Lotte reis Lõunamaale (2000)

Filmi saamisloost

Lotte sündis samm-sammult. 1996. aastal tehti teleseriaal „Tom ja Fluffy“, kuid see lõppes ära ja lastele oli uut toredat tegelast vaja. Lotte vaimsete isade Janno Põldma ja Heiki Ernitsa arvates pidi seegi olema koeralaps, aga kas poiss või tüdruk? Lõpuks otsustati tüdruku kasuks. „Poisiga on keerulisem emotsioone edasi anda – neil ei saa ju olla selliseid nõrkushetki, nagu tüdrukule lubatavaks peetakse,“ ütleb Põldma.

Kui koeratüdrukule nimi valmis sai mõeldud, joonistas Heiki Ernits tegelase valmis ning kolmekesi koos hea sõbra Andrus Kivirähuga kirjutati stsenaarium. Film tunnistati 2000. aastal Eesti parimaks filmiks.
Priilinn, K. (2009). Lotte reis ärimaale. Director, nr 11, lk 58-61.

Autorid „Lotte“ filmidest

Heiki Ernits: „Põhiline sõnum meie meelest on ikka see, et filmi pole vaja halbu tegelasi, et peategelane ei pea arenema tingimata filmi jooksul halvast mingiks paremaks tüübiks ja et on võimalik olla peaaegu sada protsenti vägivallavaba. See  on kõikide filmide põhiline teema, kuid millest need filmid eraldi võetuna räägivad, on iseasi, sõltuvalt sellest, kuidas süžee välja on mõeldud. Meil on printsiibid, mida kogu aeg kontrollime, kui me mingit lugu või situatsiooni filmi välja mõtleme. Näiteks meil ei püüta filmis kunagi kala, sest kala on ju ka elusolend ning Lotte maailmas on kõik elusolendid oma näo ja nimega indiviidid. Ehk kui meil näiliselt püütakse kala, siis tegelikult püütakse hoopis pannkooke vee alt …“

Janno Põldma: Üks põhimõte sai meile kohe alguses Heikiga selgeks. Nimelt, et me ei hakka oma filmis kujutama mitte mingisugust vägivalda, kuna lastele suunatud vägivallafilme on piisavalt palju tehtud ning meist kumbki ei kiida seda heaks. Tegelikult selle filmi puhul tuli väga selgelt välja peamine loosung: „Headus teeb elu huvitavamaks!”. Pole vaja, et filmis on halbu tegelasi.“
Davidjants, K. (2011). Vaat siis saad aru, et teeme ikka õiget asja! [intervjuu Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga]. Sirp, 26. aug, lk 21.

Milles seisneb Lotte fenomen?

Janno Põldma: „Ilmselt selles, et meil on õnnestunud Lotte ümber luua väga huvitav keskkond. Kui kangelane tegutseb ebahuvitavas ümbruses, jääb ta vist natukene poolikuks. Kui teda ümbritseb aga fantaasiarikas ja turvaline keskkond ning toredad sõbrad, on edu lootus suurem. Kuid ühest raudkindlat valemit vist siiski ei ole.“

Kuidas tegelikult Lotte oma nime ikkagi sai?

„Kui olime Lotte kui keskse tegelase välja mõelnud, kuulutasime Joonisfilmis välja nime konkursi. Pakuti palju variante, aga võitjateks tulime siiski mina ja Ernits. Valisime kahe variandi vahel, kas Lotta või Lotte,” selgitab Põldma. „Otsustasime jätta viimase.“
Kübarsepp, R. (2011). Milles seisneb Lotte fenomen? ["Lotte ja kuukivi saladus"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 100-104, fotod.

Eesti mastaabid on väiksemad. Koos Ernitsa ja Põldmaga askeldab populaarsete lastefilmide köögipoolel üksnes kirjanik Andrus Kivirähk.

