Avaleht » Filmiliigid

Tappev Tartu (1998)

Killing Tartu

So you should leave. No? Well...

No original ideas were used in the film

Mängufilm | Amatöörfilm | Põnevusfilm | Komöödiafilm Kestus: 80:00

Huviinfo

Rohkem rämpsu!

"Halbade filmide armastamise tõelisele main streamile pani 1995. aastal aluse eesti publikule täiesti vastuvõetamatuks osutunud entsüklopeedilise ulmenaljafilmiga «Marss ründab!» ekraani külastanud Tim Burton. Burtoni eluloopilt «maailma halvimast filmirezhissöörist» Edward Wood juuniorist, kes tegi oma totralt abituid ja praegu lõpmata naljakalt mõjuvaid odavaid filme 1950ndatel, õhutades kinoentusiaste paljudes riikides otsima üles oma maa «kõige halvem rezhissöör» ja «kõige halvem film». Rämps läks ühtäkki moodi. See oli kummaline, äraspidine ja ikkagi viljastav filmiajaloo revideering. Tegelikult tunti «halbade», «rämpsfilmide» vastu huvi ennegi, iga tõsine filmifriik oli varemgi käest kätte hankinud ning levitanud näiteks uusmeremaalase Peter Jacksoni meeletuseni lolle teoseid nagu «Bad Taste» jms. Või kes ei mäletaks Eestis «Pära Trusti» klassikat, kuigi Ed Woodi käkid olid siin silma ette sattunud küllap vähestele.

Igal rahval oma filmirämps, ja praegu hakkame uue, «loomingulise» pilguga hindama Tallinnfilmi muistseid pilte, olgu tegu kolhoosifilmiga «Pöördel» või kontsertfilmiga «Varastati Vana Toomas». Peab tunnistama, et Eestis on olemas omapärane ja tähelepanuväärne «halva filmi kultuur». Ja kui klassikute tähtsamad tööd on enamasti kindlalt ritta naelutatud, siis «halb film» on suuresti avastamata maa, omad soerdid, libahundid ja matusepaigad tuleb alles kätte saada.

Telereitingute järgi otsustades on eesti vanem mängufilm publiku hulgas kogu aeg keskmiselt populaarne. Rahvas vaatab vanu filme hea meelega hoolimata sellest, kas kriitikud on pildi omal ajal maa sisse tampinud või mitte. Rahval on kinorämpsuga oma suhe.

Aga kui nüüd tuleb üks filmiajakirjanik (nagu näiteks Ilmar Raag), kelle teleesinemisi ja kirjatöid kannab teatav esprii, kes paistab tundvat kinematograafia elitaarseid või salajasi nukataguseid ning söandab aeg-ajalt neid ka avalikkusele valgustada - tuleb ja kuulutab, et tahab ise hakata lavastama «eesti kõigi aegade halvimat filmi», kuidas seda siis mõista? Teame ju niigi, kui vähe «häid filme» on meil tehtud - enamik on järelikult halvad, mis siin enam lisada või seletada?"
Lõhmus, J. (1998). Rohkem rämpsu! Postimees, Kultuur, 30. jaan, lk 6.

„Tappev Tartu“ – millega siis ikkagi tegu?

S. Teinemaa: „Laupäeval [31.01.1998] esilinastus Tallinna kinos Sõprus ja päev varem Tartu Illusioonis Ilmar Raagi kaua oodatud debüütfilm "Tappev Tartu". Kaua ei tähenda, et filmi tegemine oleks veninud. Võtted tehti ülikiiresti ja ladusalt, vaid 15 ööpäevaga. Tööd alustati suvel ja nüüd saab tehtut kinoekraanil vaadata. Seega on tegemist ehk kõige kiiremini valminud Eesti filmiga. Tavaliselt venib mängufilmi tootmine vähemalt kahe-kolme aastani. Peale selle on Raagi film kõigi aegade odavaim, eelarve oli ainult 1000 krooni.

