Läbi aastate ja kauguste (1988)

Heli Speegi dokumentaalfilm eesti ja vene kirjanikest, kirjanduse tõlkimisest ja kultuurisuhetest.

Kõlab Igor Severjaninini luuletus „Poees eestist“ (1919), mille trükkis ära Tallinnas ilmuv vene ajaleht Svoboda Rossii (kaadri taga loeb luuletust Jüri Krjukov). Tartu ülikooli vene kirjanduse professor, filoloogiadoktor Sergei Issakov (sünkroon) mainib, et juba vanadest Vene kroonikatest võib leida eesti folkloori ja mütoloogia esimesi üleskirjutusi ning rõhutab, et 19. sajandi algul olid just vene kirjanikud, aga ka saksa haritlased need, kes oma teostes kujutasid Eesti elu. Räägib ka nimekatest Vene mõtlejatest ja kirjanikest, kes seotud Eesti ja Tartuga. 20. sajandist leiab lausa särava nimistu: Eestiga olid seotud Blok, Brjusov, Balmont, Severjanin, Majakovski. Severjanin rõhutab kirjanike huvi eesti kultuuri ja kirjanduse vastu ning vahendamist vene keelde.

Eesti Põhjarannik, eriti Narva-Jõesuu oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul paljudele vene haritlastele, sh ka kirjanikele meelissuvituspaik. Arhiivikaadrid Narva-Jõesuu suvitushoonetest. Tekst räägib Noor-Eestlaste ja nende põlvkonnakaaslaste kirjanduslikust tegevusest ja vene kirjanduse tõlkimisest eesti keelde. Tuntuimad tõlkijad olid Tammsaare, Tuglas, Under. Eriti hinnatud olid Marie Underi tõlked, Anna Ahmatova oli üks Underi lemmikpoetess.

Kahe maailmasõja vahel elas Toilas tuntud vene luuletaja Igor Severjanin. 1921. aastal abiellus ta eestlanna Felissa Kruutiga, kes aitas Severjaninit ka eesti luule tõlkimisel ja eesti luuletajate tutvustamisel vene lugejatele. Eestil on oluline koht ka Severjanini luuleloomingus. Severjanin suri 1941, ta on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Pärast sõda on Tallinnas käinud mitmeid vene luuletajaid, kes on pühendanud palju värsse vanalinna tornidele ja viilkatustele, põiktänavatele. Vsevolod Roždestvenski on kirjutanud luuletuse August Weizenbergi loodud Linda kujust Toompea külje all. Kas ta teadis, et kuju küljes oli kunagi Marie Underi luuleridadega tahvel 1941. aastal Venemaale küüditatute mälestuseks?

Eesti kirjandust on vene keelde tõlgitud palju, aga kas see on olnud läbimõeldud protsess, kui palju vene keelde tõlgitud eesti kirjandust loetakse? Pärnus elav luuletaja David Samoilov räägib (sünkroon), kuidas ta Eestisse sattus ja tutvusest eesti kirjanikega, eriti headeks sõpradeks sai ta Jaan Krossi ja tema perekonnaga ning tõlkis vene keelde nii Krossi kui ka Ellen Niidu loomingut. Nooremast kirjanduspõlvkonnast on Samoilovile kõige lähedasem Paul-Eerik Rummo. Ta hindab ka Juhan Viidingut, kelle luulekogu on vene keelde tõlgitud.

Juhan Viiding istub Draamateatri kõrval pargipingil ja räägib (sünkroon): „Umbes viis-kuus aastat tagasi kirjutasin oma päevaraamatusse mustandprojekti Eesti-Vene kultuuriühingu või ka sõprusühingu asutamise kohta. Fantaseerisin ja proovisin koostada sellist teksti. Ja kui ma siis seda mustandit näitasin ühele kui teisele inimesele, kes praegu on võimu juurde pürgimas, mõnele noorele marksistile, siis nende reaktsioon oli irooniline, küüniline ja nad võtsid seda täieliku absurdse nalja pähe. Minu jaoks oli sellel asjal siis sisu ja on ka tänapäeval. See kõik, mida me praegu siin teeme, see ei ole midagi uut, see on unustatud vana ja ma tahan väga loota, et see lõpuks kunagi inimestele ikka meelde tuleb: et inimese rahvus ja keel on esimene redelipulk. Seda pulka ei tohi katki raiuda, siis inimene ei pääse redelit mööda üles. Temast ei saa siis indiviidi, vaba inimest, kes on ületanud primitiivsed, rahvuslikud ja minu pärast kasvõi soolised konfliktid. Ma istun siin seepärast, et ma kuulsin, et David Samoilov oli nimetanud oma jutus minu nime ja mul on hea meel ütelda paar sõna meie ainsa kontakti kohta. Nimelt kirjutas see kirjanik Literaturnaja Obozrenijes minu venekeelse luulekogu arvustuse. Tark ja sügavalt inimeste elu tundev Samoilov vältis kiitmist, laitmist ja ümbernurgajuttu, rääkides kõige peamisemast – nimelt poeetilisest intonatsioonist. Ja see ongi luule puhul kõige olulisem minu meelest ka. Tihti on nii, et inimene peab tulema kusagilt mujalt ja nägema siis selgemini, mida alalised, põlised ja paiksed asukad ei näegi. Kui suurriiklikult on aastakümneid püütud mitte rääkida kõige algelisematest esmastest rahvuslikest tunnetest ja inimese vajadusest varajases lapseeas ennast samastada ühe keelega, siis kahtlemata ümber hindamine on neurootiline, valuline ja raske. Aga loodame, et inimene inimeses ikka ka ärkab lõpuks. Ja kõik mõistusepärased asjad jälle meelde tulevad.“

Tartu ülikooli professor Juri Lotman oma töökabinetis. Lotman räägib (sünkroon): „Sageli võib kuulda väljendit suur kultuur. Ütleksin nii, et kultuur on juba iseenesest suur. Kõik kultuurid on suured. Mis ei ole suur, seda ei saa kultuuriks nimetada. Eriti tahaks märkida, et territooriumi ja rahvaarvu suuruse mehaaniline ülekandmine kultuuriväärtustele pole õige. Kaugelt mitte alati ei ühti riikliku ja sõjalise võimsuse mõiste kultuuriväärtustega. Meenutagem, et Periklese aja Ateena oli oma õitseajal meie mõistes väike linn, umbes praeguse Tartu suurune. Nii et kui me geograafilises mõttes võime öelda suured ja väikesed rahvad, siis kultuuri mõttes on kõik rahvad suured. Seda on tähtis mõista, sest kultuurivahetus sisaldab võrdsuse ideed, teiste väärtustest lugupidamist. Ainult sel moel saab olla juttu vastastikusest suhtest.“

Märksõnad: helioperaator | hobused karjamaal | kalmistu | kirjandus | kirjandusteadlased | kirjaniku töökabinet | klassiruum | kultuurisuhted | linnamiljöö (Tallinn) | luule | luuletaja | mererand | poeet | raamatukauplus | sireliõied | suvine loodus | Tallinna vaated | Tallinna vanalinn | tõlkekirjandus | tõlkija | tõlkimine | vene kirjandus | vene kirjanik Tallinnas | õpetaja | õpilased | õunapuuoks õitega | Vaata kõiki »