«Meil on ühine lainepikkus. Näeme asju ühtemoodi, aga siiski natuke erinevalt,» ütleb Janno Põldma. «Kivirähu kutsusimegi selleks, et ta tooks kaasa värsket mõtlemist. Andrus on väga kohusetundlik ja tal on alati kodutöö tehtud. Meie Ernitsaga oleme laisavõitu.»
Ideede puuduses kolmik visklema ei pea. Pigem tuleb süda kiviks teha ja suurem osa väärt mõtetest kõrvale heita. Nii oldi püstihädas «Lottegagi». Ideid jagus nõnda palju, et iga viie minuti pikkuse jao asemel oleks vabalt saanud teha 20-minutilise ja ideid oleks jäänud veel ülegi. «Kui me leiame mingi läbiva idee, siis nüanssidest, kuidas seda realiseerida, ei tule surmatunnini puudust,» ütleb Heiki Ernits.

Pahatahtlikud kriitikud on mehi süüdistanud kunstfilmi ideaalide hülgamises ja kaldumises kommertsi. Põldma ja Ernits lükkavad need süüdistused kategooriliselt ümber. «Me ei sea lastefilme tehes kunagi latti nii madalale, et selle alt saaks läbi joosta. Meile pole vahet, kas me teeme autori- või lastefilmi, latt on ikka sama kõrgel,» ütleb Põldma. «Kõige tähtsam on see, et pärast poleks endal piinlik.»
Tuumalu, T. (2001). Eesti animaatorid ekspordivad vägivallatust ["Lepatriinude jõulude" ja  "Lotte" loojad oma filmide loomisest ja levitamisest]. Postimees, 28. nov, lk 11.

Filmist meedias

Andres Laasik: „See on eepilist laadi animafilm, justkui oleks tegu Nils Holgerssoni või Gulliveri reiside ekraniseeringuga. Lugu on samas uus ja originaalne, mis laste jaoks eriti tähtis.

”LOTTE” POLE PELGALT VERBAALNE EEPIKA. Kui keerata kinni Anu Lambi mõnusalt sisse loetud taustatekst, elaks sama lugu pildis iseseisvalt ikka edasi. Lotte juhtumised pole ainult jutukese illustratsioon, vaid tugev iseseisev tegevuslik ahel, mis sunnib vaatama just pilti. Samas täiendab hääl põnevaid juhtumisi täis pildirida ja osa nüansse jääb ka ainult jutustaja edastada.“
Laasik, A. (2000). Jutustus tõelisest Lottest. Eesti Päevaleht, 6. dets, lk 21B.

Annika Koppel: „Värvikad tegelased, uskumatud juhtumised. Näiteks kangesti laulda armastav karu Kalev, kelle eest kõik põgenevad, aga lõpuks leiab temagi oma talendile austaja - kameeleonipoja, kes lauluta nutab. Või jänes, kes proovib küll konna, putuka ja muti elu, aga lõpuks selgub, et ta on hoopis tsirkusejänes. Ei tasu lootust kaotada, igaühe jaoks on kuskil keegi, tuleb ta vaid üles leida.

Kõik tegelased on head, aitavad üksteist. Multifilmimaailm on soe, turvaline, hubane ja mõnus. Ja vaimukas - seda viimast naudib eriti täiskasvanud vaataja. Samas stiilis on ka «Lotte», oma eelkäijaga võrreldes pisut terviklikum animateos, mis samuti kütkestab ühtviisi nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

«Siin ongi koguperefilm, mida oleme otsinud,» tõdeb ka Eesti Filmi Sihtasutuse direktor Riina Sildos. «See on maailmatasemel animatsioon, mida võib võrrelda «Muumitrollide» või «Karupoeg Puhhiga».»
Koppel, A. (2000). Pöörane seiklus hubases multifilmimaailmas [Eesti Filmi Sihtasutuse kampaaniast "Eesti film eesti lastele", sh. "Lottest"]. Postimees, 20. dets, lk 15.

Tiit Tuumalu: „Tunnistagem, 17 riigi kümned miljonid vaatajad neeldumas igal õhtul tugitoolidesse, et elada teleekraanil kaasa eesti filmile - kõlab ju uskumatult. Aga just nii see on. Eesti meeste Heiki Ernitsa ja Janno Põldma joonisseriaal «Lotte» on sooritamas tõelist võidukäiku - langenud on juba pool Euroopat ja vastu pole suutnud panna isegi selliste eksootikariikide nagu Austraalia, Mehhiko, Singapuri ja Iisraeli telekanalid, kes kõik on ostnud endale juba varakult õiguse näidata «Lottet» oma vaatajatele.