Ootusärevust tekitas eelkõige filmi alustamisel väljakuulutatud taotlus teha kõigi aegade kõige halvem Eesti film. Ma suudan raskustega ritta panna kümme paremat eesti filmi, kuid mitte mingil juhul ei oska ma öelda kas või viit halvemat. Niisugune Raagi väljakutse tekitas teravdatut huvi. Ilmselt pole Eestis ühtki inimest, kes ei ole poole aasta jooksul kuulnud, et tehakse eesti kõige halvemat filmi. Ei tea teist eesti filmi, mille tegemist ja kõike kaasnevat oleks nii eri meediakanalid nii põhjalikult käsitlenud.
/---/
Ilmar Raag on Ed. Woodi (1924-1978) ja Alfred Hitchcocki (1899-1980) fänn. Ed. Woodi peetakse kõigi aegade kõige halvemate filmide lavastajaks, kes püüdis küll häid filme teha. Praegu on temast saanud kultusrežissöör. Hitchcock tegi enamasti väga häid filme. Ta on klassik, teda hinnatakse, aga kas sir Alfredi saab kultusrežissööriks nimetada ja kelle hulgas, on iseküsimus.

Raag proovis teha kultusfilmi, kuid kultust ei saa programmeerida. Eestis said kultusfilmideks "Päratrusti" tõepoolest üliamatöörlikud kinokatsetused, ja alles pärast seda, kui neid ei saanud enam vaadata, seega memuaaride põhjal. Kultusfilmiks oleks võinud saada Jaan ja Peeter Toominga "Lõppematu päev", kui filmi oleks kunagi avalikkusele näidatud.
/---/
"Tappev Tartu" kubiseb tsitaatidest. Mõni neist on küllalt hea ja vaimukas, nagu lennurünnak Hitchcocki filmist "Loodest põhja" ("North by Northwest") või vihje Odessa treppidele Einsteini "Soomuslaev "Potjonkinist"". Hästi on tehtud ühe vastalise pea võrra lühendamine.

Ilmar Raagi südame väljarebimine ja muidugi kungfu -mehed on professionaalsed. Elukutselised näitlejad mängivad üldiselt keskmiselt, mitte toonitatult halvasti, ja amatöörid tõepoolest kehvasti nagu enamasti meie filmides.
Teinemaa, S. (1998). Kultusfilmi programmilise tootmise võimalikkus. Õhtuleht, 2. veebr.

H. Soans: „Neljapäeval, 5. veebruaril [1998] esilinastus kinos "Sõprus" monumentaalse reklaamikampaania jätku ja kokkuvõttena Ilmar Raagi "Tappev Tartu", tuhandekroonise eelarvega tunnipikkune film. Nüüd siis võib viimaks kinnitada, et "halb film" on Eestisse jõudnud — ja esmakordselt mitte sõnades, mis on toodud ekskursioonidelt naabrite festivalidele, ega eksportkaubana, vaid kohaliku filmisündmusena. "Tappev Tartu" näitab, et sõltumatul eelarveta filmil on just siin ja praegu hulk rakendamata võimalusi. Sellise isetegevuse ahvatlusele viitas Raag viimase aasta jooksul ka mitmes artiklis: "Eestlastel tasuks õppida underground-filmide tegemise praktikat. Filme võib teha sisuliselt ilma rahata." Saada tegudes kinnitust sõltumatu kinotegevuse võimalikkuse kohta Eestis on iseenesestki väärt kogemus. Selle eest suur tänu Ilmar Raagi korraldajatalendile. /---/ Vaatamata sellele, et film oli läbikukkumine nii potentsiaalse kultusnähtuse kui ka "halva filmina", esindab see mitut eesti kinematograafiale seni täiesti tundmatut kõneviisi. Ilmar Raagi projekt on seetõttu palju olulisem kui Peda filmikateedri lõpetajate metafoorsest poeesiast pakatavad tööd, iseenesest palju küpsemad filmid.
/---/
Kriitikas on suhtumine, mis kõik läbipaistvaks muudab, sümpaatne. Filmi tegemisel, eriti aga "halva filmi" tegemisel ei kõlba see aga kuhugi. Raagi pealelend rezhissöörina sarnaneb tema käekirjaga ajakirjanduses, on strateegiliselt läbikaalutud ja tulvil tegutsemistungi. "Tappev Tartu" mõjub äärmiselt enesest teadlikuna, on aga just seetõttu vaid kobav ja ebalev samm halva filmi väärtussüsteemi suunas. Filmis jätab Raagi ratsionaalsus teda ühes isekultiveeritud naivismiga kuivale; justkui liiga oluline tundub tema jaoks olevat näidata oma teadlikkust "halva filmi" zhanrilise omapära erinevaist võimalustest. Tulemus on zhurnalistlik — side "halva filmiga" jääb intellektuaalse flirdi tasemele. Raagi ratsionaalne loomus ja avalikkuse ees kalambuuritsema koolitatud kinomehe-mina pöörduvad siinkohal "halva filmi" autori kahjuks. Parodeeriv toon nullib automaatselt kinonaivismi jõuvarud. "Tappev Tartu" mõjub "halva filmi" tunnusjooni koondava koguteosena, didaktilise õppevahendina. Tahtmatult tuleb meelde, et Ilmar Raagi film kasvas välja 28.—30. juulini Tartus toimunud õppetöö workshop’ist. Selle meetod — "filmiajaloo kuulsamate action-filmide ja thrillerite teatud stseenide montaazhi ja kaadri ülesehituse üksikasjalik kopeerimine" — jääb lõpptulemuses kohati häirivalt domineerivaks. /---/
Ühes usutluses kinnitab Ilmar Raag, et René Vilbre olevat teda süüdistanud filmi liigses sisukuses. "Halva filmi" kohta olevat sellel liiga konkreetne poliitiline sõnum. Oleksin selles küsimuses pigem Raagiga, kui Vilbrega ühel nõul. Minu arvates on lugu kultuuriministeeriumis filmimeeste hävitamiseks algatatud mõrvarlikust vandenõust kogu oma ninjadega pikitud jaburuses iseenesest värske leid, selles on halva filmi hoolimatust poliitilise korrektsuse suhtes. Tegelikult ei tahtnud ju ka Ed Wood, halva filmi ajalooline maskott, muud, kui et ta saaks filmi vahenditega lihtsalt oma lugu rääkida. Halval filmil ongi oma kindel probleem, ja kindel paatos suhtumises sellesse läbib kogu filmi, hoiab kunstilises ebaühtluses valminud kooslust raames — näiteks transvestism Woodi filmi "Glen või Glenda" kooshoidva teemana. See, et "Tapvas Tartus" minnakse sõnumi edastamisel koosluse puhtust edastamata võimalikult järskude lühiühenduste kasutamisele, kultuuripoliitiline pamflett seotakse läbinisti kriminaalse looga salateenistuste võimutsemisest ja ballett peksmise koreograafiaga, kõneleb "halva filmi" privileegist ja kohustusest väljenduda groteskselt.

