Kindlus meres (1968)

Katkeid kinostuudio "Tallinnfilm" Kunstinõukogu protokollist

10.12.1968

Sm. Rammus: Tegemist on populaarteadusliku filmiga ja seni pole keegi suutnud täpselt määrata seda, kui palju peab selles olema teadust. Toimetusel oli raskusi stsenaariumiga, millist hulka teadust ja tunnetuslikku emotsiooni peab sisaldama. Selles suunas saime stsenaariumi pealiskaudsust korvata tekstiga ja katsete sissevõtmisega. See töö ei andnud režissöörile erilisi otsinguvõimalusi ja katsetamise võimalusi. Toimetus leiab, et tegi oma töö korrektselt. Operaatorile andis see töö võimaluse näidata oma meisterlikkust ja tööarmastust. Kuna meil on tegemist noore operaatoriga, kellel see oli esimene film, siis toimetus nendib rahuldustundega, et operaatori töö väärib tunnustamist. Et pole kindlaid arusaamisi ja kriteeriume populaarteadusliku filmi teaduslikkuse kohta, siis toimetus julgeb teha ettepaneku anda filmile 1. kategooria.

Sm. Müür: Võibolla see on subjektiivse vastuvõtu asi, kuid mulle jäi puudu teaduslikust informatsioonist, mida oleks võinud rohkem olla. Diktoritekst oleks seda võimaldanud. Puudu jäi kokkuvõttest. Meie nägime katseid, see oli huvitav, kuid n.ö. teaduslik kokkuvõte, see, mida teadlased lõpuks teada saavad, see jäi teadmata mulle ja ka teistele kinokülastajatele. Kõiges muus olen nõus sm. Rammusega. Mind häiris filmi muusika. Kas poleks olnud võimalik kaasa võtta reporteri  magnetofoni, et film oleks puhtalt linnuhäältel ja merekohinal. Kui mina saaksin, võtaksin filmist muusika ära ja kasutaksin ainult mürasid.

Sm. Tambek: Kui võtaks teksti ära, võtaks kirjutatud küsimused ära ja pesade skeemi ära, siis muusika ei sega. Praegu muusika on tehtud dokumentaalfilmi jaoks ja Marguste on teinud muusika vastavalt sellele, milliseid elamusi on andnud pilt.

Sm. Danilovitš: See muusika käib närvidele. Sellele filmile muusika ei sobi. Kahju, et varem sellele tähelepanu ei pööratud. Muidu ilusasti võetud. Režissöörile jäi monteerija funktsioon ja mõnes kohas on näha, et materjali on vajaka jäänud. Liiga palju on näidatud kaamerat. See on tingitud sellest, et montaaži plaanid puudusid. Heliline kujundus häirib. Mind paneb imestama, miks te, sm. Rammus, selle vastu võtsite?

Sm. Müür: Kas on praktiliselt võimalik teha sellele filmile uus üleskirjutus.

Sm. Danilovitš: Praktiliselt on võimalik, aga tuleb uus kujundus leida, rajada see lärmidele.

Sm. Meri: Ma olen täitsa nõus sellega, mida öeldi muusika kohta. Midagi on liimist lahti. Aga siin see poeetilisus ja informatsiooni rohkus korvab seda. Kool näeb väga palju vaeva, et linnalastele õpetada loodusearmastust. Ma tahaksin väga, et see film saaks ka eestikeelse variandi.

Sm. Danilovitš: See on otsustatud.

Sm. Tuganov: Minu arvates polegi vaja teaduslikku kokkuvõtet. Olid katsed, me kõik heameelega vaatasime ja mind pani see mõtlema. Muusika muidugi häirib. Väga hea film, hea operaatoritöö.

Sm. Meri: sellise populaarteadusliku filmi puhul on tähtis, et objekti tutvustatakse õiges proportsioonis. Õnnetuseks ei suutnud filmi loojad anda õigeid mastaape: kõik linnud on ekraanil ühesuurused. See on filmile puuduseks. Need katsed on tehtud filmi jaoks. Ja järeldus nendest peaks olema, et lind jääb linnuks, et ta on arutu loom, kelle eest peab hoolitsema.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.1018

Filmist ajakirjanduses

Populaarteaduslike filmide esimene preemia täismetraažiliste teoste eest anti filmile «Mehhiko rasked stardid» («Tsentrnautšfilm») ia teine preemia Kirqiisia filmile «Pärandus». Samas žanris lühifilmidele määratud esimese preemia sai Sverdlovski stuudio «Taassünni seadus», teise preemia ukrainlaste film «Teadus vaimudest» ja kolmanda koha auhinna ning preemia «Ta l l i n n f i l m i» teos «K i n d l u s  m e r e s» (režissöör R. K a s e s a I u). Sama filmi helikujunduse eest anti diplom ja preemia heliloojale A. M a r g u s t e l e.
Minski filmifestivali preemiad [IV üleliiduline festival] (1970). Sirp ja Vasar, 5. juuni, lk 6.

