Müümise kunst (2006)

Dokkaadritandem Kilmi-Maimik filmi saamisloost

Valik katkeid intervjuudest

Müügimeeste maailm on ju teie jaoks täitsa uus teema. Kust filmiidee tuli?
Sattusime kunagi turundus- ja müügikonverentsidel filmitud materjale vaatama ja sealt hakkas idee kerima. Meie eelmine film oli “Elav jõud”, mis rääkis inimestest, kes ei leia oma kohta elus, kes ei töist eneseteostust ja kannatavad siis selletõttu. “Müügi kunst” oli mingis mõttes jätk “Elavale jõule”.

Vaatleme filmis tegelasi, kes otsivad eneseteostust ja õnne just müügitöö kaudu. Nii et see ei ole müügitööfilm, vaid pigem film müügitööd tegevate inimeste elust ja mõtetest.

Kaks tegelast on sel alal algajad. Raigo on teoloogiatudengist raamatumüüja Ameerikas. Mare jäi leseks. Seni oli kogu elu praktilise külje ära korraldanud tema mees ning Mare sai elu nautida – nüüd aga tekkis hädavajadus ise toimetama hakata. Staarguru Peep saab aga ideaalselt hakkama. Ta on kõik, mis võimalik, saavutanud. Aga temalgi on omad mured – kuhu ja kuidas edasi. Too old to rock, too young to die! Tema puhul on väga huvitav jälgida, kus lõpeb müügimees Peep Vain ja kus algab tema ise.

Miks just selline valik?
Kolme tegelasega saab seda teemat mitmekihilisemalt väljendada. Need lood põimuvad omavahel ja tekitavad nii uusi tähendusi. Väldime autoripoolseid kommentaare ja üritame luua tausta.

Filmi ettevalmistus oli tegelikult ise ka üks suur müümise kunst – lehvisime ringi nii kodu- kui välismaiste rahastusallikate juures. Saime hakkama ja müüsimegi kuuele välismaisele telekanalile filmi maha enne, kui üldse tootmist alustasime.

Siis hakkasime inimesi otsima. Leidsime üle kümne inimese, keda filmida. Üks neist oli näiteks väga põnev inimene, koolitusfriigist ehitusfirma omanik, kes oli hästi uhke selle üle, et tal on kivipurustusmasin. Paraku oli ta iseloomult liiga Mees ja ei tahtnud kaamera ees end avada. Muudkui näitas, kui hästi tal firmas asjad edenevad, aga see polnud päris see. Hästi põnev oli ka üks naine, kelle leidsime Peep Vainu koolituselt. Tema oli tüdinenud kontoritööst ning tahtis nüüd hakata briti poissmehi maale tooma.

Aga filmi jäid lõpuks need, kes olid meie arust kõige kõige kõnekamad. Inimene, kes on väga stiilipuhas, 100% müügiesindaja, vajub filmis ära. Disharmooniat on vaja.

Töö filmi kallal käis koguni kaks aastat. Miks nii? Võtsime luksuse pikalt teha, sest dokfilm on nagu hea vein. Nii näeme muutumisi, teisenemisi ja saame seda ka vaatajani viia.

Mis kõige rohkem üllatas?
See on müüt, et eestlane ei ole müügiinimene –et eestlase rahvuslik karakter on selline aeglane ja et ta tuiutab jalalt jalale ja valib ikka alati pimedaima nurga. Ei teagi, mis on juhtunud, kas on uus põlvkond on peale tulnud või on ühiskondlik-majanduslik formatsioon eestlase karakterit muutnud, aga eestlane on hakanud väga hästi müüma.

Muidugi on neidki, kes lähevad näost punaseks, kui peavad midagi pakkuma. Nende eetika on lihtsalt nii kõrge, et ei luba midagi maha müüa. Kõige suurem üllatus oligi ehk see, kuidas noored eestlased Ameerikas Southwesterni raamatumüüjate firma juures hakkama saavad ja kõigega kenasti kaasa lähevad.

Teiseks üllatas see, kuivõrd suur mõju on tegelikult eeskujudel. Kuivõrd suur on Peep Vainu eeskuju. Ei ole päris nii, et kõigil on Peep Vainu pilt seinal, aga mingi tema doktriin on väga paljudesse inimestesse kandunud. Käisin muide selle mõjul ka ise sütel ära…

Nii et eestlasest on siis müügiinimene saanud?
Paljude jaoks on müümine ikkagi sundseis. Aga on ka neid, kellele see lihtsalt olemuslikult sobib. Eestlane kui müügimees on uute oludega väga hästi kohanduv ja ülipüüdlik. Tartu ülikooli tudengid on Ameerikas maailma parimad raamatumüüjad. Sealtsamast Southwesternist alustas kunagi ka Peep Vain.