Raag on üks esimesi Eestis, kelle teose lätteks on intriig kultuuri poliitilisel ja majanduslikul maastikul. Selline 70-ndate ja 80-ndate New Yorgist alguse saanud kunstilise tegevuse strateegia, ühiskondlike avaldustega sekkumine tuletab mulle meelde kontseptualistliku kunsti võtmekuju Joseph Kossuthi sententsi: "Money talks, but it doesn`t have to be a monologue."
/---/
Tsitaadilisus, mis oli selle filmi üks võti, oli minu arvates õigustatud vaid seal, kus see andis hoogu juurde, kung fu stseenides. Bruce Lee oli selles filmis igati meeldiv külaline. Eisensteini ja Hitchcocki enim levinud tsitaatide kasutamine mõjus aga liigsena. Odessa treppide stseeni ajal meenus mulle peale originaali veel kaks filmi. See aga on juba märkimisväärne overdose, mis tekitab lubamatu pidurdusefekti vaataja psüühikas. Tempo ja vaataja tervise huvides oleks võinud arvestada sellega, et tsitaadi ja pastið i vihjelises kõnepruugis on kino suhelnud juba teist aastakümmet.

"Halb film" on alati veel midagi muud, kui zhanrispetsiifikale alluv vaatemäng: sexploitive cinema, action, kung fu. Küsimus, mis peaks olema väga tähtis sellise filmi hindamisel nagu "Tappev Tartu"; kas sama filmi puhul perfektse heli ja viimistletud operaatoritööga saaksime üldse kõnelda halvast filmist? Jah, õnneks küll.“
Lühendatult:
Soans, H. (1998). Rahvuslik hamburger peaks olema tappev. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 85-88.

K. Funk (1990ndate Eesti filmidest): „Täispikkade filmide sekka on end peitnud ka üks kurioosum, Ilmar Raagi «Tappev Tartu». Valimatult vahendeid segades on eesmärgiks olnud actioni-zhanri paroodia ja ühtlasi b-filmi tegemine. Lisaks veel plakatlik sõnum kino väljasuretamisest kõrgkultuuri nimel ja tavaline romantiline lugu.