Miks? Jah, eesti animafilm on teada-tuntud kõrgel tasemel, võitnud palju auhindu tunnustatud festivalidelt, ometi ei garanteeri see veel eelkõige kommertslikest huvidest lähtuvate telekanalite tähelepanu.

Mis siis garanteerib? Nii üllatav kui see ka ei ole - headus. «Lotte» on parim näide sellest, et headus müüb. Eesti Joonisfilmis valminud «Lotte» on maailma teleekraanidel üks neid harvu animaseriaale, kus pole kohta kurjusel, kus püssid ei paugu, nugadega ei vehita ja triipu ei panda.

«Lotte» kõneleb teises keeles, tõestades, et vägivallast tiinete lastefilmide kõrval on sõnaõigus ka intelligentsuse ja vaimukuse keelt kõnelevatel teostel, mis jutlustavad headuse võidukäigust.“
Tuumalu, T. (2001). Headus müüb [Eesti Filmiajakirjanike Ühingu parim film aastal 2000]. Postimees, 1. veebr, lk 14.

Jaak Lõhmus: „Koer müüb, öeldaks moodsamas käibekeeles. Tõsi ta on, sel suvekuul 30-aastaseks saanud stuudios Eesti Joonisfilm tehtud lasteseriaali «Lotte» näitamisõigus on tänaseks omandatud 25 teleterritooriumil. Ja seda vaatavad kümned miljonid maailma lapsed.
Kutsu-Jukul ei läinud omal ajal korda «võita iga eestlase kinoharrastaja süda», nagu soovisid autorid filmi algustiitrites. Rahvuslikuks Mikiks ta samuti ei kujunenud. Kuid uue põlvkonna rahvuslikul Mikil - Lottel - on olnud palju rohkem õnne.“
Lõhmus, J. (2001). Meie rahvuslikud Mikid - Kutsu-Juku ja Lotte [joonisfilm "Kutsu-Juku seiklusi", "Lotte"]. Postimees, 20. juuni, lk 18.

Pekka Erelt: „Lotte lood pole vanainimeselikult õpetavad - hea laps ei tee seda või toda. Sellist headust lapsed ei taha, hea olla tähendab neile hoopis muud. "Leiutajatekülas on nii, et igal lapsel on kohustus päeva jooksul vähemalt üks kord jonnida. Lastele see meeldib väga ja nad ootavad kannatamatult, millal jonnimise kellaaeg kätte jõuab. Kõigepealt treenivad lapsed röökimisega oma häälepaelu. Seejärel vehivad usinasti käte ja jalgadega - ja musklid muudkui kasvavad. Ja lõpuks lippavad nad suure tamme alla, kus reisikohvris mõnusasti pikutav rännukoer Klaus neid juba ootab. Korralikult jonninud lapsed istuvad ümber Klausi kohvri ja kuulavad tema arvukaid uskumatuid rännulugusid.
On ju ilmselge, et niisugused lapsed on kogu aeg head." /---/

Kõik arvavad teadvat, mida laps tahab. Tegelikult mõistavad seda vaid üksikud. Selles peitubki Lotte edu saladus.

Tiia Tulviste,  Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor: „Ameerika laste hulgas aastakümneid populaarsena püsinud "Sesame Streeti" hakati 1960ndail tegema otseselt laste- ja kognitiivpsühholoogide vahetu ja pideva abiga. Lähtuti asjaolust, et selleks, et lapsele filmis midagi õpetada, tuleb tema tähelepanu köita. Iga filmilõigu puhul prooviti läbi, kas ja kuivõrd see lapse pilku haarab ja miks.

Selgusid mitmed asjad, mis võivad aidata seletada ka Lotte-filmi menu. Kuigi arvatakse, et lapsi köidavad eriti valgus- ja heliefektid, selgus, et lapse huvi püsimiseks on tarvis, et ta toimuvast aru saaks. Lotte filmis räägitakse selgelt, lühilausetega, pause tehes.

Sõbraliku ja reipa Lotte ettevõtmised sisendavad lapsele üldinimlikke väärtusi, õpetavad vahet tegema hea (sõprus, ausus) ja halva vahel. Lotte-film ergutab lapsi energiliselt elama, sporti tegema, süvendab saavutusvajaduse kasvu.“
Erelt, P. (2009). Miks lapsed Lottet nii pööraselt armastavad [J. Põldma ja H. Ernits lahkavad Lotte ja tema sõprade erilisust, kommentaar Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessorilt Tiia Tulvistelt]? Eesti Ekspress, 8. okt, lk A10-A11.

