda õigust ühelgi stuudiol. Hiljem tegin esimesele "Naelale "järje, et ekraanil oleks kõik, mida ma algselt kavatsesin. Kaks uut pala võtsin juurde.

"Naela"kujundlikkus sõltus suurel määral animaatorite loomingust. Kes on hea animaator? Ja kuidas sa üldse animaatoritega töötasid?
„Naela" animatsioon  oli omamoodi pähkel, sest väliselt muutumatu ese pidi kujutama erinevaid tegelasi ja nendevahelisi suhteid, kusjuures puudusid igasugused abivahendid, polnud võimalik kasutada ei miimikat ega žestikulatsiooni. Animaatoreil tekkis näiteks probleem, kuidas saab nael olla lõvi? Nad unustasid ära, et ma võin pilti toetada heliga, aga peamine roll oli ikka liikumise plastikal, see pidi välja mängima nii lõvi kui ka dresseerija käitumise ning reaktsioonid. Meil sai tavaks enne filmivõtteid kokku tulla ja pala detailselt läbi arutada, et ülesanne oleks selge, siis läksid nad paviljoni. Ahi, Krimm ja Sahkai suutsid filmi päris hästi sisse elada, resultaat oli kena.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15.   

Milliseks hindate eksperimendi osa nukufilmis?
Eksperiment on igal alal vajalik, muidu tekib seisak. Noortest on näiteks Kalju Kivi kasutanud ka muid materjale. Omal ajal oli «Nael» näiteks niivõrd eksperimentaalne, et rahvusvaheliselt märgiti selles ära kujutise (peegelduse efekti) tehniline lahendus. Siin tahaks eriti aga esile tõsta operaatori Arvo Nuudi otsivat mõtet.

Kas «Naela» sünd oli juhus?
Muidugi oli see puhas juhus — mõte plahvatas, kui sattusin vaatama ühte ilmekat kõverat naela. Fantaasia hakkas tööle: sellega saab midagi ära teha. Algul olid nukujuhid ka nõutud. Omaette probleemid tekkisid paindliku, naelaks sobiva materjali leidmisega, kuna käepärast ei olnud soovitatud kulla-hõbeda segu, sai selleks lihtsalt kummi. Kirjandusliku materjali juures tekkis probleeme — nael osutus väga üldistusvõimeliseks, eriti kõver nael. Mõned seltsimehed aga soovisid, et tegu oleks ikka mõne konkreetse asutuse kohta käiva kõverusega.
Aadla, H. (1985). Mees nukufilmimaailmast [Heino Parsist]. Sirp ja Vasar, 11. okt, lk 7.

Heino Pars meenutab, et kõik algas selle filmi puhul eks­perimentidest, kuidas üliting­likkusega midagi väljendada: «On vaid üldfiguur ja liiku­mine, mis kannab ka emotsio­naalset laengut. «Nael» oli tõeliseks eksamiks nukujuhtidele. Ajapikku hakkas asi minema ja mõne lõiguga võib rahulegi jääda. «Nael» II ei mõjunud enam nii uudsena, on ehk sisult raskem jä olemuselt kuivem, igatahes kolmandat filmi küll kavas pole. Mind ehmatas ka kino­publik, kes naeris kõige sobi­matumas kohas. «Naela» teema pole kaugeltki ammendatud, kuid ta pole endale enam hu­vitav teha. Muu tingliku ese­mega võiks võiks ehk küll filmis katsetada.»
Kalda, V. (1983). "Meemeistrite linn" [H. Klaari, H. Parsi  mõtteavaldused, ka nukufilmist "Nael"]. Nõukogude Õpetaja, 9. juuli, lk 4.

Filmist ajakirjanduses

„Film "Naelad" on uudne ja huviga jälgitav, kogu filmi läbib teose looja huumor. Kui Heino Pars oma Kõpsu-seeriaga pakkus populaarteaduslikesse nukufilmidesse uudse teema ja lahenduse, siis siin üllatas ta jälle originaalsusega, mis osutus ka loominguliselt õnnestunud eksperimendiks.“
Tamberg, K. (1972). Kaks uut multifilmi [„Veekandja“ ja „Nael“]. Rahva Hääl, 15. juuli, lk 3.

„Viimasena, režissööritöö järjekorras neljateistkümnendana valmis Parsil aga üpris omapärane tehislik oopus ilma looduseta. /---/ Tegijate auks peab tunnistama, et olustiku puudumisele ja suurele tinglikkusele vaatamata on film väga kujundlik, tegelased hästi personifitseeritud ja lood vaimukalt puänteeritud. Eriti õnnestunud on tsirkuses lõvi sujuvad, raskelt maanduvad hüpped - paremat ei oska tahta. Haruldane kontrast - kõhn nael hirmuäratavalt möirgamas.
Enneolematult uut kunstis naljalt ei avasta. Niisamuti nagu spordis tennisepall ja reket: kõik oleneb löögist. Kahtlust tekitanud eksperiment "Naelad" tabas sedapuhku küll naelapea pihta.“
Ott, A. (1972). Naelapea pihta [nukufilm "Nael"]. Kultuur ja Elu, nr 7, lk 34-35.