Valdeko Tobro: „Kogu filmidokumentalistika on sündinud reportaažist. Reportaaž on dokumentalisti meisterlikkuse kool, mille igaüks, kes sellel kunstialal tahab edu saavutada, peaks läbi tegema. See tõde on tänapäeval niisama hinnas nagu aastakümnete eestki. Kuid reportaažfilmi ette seatavad ülesanded on ajapikku läbinud märgatava evolutsiooni. Kaasajal nõutakse reportaažfilmilt mitte ainult sündmuse või nähtuse väliskuju fikseerimist, vaid ka nende olemusse tungimist, nende tagamaa avamist, seoste näitamist teiste sündmuste või nähtustega. Tänapäeval tähendab reportaaž reaalsuse publitsistlikku mõtestamist.

Eesti filmidokumentalistikas on reportaaž ka viimastel aastatel üsna mahukalt esindatud. Kuid aukartust äratavast kvantiteedist hoolimata ei nihku kvaliteet surnud punktist. Kord saavutatud tase, mida tähistavad niisugused filmid nagu V. Andersoni, A. Söödi „Kivine hällilaul“, S. Školnikovi, K. Simonovi „Seal, kus elas Hemingway“ (TF), R. Karemäe, V. Kopli, M. Põldre „Reportaaž telefoniraamatu järgi“ (ETF), on mitte ainult ületamata, vaid pahatihti ka saavutamata jäänud. Meie filmipublitsistikas on maad võtmas keskpärasus, mis saab alguse meie dokumentalistide pealiskaudsest kontaktist tegelikkusega, oskamatusest leida tänapäeva sündmuste tulvast kõige tähtsamat ning iseloomulikumat, sellele operatiivselt reageerida. Meie dokumentalistid näevad tihtipeale ainult sündmuse või fakti väliskülge, ei vaevu või ei suuda tungida pealispinna alla, et tabada tuuma, leida ühe ilmingu loogiline seos paljude teistega.

Viimasel ajal nähtud reportaažfilmide hulgast võib teatud määral esile tõsta vaid kahte, mis paistavad silma oma suhtelise kompaktsuse ning huvitavamalt jäädvustatud ainevalla poolest. Need on V. Pandi, T. Kase, A. Kiviräha „Kui lõpeb nafta“ (ETF) ja T. Kuzmini, Ü. Tuuliku „Heeringaöö“ (TF). „Kui lõpeb nafta“ käsitleb üht huvitavat sündmust meie vabariigi elus 1968. aastal — ÜRO rahvusvahelist põlevkivialast sümpoosioni Tallinnas. Film annab ülevaatlikult selle sündmuse probleemistiku ja mastaabid, juhib vaataja sujuvalt läbi rahvusvahelise suurürituse emotsionaalse atmosfääri. „Heeringaöö“ mõjub meeldivalt meeleoluka etüüdina tänapäeva viikingitest — heeringapüüdjatest, kelle töö iseloomu filmi autorid on osanud näha omapärase poeetilise vaatenurga alt. Suhteliste kordaminekute hulka reportaaži valdkonnas tuleb lugeda veel R. Marani operaatoritöö filmis „Kindlus meres“ (TF).

Enamik ülejäänud reportaažfilme aga põeb informatsioonivaegust või ränka kunstilist küündimatust.“
Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.

Liina Kirt: „Kauaaegne kolleeg, tema paljude filmide helirežissöör Enn Säde on öelnud: "Loodusega silmitsi olemise hetked, tunnid, nädalad on loonud Rein Maranist sellise filmimehe, nagu teda nüüd tuntakse. Veidi raskepärase, maskuliinselt lüürilise, alati professionaalse." Rein Marani esimene populaarteaduslik loodusfilm valmis 14 aastat tagasi. See oli 1968.a. "Kindlus meres", mis tutvustas Vilsandi linnuriiki. Rein Maran oli operaator, film pälvis auhinna Ungaris.“ /---/
Maran, R. (1983). "Looduses on igaühel oma koht." [üles kirjutanud Liina Kirt]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 26-32.

Rein Maran: „Olin väga rõõmus, kui Reet Kasesalu pakkus mulle operaatoritööd filmis "Kindlus meres": see oli ju mulle lähedane ja tuttav ala, sain esmakordselt rakendada oma kogemusi ja mõtteid suurel ekraanil.“ /---/
Lõhmus, J. (1986). Vastab Rein Maran. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 5-14.