Mare Müürsepp, lastekirjanduse uurija: „Kui üks lugu areneb joonisfilmisarja stsenaariumist juturaamatuks ja siis tagasi uueks filmiversiooniks, mida siis veel oodata võib? Eepost? Ja kui stsenaariumi on kirjutanud kolm ja raamatut üks autor, siis on keeruline otsustada, mis teos see on, millest me räägime, ja kes on autor ehk kuidas jagunevad autorliku kolmainsuse rollid.

Ütleme siis lühidalt – EKP (Ernits, Kivirähk ja Põldma) Lotte-lugu. Suurimad üldistavad määratlused on road movie ehk teekonnalugu ja utoopia. Žanriliigitusena sobib kindlasti ka kunstmuinasjutt.

Sekundaarne maailm – kõnelevad ja muidu inimeste moodi loomad – on istutatud reaalmaailma, meie oludesse, kuid rännakul jõutakse niivõrd teistmoodi paikadesse ja kooslustesse, et neid võiks nimetada lausa teisteks maailmadeks.

EKP Lotte-lugu on teekond “sinna ja tagasi”, nagu Tolkieni “Kääbik” ja muud seesugused klassikaks muutunud jutud. Pealkiri märgib, et Lotte läheb lõunamaale, ja raamatu lõpus nimetatakse kokkuvõtvalt, et tagasiteel juhtus ka uskumatuid ja verdtarretavaid seiklusi. See on väga tavaline, et igasugused otsimis- ja päästmiskäikude kirjeldused rõhuvad “sinna” jõudmisele, tagasisaamine jääb rohkem tegelaste oma asjaks. EKP Lotte-lugu on väga soe ja inimlik. Nagu paljud on juba aru saanud, pole käesolev ja tegelik elu midagi nii toredat, palju armsam on mõelda end mingisse teise maailma.

Lotte-loos oleme loomadena loomakülas, kus kõik on üksteisega sõbrasuhtes, ning peres, kus on toimekas leidurist isa, kelle juhtimisel saame aidata hättasattunuid. Nagu reis ikka, muudab ka Lotte-lugu meid avatumaks ja sisendab julgust minna vastu igasugustele katsumustele.“ Müürsepp, M. (2006). Armas on end mõelda Lotte maailma elanikuks. Eesti Päevaleht, 24. aug, lk 15.

Donald Tomberg: „Nagu eelmisteski „Lotte” filmides avaldub veel üks oluline plaan: maailm on kihiline ja selles kihilisuses toimib nii autonoomia kui vastastikune seotus. /---/

Jah, üks, mis „Lotte” loos on raudkindel: ükski tegelane, olgu ta nii pisike kui tahes, pole ülearune, igaühel on oma asi ajada. /---/

Loomupärane kulgemine ja kompromissitus, häirimatus oma ettevõtmistes, elujaatavus ja võime oma muredele praktiline lahendus leida, see kõik kokku loob kokkuvõttes ikka sisemiselt harmoonilised suhted, olgugi et igaüks näeb asju oma vaatevinklist ning seiklused ei kao kuhugi. Kui võrdlust otsida, siis samasugust eksistentsiaalset hoiakut kannavad ka raamatu „Karupoeg Puhh” tegelased.“ 
Tomberg, D. (2011). Leiutajateküla Lotte reisib jälle ["Lotte ja kuukivi saladus"]. Sirp, 2. sept, lk 27.

Pekka Erelt: „Lotte ning tema leiutajast isa ja pannkoogimeistrist ema kehastavad lastele õnnelikku peret ja turvalist kodu, mis kahjuks liiga paljudele on kättesaamatu unistus, kauge muinasjutumaailm. Tegelikkust iseloomustavaks märksõnaks on üha sagedamini koduvägivald. Miks muidu tuli ellu viia kampaania “Ära löö last!”. Seevastu Lotte-filmidest ei leia grammigi vägivalda. Siin ei sõimata, ei peksta, ei tapeta. “Jalaga lüüakse Leiutajatekülas ainult jalgpalli. Ja rusikatega kolgitakse pannkoogitainast,” ütlesid Lotte-filmide tegijad Heiki Ernits ja Janno Põldma.

