Kolm kevadet (1962)

Filmist ajakirjanduses

Ene Maremäe: „On valminud film Kunda ehitustandrilt pealkirjaga "Kolm kevadet". See kaheosaline dokumentaalfilm näitab, kuidas meie elus uus tõrjub paratamatult kõrvale vana.“ /---/
Maremäe, E. (1962). Pilk suvisesse "Tallinnfilmi". Sirp ja Vasar, 6. juuli, lk 6.

Ülo Tambek: „Ent ühel ilusal päeval seisis ees sõit Kundasse. Tehasesse. Ehitusele. Kõikjal vedeleb mingisuguseid raua- ja betoonikobakaid. Üks igavene pori ja sopp. Või siis tolm. Sellega tuli harjuda. Vähe veel. Viimasel hetkel tuli ka stsenaarium ümber kirjutada. Kadedad sõbrannad avastasid järsku, et üks kavatsetud tegelasi oli mingi pahandusega hakkama saanud. Ja kogu selle kaose keskel režissöör, kelle hing igatses vaikuse, puhtuse ja korra juurde...

Seanss lõppes. Keegi ei plaksutanud. Keegi ei rääkinud, isegi ei küsinud midagi. Ent sellest polnud lugu. Vaikus kõneles. Lugupidav vaikus. Film oli midagi nende hinges puudutanud. Nüüd on aeg edasi läinud. Kunda pole enam see, mis ta oli. Pole ka Kasesalu. On olemas kogemustega režissöör Reet Martinson. Ent mõelgu ta ise, mis ta mõtleb, aga "Kolm kevadet" - film "Punase Kunda" tsemenditehase ehitajatest on tema tugevaim teos.“ /---/
Tambek, Ü. (1965). Kolm visandit. Esimene: Algus. Kultuur ja Elu, nr 12, lk 6-8.