„1972. aasta tõi linale Heino Parsi uue töö «Nael», mis sai multiplikaatorite üleliidulise pleenumi naelaks. Filmi satiiriliste novellettide äärmiselt lihtsat, lakoonilist, plastiliselt väljendusrikast ja sisuteravat lahendust pidasid kolleegid nõukogude multiplikatsiooni ehedaks nüüdissaavutuseks. Nõnda tõi omanäoline ja uudne «Nael» rezissöörile tunnustusega koos kaasa uue loomingulise kulminatsiooni, seades jälle kõrgemaks ka enesenõudlikkuse lati.“
Mis on valmis, teoksil, kavas? [Režissöör Heino Pars](1973). Sirp ja Vasar, 5. jaan, lk 6.

Arutelult Moskva kinomajas toimunud Eesti filmide õhtul: „Paljud kõnelejad peatusid Heino Parsi multiplikatsioonifilmil „Nael“, mis tunnistati üksmeelselt eesti filmikunsti päeva programmi naelaks. Nõukogude multifilmi silmapaistev meister režissöör Fjodor Hitruk ütles: „Režissöör Heino Pars saavutas maksimaalse üldistuse, metafoorsuse, kasutades vaimukalt äärmiselt nappe väljendusvahendeid. Õigupoolest selles seisnebki multiplikatsioonifilmi olemus. Ent kahjuks juhtub ikka ja jälle, et kujutatakse lille, ja see tähendab ekraanil üksnes lille, ei enamat. Heino Pars näitas meile, kui palju võib mahutada tühipaljas nael...“.“
Elmanovitš, T. (1973). Aastatega kasvab nõudlikkus [eesti filmide arutelu Moskva kinomajas, sh "Nael"]. Sirp ja Vasar, 23. märts, lk 9.

„Itaalias toimus Rahvusvahelise Kinotehnika Assotsiatsioonide (UNIATEK) XII kongress, kus arutati tänapäeva kinotehnika uusimaid saavutusi ning arengusuundi. Eesti Kinematografistide Liidu lähetusel võtsid kongressist osa ka stuudio Tallinnfilm peainsener G. Alp ja ülesvõttetehnika tsehhi juhataja A. Roos. Kongressile eelnes UNIATEK-i liikmesmaade ekraaniteoste konkurss, kus anti välja neli auhinda. Uute tehniliste võtete eest multiplikatsioonifilmis sai auhinna eesti film „Nael“.“
Itaalias toimunud Rahvusvahelise Kinotehnika Assotsiatsioonide (UNIATEK) XII kongressil sai auhinna "Nael" [sõnum](1974). Sirp ja Vasar, 1. nov, lk 14.

„13.—15. novembrini k.a. [1975 – toim] toimusid Moskvas eesti multifilmi päevad, mille organiseeris NSVL Kinematografistide Liit. Üks põhilisemaid nende ürituste reas oli siiski Moskva Kinomajas toimunud seanss koos järgnenud aruteluga. Üksmeelselt ning spontaanselt reageeris saal meisterlikele lahendustele ning leidudele «Naelas», laskis end nakatada „Verise Johni» rahvalikust huumorist ja kviteeris pika aplausiga selliseid filme nagu «Värvilind», «Kilplased» ja «Inspiratsioon», milles tunti ära uudne ning omapärane taotlus. /---/
Režissöör Heino Parsi «Naela» (1972), mis talle aastate eest üleliiduliselt festivalilt preemia tõi, mainiti kiitvalt mitmes sõnavõtus. Vanameister F. Hitruk tähendas, et ta on olnud selle filmi menu tunnistajaks paljudes saalides nii kodu- kui ka välismaal. «Naelas» on multiplikatsiooni internatsionaalne keel maksimaalset kasutamist leidnud.“
Link, E. (1975). Multifilmide edu Moskvas [Moskva Kinomajas toimus animafilmide vaatamine ja arutelu]. Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

„Heino Parsi kui kunstniku omapära seisab selles, et ta käsitab režissööri ülesannet loomingugrupis pea­mise väljamõtleja ja konst­ruktori tegevusena, leidurina, kes multiplikatsiooni ebata­valisi vahendeid julgesti kasutades seab vastamisi fan­taasia ja tegelikkuse, reaalsu­se ning väljamõeldu ja sellest ootamatust «nõiduse harmoo­niast» oskab välja meelitada mitte ainult spetsiifiliselt multiplikatsioonipäraseid efekte, vaid ka kunstilise väärtusega ideesid. Kunstis on Parsi jaoks eriti määrav uue mater­jali, faktuuri, tegelikkuse valdkonna tunnetuse element.

Multiplikatsiooni tugev külg on vormide ülekandmine ja võimalused elavat loodust ning elutuid esemeid vaheldumisi näidata, väljamõeldut loodus­likuks muuta, hingetut, iga­päevaselt harjumuslikku fan­tastiliseks muuta. Just siin peituvad paljud väljendus­likkuse saladused ja multifil­mides esinevate kujude oma­pärane «animism».