Siin on muidugi huvitav paradoks: Soutwesterni raamatumüük on meie tudengite seas väga populaarne. Samas selline ukselt-uksele proovireisimine on USAs väga halvamaiguline. Aga Soutwestern on suutnud väga kavalasti muuta oma brändi enesekasvatuslikuks, isiksusekoolituseks. Rassid suvi läbi tuima nõmedat tööd teha, 13 tundi päevas, 6 päeva nädalas, et end karastada. Eesmärgiga siis õpitut – nii suhtlusoskust kui müügitehnikaid – kusagil mujal tulevikus kasutada.Meid just huvitas filmis, mis motiveerib inimesi vabatahtlikult sellist katsumust läbi teha.

Kilmi-Maimiku tandemi ümber on sageli suur melu, kui parajasti mõni film valmimas. Kas nii ka seekord?
Nojah, Southwesterni omad seal Ameerikas olid pisut murelikud küll. Eestis oli kõik okei, aga too firma ei lasknud meil filmida, kuidas nad oma müüjatel ajupesu teevad ehk viisakalt öeldes neid motiveerivad. Me andsime siis oma peategelasele kaamera kaasa ning ta filmis oma elu ja seda, kuidas ta ukselt uksele käis. Aga keegi kitus ära ning meie kaamera ja kogu filmitud materjal konfiskeeriti. Siiamaani pole me midagi tagasi saanud. Nii et see on väga vale ettekujutus, et Ameerikas on meedia vaba.

Ja meie peategelane istutati seejärel lennukile ja saadeti otseteed koju. Ja kui siis filmisime Ameerika kantripealinna Nashville’i lennujaamas startivat lennukit, mis seda meie eest salaja korraldatud deporteerimist sümboliseeriks, siis olime hoobilt turvameeskonnaga ümbritsetud. Õnneks nad said aru, et me pole terroristid, aga muretsesid küll, kellele me selle materjali ikkagi müüme.

Kas see film võiks olla Eesti müügimeestele kohustuslik lektüür?
Igal juhul – et meile rohkem raha sisse tuua!
Aga tegelikult me ei anna seal praktilisi näpunäiteid. Me näitame inimeste elu teatud ajaperioodi vältel. Seda, kuidas isiklikud probleemid ja praktiline müügitöö on nende elukäiku mõjutanud. Nii et meie film on pigem ilukirjandusteos müügiinimesele. Mitte müügiinimeste Goldratt, vaid Coelho.
Kilmi, J., Maimik, A. (2006). Müügimeeste uued Coelhod: dokkaadritandem Kilmi-Maimik. Director, nr 8, okt, lk 10-11.

* * *

Tuntud koolitusguru Peep Vain on filmi siduv lüli. Kas ilma Peebuta see film eksisteeriks?
Maimik: Et kas maailm saab eksisteerida ilma jumalata? Vastus on, et vabalt saab, kuid siis oleks ta üks teistmoodi maailm. Kui Peepu poleks, tuleks ta välja mõelda.
Kilmi: Kui me kolm aastat tagasi seda projekti alustasime, siis joonistasime paberile rea hüpoteetilisi karaktereid – guru, jünger, koolitussõltlane. Meil oli visioon, milline see film peab tulema. Kohtusime mõnegi guruga, aga lõpuks jäime Peebu juures pidama.

Tegite ka ise Vainu „Saavutama õppimise“ koolituse läbi?
Kilmi: Muidugi. Andres käis sütel ära ja tõmbas siis vasakule. Mina olin koolituse lõpuni. Rääkisin õhtuti inimestega ja nägin, et seal on palju neid, kellele on sellist kollektiivset psühhoteraapiat hirmsasti vaja. Ja nägin filmi jaoks head lugu.

Mis teid selle „müümise kunsti“ juures kõige enam köitis?
Maimik: Olulised polnud niivõrd välised aspektid, kuivõrd see, kuidas müügimehe amet inimest mõjutab. Milline oli ta enne, kas ja kuidas muutus tema isiklik konstitutsioon, kas ta on hiljem õnnelikum või õnnetum. Millised on muutuste psühholoogilised kõrvalmõjud? Need aspektid köitsid rohkem kui müügimaailma imetlusväärsed rituaalid ja žestid.