Tulemus jääb märgatavalt alla Jaapani telefilmile «Koerad», kus igas järgmises stseenis on püütud teha vastupidist kui mõista on antud ja vaataja ootaks. «Tappev Tartu» on pisut liiga hea ja haritud, ning halva filmi jaoks ei saa see lõppeda teisiti kui katastroofiga. Tegemise protsess oli sedapuhku tõenäoliselt märgatavalt olulisem tulemusest.“
Funk, K. (1999).  Lööb ning liigutab: eesti mängukino. Postimees: Kultuur, 10. apr, lk 6-7.

On vaja mängulusti ja paindlikkust, et ühineda sellise seiklusega nagu «Tappev Tartu»

1. Mis asi on halb film ja milleks teda vaja on?
2. Kas «Tappev Tartu» on halb film?

Jaan Ruus:

"Vene keeles on hea sõna kapustnik, see on üks kultuurilis-seltskondlik üritus. Selliseid asju on üliõpilased aeg-ajalt ikka teinud. Ka see film on õigupoolest üliõpilasfilm.

«Halb film» on tegelikult reklaamlause. Võib ju arvata, et Ilmar Raag, kes kino tunneb, lähtus kuulsast halbade filmide tegijast Ed Woodist, kelle üht filmi on kroonitud kõigi aegade halvimaks filmiks, The Worst Film Ever Made. New Yorgis peetakse ka halbade filmide festivale, umbes aastast 1980, vahest seetõttu tegi Raag ka oma töö inglise keeles.

Meediakära «Tapva Tartu» ümber on aga tekkinud ka seepärast, et Eestis valmis 1997. aastal ainult 1 mängufilm ja tahtmine näha rohkemat on kogu eesti rahval.

Tegelikult pole «Tartu» üldsegi halb film, see on paljude noorte inimeste improvisatsioon. On tunda, et seda on lõbuga tehtud ja kui inimestel on annet ning nad midagi himuga teevad, siis jõuab asi ka vaatajani. Ning kuna seda filmi on lõbus vaadata, siis võibki järeldada, et «halb film» on lihtsalt reklaamlause, millega lehe pealkirjades zhongleerides tähelepanu saavutada. Kaadrikompositsioon on näiteks täiesti professionaalne."

Jaak Kilmi:

1. "Minu meelest tähendab halb film anarhilist tunnetust, see on poegade mäss isade poolt välja töötatud ja kinnistatud heade tavade vastu. Kahtlemata on halb film ka konkreetne kinonähtus, bad movie. Need on ühelt poolt küündimatud linateosed või siiras usus naivistlikud vormid nagu Ed Woodi filmid, teisalt on halb film mingite zhanrielementide ülepaisutus. Halva filmi anarhilisus selles seisnebki, et kõik paisutatakse üle, millegi ees ei peatuta.

Milles peitub halva filmi võlu? Mingis mõttes pöördub halb film iseenese vastu, tegelebki filmikeele kommenteerimise või nihestamisega. Selles mõttes on ta toorik, poolprodukt, mis ometi kätkeb endas mingit sädet. Halval filmil on vormistamatuse võlu, me võtame halba filmi kui külalollikest, keda ei saa tõsiselt võtta, aga kelle uljas ehedus on kirgastav. Õnnestunud halva filmiga kohtumisest on täiesti võimalik ammutada kvaliteete, mida ei leia hea tooni järgi tehtud suurfilmist. Ta on julgem.

2. Kahtlemata saab halba filmi teha ka nii, nagu tegi Ilmar Raag, aga minu arust lähtus ta liiga palju paroodilisest elemendist. Samas - paroodia on täiesti iseseisev zhanr, mis ei puutu üldse halba filmi. Raag aga hakkas esimesest sammust peale kuulutama, et tegemisel on Eesti kõigi aegade halvim film. Sellega muutus kogu asi meediamänguks ja shõuks."
/---/
Kes teeb head nägu (1998). Postimees, Kultuur, 13. veebr.

Huvitavat lugemist lisaks:

Raag, I. (1998). Halb film udude lahte. Postimees, Kultuur, 13. veebr, lk 7.
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:6vM3Vx8Y97QJ:www.postimees.ee/leht/98/02/13/kultuur/film.htm+Halb+film+udude+lahte&cd=1&hl=et&ct=clnk (8.09.2012).
Ilmar Raag arutleb „halva filmi“ tähenduse üle ja analüüsib kriitikute kimbatust filmile lähenemisel.

Õnne Luha dokumentaalfilm "Suvearmastus ehk teeme "Tapvat Tartut"

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm