Kurepoeg (1967)

Fakte filmi valmimisest

Filmi üleandmine: 25.10.1967
Venekeelse dublaaži valmimine: 6.12.- 22.12.1967
Filmi maksumus - 46 247 rubla

Linastusluba nr MB-11005 väljastati filmile 9.12.1967: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1013 Nukufilmi "Kurepoeg" põhidokumentatsioon.

Katke intervjuust Elbert Tuganoviga

Kas nukufilm on lastele või täiskasvanutele?
Mõlemale.

Kellele teed filme?
Alguses enda lastele, hiljem kogu maailmale.

Miks lapsed armastavad animatsioonfilme?
Eks nad näe iseendid ekraanil.

Aga täpsemalt?
Iga laps on käes hoidnud nukku, oli see siis beebinukk või karumõmm. Eelkooliealisele on nukud armsad, olgu see nukk tal käes või nähku seda ekraanil. Laps vaatab hea meelega, kuidas nukk ekraanil end liigutab, elab. Mõttes mängib laps nukuga kaasa ning usub, et nukk ise käib ja oskab rääkidagi. /---/

Teravmeelsus, nali — ja nukufilm?
Arvan, et kõik režissöörid veenduvad selles, et nali on hädavajalik. Et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vajavad ja armastavad nalja. Ma ei mõtle labast nalja, kukkumise koomikat, vaid mõnusat, teravmeelset huumorit. 
Kardan, et režissööril, kes nalja ei armasta ega oska seda mõistagi, aga tahab ekraanile tuua ainult suurt kunsti, on turumajanduse tingimustes väga raske oma filme realiseerida. Hea, lõbus, muigele sundiv film on tulevikus hea kaup.

Nukufilm ja kujutav kunst?
Nukufilm on kunstiga seotud palju enam kui mängufilm. Nukufilmis võib ümarnukk tegutseda kolmemõõtmelises dekoratsioonis, ühele tasapinnale joonistatud taustal ja isegi naturaalse looduse foonil. Igal sellisel lahendusel on kunstniku töö määrav.

Mis laadi siis enda omaks pead?
Kogu elu jooksul on mind õpetatud olema iseenda eest väljas, olema ennem praktiline teoinimene kui filosoofiline juurdleja. Selleks viimaseks ei olnud mul võimalusi, ei olnud aegagi. Seetõttu "istusid" mulle rohkem käsikirjad, kus käis hoogne tegevus, kus sai ise rakendada teravmeelsust, huumorit. Andku mõned autorid mulle andeks, et ma ei teinud nende materjalist just sellist filmi, mida nemad endale ehk ette kujutasid. Režissöör ei ole mitte ainult autori idee filmilindile tõlkija, vaid ka tema on loominguline isiksus, kes tingimata soovib, et igast tema filmist saaks kunstiteos.
Iga kord ei tule see välja, kuid sinnapoole püüdma peab!

Ruus, J. (1991). Vastab Elbert Tuganov. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 4-15.

Filmi jõudmisest vaatajateni

„Randveres asetsev nukufilmide paviljon ongi see omaette võlumaailm, kus nukud muutuvad elavaiks. Neil päevil lõpetati režissöör Elbert Tuganovi juhatusel siin viimaste kaadrite paikapanek uue kaheosalise nukufilmi «Kurepoeg» jaoks. See lugu on adresseeritud lastele — filmis näeme kurepoja teekonda ning seiklusi kauge Aafrika eksootilistes paikades.“
«Kurepoeg» ja teised lood (1967). Sirp ja Vasar, 6. okt, lk 7, ill.

„Tallinnfilmi nukufilmimeistrite 10-aastasele loomingulisele tegevusele pühendatud nukufilminädal toimub 25. novembrist 2. detsembrini. Sel puhul antakse vabariigi kinodes nukufilmiseansse. Tallinna Ehitajate Klubis on kogu nädala jooksul kuus seanssi päevas, siin esilinastuvad ka uued filmid «Jussikese seitse sõpra» ja «Kurepoeg». Seansside lõpul toimuvad kohtumised nukufilmiloojatega.
Ehitajate Klubis on nukufilminädala ajal avatud ka suur näitus filminukkudest ja dekoratsioonidest, makettidest ja nukufilmitehnikast. Näitusekülastajaile korraldatakse Ehitajate Klubis näitlik nukufilmivõte.
Nukufilminädal [10 aastat Tallinnfilmi nukufilmi, juubeliseanssidel esilinastuvad ka "Kurepoeg" ja "Jussikese seitse sõpra"] (1967). Sirp ja Vasar, 17. nov, lk 1.

„Valiti välja filmid, mis saadetakse Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia stuudiote IX filmifestivalile. Viimane etapp vennasvabariikide filmitöötajate loomingulises võistluses auhinnale «Suur merevaik 68» leiab aset Riias 6.— 13. aprillini 1968.
Festivalile saadetakse ka E. Tuganovi värviline populaarteaduslik film «Žanri sünd», sama autori nukufilm «Kurepoeg» ja H. Parsi «Kaval-Ants ja Vanapagan».“
Kultuurisõnumeid (1968). Sirp ja Vasar, 29. märts, lk 1.

Filmist ajakirjanduses

„Laialivalguvuse ja mõtte ähmasuse poolest andis kriitikaks palju kõneainet V. Pandi stsenaariumi järgi tehtud «Kurepoeg». Iseendast on film korralikult tehtud, sellised seiklusliku koega, fantaasiaga leitud filmid meeldivad lastele, aga lõpp-punkt, mida taheti ütelda, kuhu taheti välja jõuda, ei ole autoritel seisnud küllalt selgesti silme ees. Ja õigus oli Heino Välil, kui ta ütles: «Trikke on, väga ilusad nukud on, kuid puudub kunstiliselt lõpuni mõeldud mõte.»

Üks peamisi puudusi meie nukufilmides on trikkide rohkus, teisejärgulise sündmustiku ülepaisutamine. Kõik nõupidamisest osavõtjad jagasid toimetaja S. Kiige kahtlusi, kui ta küsis, kas nukufilmitrikid, mis iseenesest on väga toredad ja naljakad, teenivad alati idee avamise ülesannet? Kas nad ei muutu vahel väärtuseks omaette, lämmatades filmi ideed ja osutades sellega karuteene?

Eno Raud: «Kurepojas» on kurekesel mootor. Väga ilus on vaadata, kui ta mootoriga lendab. Miks tal aga seda mootorit vaja on, kas tiib on haige, et kurg ei saa lennata? Tundub, et trikid, kui nad pole läbi mõeldud, hajutavad filmi mõtte, juhivad tähelepanu kõrvale. Ja paraku liiga palju kipub meie filmidesse niisuguseid trikke.»
Arutluse objekt – nukufilmid (1967). Sirp ja Vasar, 8. dets, lk 5.

„Sobivaimad filmid koolieelikutele ja kuni 4. klassi õpilastele on multifilmid, milles sageli puudub tekstiosa. Lapsi köidavad ka filmmuinasjutud ning lühemametraažilised värvikad ja fantaasiaküllased lastefilmid, milles oma koht olgu nii naljal kui ka põnevusel. /---/

Vabariigi filmifondist leiab meie esimesi nukufilme «Ott kosmoses», ainulaadsed ja köitvad populaarteaduslikud filmilood operaator Kõpsust seeneriigis, marjametsas, üksikul saarel ning kiviriigis. Igasuguse pingereata lisaksin veel: «Krõll», «Värvipliiatsid», «Kurepoeg», «Jussikese seitse sõpra», «Putukate suvemängud», «Veealused», «Väike motoroller», «Lapsehoidjad», «Lumeveski», «Uhti, uhti, uhkesti» jne.
Kõigil nimetatud filmidel on ka kasvatuslik väärtus.“
Kalda, V. (1978). Esimene kinoskäik [algklasside õpilastele sobiv ja õpetlik film ka "Veealused"]. Nõukogude Õpetaja, 9. sept, lk 4.