Loomulikult on Lottel veel terve hulk muid iseloomuomadusi, mis lastele väga meeldivad. Ta on alati rõõmsameelne. Ta on abivalmis ja nõus sinuga sõitma kaugele lõunamaale või salapäraseid kuukive otsima. Ta ei ütle sulle “Ei viitsi!”, vaid “Kohe saab kõik korda!”. Ta ei ole ahne ega kade. Ta seisab kahe jalaga maa peal ja ei jää kunagi hätta. Ja kõigele lisaks oskab Lotte veel ka džuudot. No öelge, kas siis sellist tegelast on võimalik mitte armastada?
Ernitsa, Põldma ja Andrus Kivirähki loodud Lottet võib võrrelda lihvimata teemandiga. Ta on laste arvates vähemasti sama lahe nagu Pipi või Muumid.“
Erelt, P. (2011). Koeratüdruk Lotte: "Elu peab põnev olema!" [Lotte tegelaskujust]. Eesti Ekspress, 25. aug, lk 33.

Valter Uusberg: „Filme üle vaadates avastasin mõned vastused küsimustele: millega autorid asendavad vägivallapõnevuse või mida köitvat nad panevad lapsi, kes nagu teada, oma filmid lausa räbalaks vaatavad, mitmeid ja mitmeid kordi pealt nägema? Vastused: lähisuhete tavatu siirus, lapse osalemine pere- ja kogukonna tavalises ja tavatus argipäevas, uudishimu ning leiutamine kui ümbritseva avastamise sisu ja vorm. Ja kõik see toimub kummaliselt tuttavas, kuid siiski kordumatus miljöös.

Lähisuhete tavatu siirus

Lähisuhted ei ole vaid kambasuhted, mida lastele ja noortele mõeldud keskpärased meediatooted eelistavad. See, mida laps „Leiutajateküla“ vaadates korduvalt näeb, on autorite seatud lõks – ta ei näe mitte porgandihäälseid ninnu-nännu- või blää-bläähäälseid hip-hop-suhteid, vaid Leiutajate küla täisealiste maailma kirevaid karaktereid ja nende suhteid, mille sisuks on õigus oma ruumile, ajale, huvidele. Ja mis kõige olulisem – ridamisi näiteid kriitiliste olukordade rahumeelsest lahendamisest, kus on selgelt tajutav ehtsast armastusest toituv mõistmine ja andeksand. /---/

Laps pere- ja kogukonna argipäevas
/---/
Tänavu jaanuarist uue filmi „Lotte ja kuukivi saladus“ meeskonda tööle asudes ja juba sadu kordi Lotte kuju läbi joonistades olen ikka ja jälle imetlenud, kui palju positiivset energiat on Heiki Ernitsal tüübi loomisel õnnestunud sellesse olendisse laadida. Lotte põhijooned – tagamõtteta, omakasuta abivalmidus, avatud olek ja uudishimulikkus nagu lastel päriselt. Lapsed tunnevad selle kohe ära. Niisugune ise olla või sellist sõpra tahaks küll.“
Uusberg, V. (2008). Lotte isa kukil ["Leiutajateküla Lotte"]. Nädaline, 23. sept, lk 7.

Filmi levist

Põldma-Ernitsa-Kivirähki animasari «Lotte reis Lõunamaale» (2000) on jooksnud ligi 30 riigi telekanalil. Hiljuti avaldas soovi seda näidata ka araablaste kuulus Al-Jazeera. «Nad ütlesid, et Lotte läheb araabia lastele peale,» muigab Janno Põldma. Teleseriaal on endiselt ülipopulaarne ning tänavu on selle näitamisõiguse ostnud näiteks Hiina, Kreeka ja Bulgaaria. Endiselt saadab filmiturul menu ka sama trio «Lepatriinude jõulusid» (2001), mida tänavu jõuludel näidatakse näiteks Saksa, Austria ja Belgia kinodes.
http://www.ohtuleht.ee/204317/leiutajatekula-lotte-tegi-evelin-pangest-koeraplika (11.07.2014).

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Lotte reis Lõunamaale“ on sarja 30. film, ilmunud 24.04.2014.