Kuidas leidsite Tartu ülikoolist Marguse ja Raigo?
Kilmi: Tartu Ülikool on muide top one campus in the world – ja Southwesterni jüngrite juures oli fanatismi, mis meie filmi väga hästi sobis. Ainult et need tudengid, kes meid huvitasid, hakkasid tõrkuma. Et „kui te tulete minuga Ameerikasse kaasa, siis äkki see segab mul maksimaalselt keskendumast, mu müüginumber langeb, ma ei saa täie rauaga panna“. Lõpuks leidsime selli, kes polnud vastu ja see oli Margus.
Maimik: Põhimõtteliselt on see Southwesterni praktika nagu sõjavägi – pannakse ennast proovile, range distsipliin, askees – ei mingit alkoholi, meelelahutust, seksi – tohutu andmine päev otsa. Tahtsime jälgida, et millal on kõrghetked ja millal madalseisud ja ... Aga nagu ikka ameerika korporatsioonide puhul, olid nad teinud taustauuringut, uurinud meie CVd, filmograafiat ja neile tundus, et me tuleme halbade kavatsustega.
Kilmi: Lõpuks tehti meile pakkumine, et kui tahame filmida, siis tehku me ise kogu protsess läbi. Aga no issand jumal! Ma juba vanem inimene, mulle meeldib kaua magada ja raskeid asju ei meeldi tassida.
Maimik: Ja isiksus on ka juba niipalju välja kujunenud, et ei ole vaja ennast „üles ehitada“. Jäägu see ikka neile, kes usuvad. Ma tahaks üldse rahulikumalt elu võtta, mõnikord pane endale või ise vasta näppe, et kus sa tormad, kuhu zen jääb...

Jõuamegi Tupperware müügitädideni.
Kilmi: Tupperware oli kohe algusest filmi plaanitud. See on selline võrkturunduse skeem, kus ei pea midagi investeerima, kahjumisse pole võimalik sattuda.
Maimik: Tupperware ei toonita otseselt seda ostu-müügi aspekti – olulisem on psühholoogiline pool, et kui esitlusega hakkama saad, siis võid ükskõik mida teha, see muudab sind tugevamaks jne. Ta annab naistele võimaluse omavahel läbi käia. Kogu Tupperware mütoloogia on selline muinasjutuline ja lapsemeelne, aga tõhus. Ka Mare lootis leida sealt oma õnne. Feministlik doktriin enamiku naisteni ei ulatu. Nad ei mõistakski, millest nad ennast vabastavad, või mille jaoks. Sinna, kuhu feminism ei jõua, sobib Tupperware väga hästi. Nõudlus roosa ja muinasjutulise unelmatemaailma järele on alati olemas.
Tõnson, M. (2006). Õndsaks saamine. Eesti Ekspress: Areen, 26. okt, lk B2-B3.

* * *

Tuli teile üllatusena, et kõik kolm peategelast pettusid müügitöös? Oskasite seda ette näha?
Maimik: Ausalt öeldes ei osanud. Meil oli koguni hirm, et niimoodi võib film pooleli jääda, kui kõik ära kukuvad.
Kilmi: Lootsime, et Mare, kes soovib saada tagasi enesekindlust ja ületada depressiooni, äkki leiabki müügitöös selle, mida ta on elus oodanud – sissekutset maailma ja turumajandusse. Samamoodi oli Raigoga, kes oli isiksusliku kriisi lävel ja lootis leida müügitöös õndsa lahenduse.

Teie kangelaste äpardumise tõttu peaks see film küll kõigil müügitöö tegemise isu ära võtma. 
Kilmi: Arvan, et meie filmil on hästi optimistlik lõpp. Kõik tegelased jõuavad lõpuks sinna, kuhu nad peavad jõudma. See protsess, mille nad on läbinud, on neid õpetanud ja targemaks teinud. See oli neile valgustuslik teekond, mida keegi neist ei kahetse. Nagu näiteks Mare, kes valib müügitöö asemel usu ja hakkab lõpuks lastega tegelema. Mitte mingil juhul ei tahtnud me teha hoiatusfilmi, et hea kaaskodanik, hoidu müügitööst!

Mis on teie meelest filmi võtmekaader?
Maimik: Huvitav stseen, mis minu arust annab vaatamise võtme, on see, kus Margus õpetab Raigole kohvikulaua taga etteütluse abil enese ülespumpamist. Ta dikteerib sõnahaaval enese kehtestamise ja motiveerimise lauseid, nagu «sky is the limit, when your heart is in it» (võimaluste piirid ulatuvad taevasse, kui paned töösse oma südame – P.P.).  See stseen võtab kokku filmi optimistliku ja skeptilise poole, nii koolituse kui ka müümise põhimantrad, ning selles on eestipärast flegmaatilisust, kuigi dikteeritud laused ise peaks olema tormakad, kiired ja ameerikalikud.
Pullerits, P. (2006). Halastamatu skoor: kaks äpardujat ja üks loobuja. Postimees: Kultuur Extra, 28. okt, lk 4-5.