Seda süga­valt tunnetades on H. Pars loonud mitmest mikronovellist koosneva filmi «Nael», mis kuulub tema loomingu pare­mikku. Kui sageli märkame elu väljenduslikkust juhusli­kult silmahakanud oksa või mõne teise objekti puhul? Midagi sellist nägi Heino Pars vanas kõveras naelas ja ta kirjutas stsenaariumi, milles puhtinimlikes situatsioonides ja konfliktides ei esine mitte inimesed, vaid omapärasel vii­sil täidavad nende aset tavali­sed naelad. Üldistatult, samal ajal aga erakordselt väljendus­rikkalt tulevad neis novellides esile kavalerist naela ja daa­mide, uudishimuliku tallalakkuja ja haamri, tänaval kak­levate ja miilitsajaoskonda sattuvate joodikuist naelte ning lõpuks naelast loomataltsutaja ja lõvi omavahelised suhted. Nagu pantomiimis, sõ­nadeta tegevuses alati, on siin­gi kõik üles ehitatud reaalse inimtegevuse äratundmisel, mõistaandmisel.

Tänu meisterlikkusele ja täpsusele on väljenduslikkus hingestatud, niisugune, mida võib kadestada professionaalnegi näitleja — miim.
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7, ill.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja.

“Nael” (1972, Heino Pars) - „Neli allegoorilist sketši inimsuhetest, mille koomika johtub sellest, et inimesi mängivad jäigad naelad, kes käituvad kui inimesed. Armastajapaari tango ja oma taltsutaja areenil ära sööv lõvi panevad kaasa elama ja lustima. Jätame saladuseks, millest tehti need filminaelad. Nukuna võib filmides mängida ju igasugune ese: surnud rott, taevatäht, kirjutusmasin või paberileht.

Pars oskas leida materjali ja tegelase järsu vastanduse, ja ta tegi naeltefilmi ajal, kui nukumeistrid maailmas polnud veel inimkujulistest nukkudest kaugemale jõudnud. Hiljem, jah, on tehtud filme isegi liivalossidest rannal. Kuid “Nael” tehti kümmekond aastat enne seda, kui John Lasseter Pixari stuudios hak­kas arvuti abil asju elustama. “Naela” ajal veel arvuteid polnud ja ekraanil toimuv on hea ehtne käsitöö, handwerk.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Aleksei Tenusaar ja Annika Koppel: „Filmi koomika johtub naela materjalist tuleneva jäikuse ja tema inimliku, loomuldasa painduvast, elastsest ainest eeldatava tegutsemisviisi vastuolust. Tänu juveliirsele elustamisele on jäik metall saavutanud väljendusjõu, mida iga miim võib kadestada.

Kuigi film oli nii ideeliselt kui ka tehniliselt täiesti erakordne, on tähelepanuväärne seik see, et filmi ei lastud peaaegu mitte ühelegi rahvusvahelisele festivalile. Seda juhtus vaid üks kord Itaalias, kus "Naela" hinnati tehnilise saavutusena.

Heino Parsi esimene satiiriline film "Nael" on kahtlemata ka üks suurimaid režissöörist stsenaristi õnnestumisi, jagades 1973. aasta kevadel Alma-Atas esikohta koos ülipopulaarse seriaaliga "Oota sa!".“
Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86-93.

Chris J. Robinson: „Pars sai maha ühe oma parema tööga ja kahtlemata Nukufilmi kõige täiskasvanulikuma teosega, milleks oli "Nael". Film koosneb neljast koomilisest lühiloost, kus tehakse juttu sellistest kahtlemata teravatest teemadest nagu võrgutamine, petmine, purjusolek ja igikoomiline surm.“
Robinson, C. J. (2010). Diktaator ja demokraat [animarežissööridest Tuganovist ja Parsist]. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 67.

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames

Pildi digitaalne taastamine:
Nukufilm OÜ/Tõnu Talivee ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ/Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus
© Tallinnfilm 1972/2008

Eesti nukufilmi klassikud said DVD-le

Tiit Tuumalu: "“Aja meistrid“ on ilus ja väärikas kummardus nii sisult kui vormilt Eesti nukufilmi rajajatele Elbert Tuganovile ja Heino Parsile. /---/ 

DVD-kogumik sisaldab:
Mait Laasi dokumentaalfilm «Aja meistrid»
Elbert Tuganovi nuku­filmid «Hiirejaht» ja «Park»
Heino Parsi nukufilmid «Operaator Kõps seeneriigis» ja «Nael»
Koostajad «Eesti film 100» ja Nukufilm 2009
Tuumalu, T. (2010). Väärikas kummardus aja meistritele. Postimees, 7. jaan, lk 15.

Vaata ka:

Anima tsoon: Heino Pars│ERR│Digihoidla, http://arhiiv.err.ee/vaata/47173