Keskaegseid ehitisi Eestis (1926)

Ehitised filmis

Karksi ordulinnus rajati 13. sajandi esimesel poolel (varaseim teade Karksi foogti kohta pärineb aastast 1248). Arvatavasti 13. sajandi lõpul, tõenäoliselt pärast leedulaste 1297. aasta rüüsteretke, hakati algsete puitrajatiste asemele ehitama kivilinnust. Suure, korrapäratu põhiplaaniga eeslinnuse maakivist ringmüüri ääres asetses majandushooneid. Loodes, teisel pool vallikraavi, oli 14. sajandi teisel poolel ehitatud kastellilaadne kolme hoonetiivaga pealinnus, kus asus kabel. Arvatavasti 15. sajandi teisel poolel eeslinnuse ringmüüri kõrgendati ja ohustatuimale, kirdeküljele püstitati tulirelvade eest kaitsev madal poolümarate tornidega parhammüür. Linnus sai Vene-Liivimaa sõjas ja Poola-Rootsi sõdades kannatada ning jäi Põhjasõjas 1708 varemeisse. 1990ndatel konserveeritud.
Eesti entsüklopeedia (2003). 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 200.

Tartu toomkirik

Pärast Ugandi, Jogentagana ja Soopoolitse maakonna lõplikku vallutamist sakslaste poolt 1224. aastal loodi nendele aladele peaaegu Küprose saare suurune Tartu piiskopkond. Vaimulik ja ilmalik võim selles kuulus Tartu piiskopile, kes allus kiriklikult Riia peapiiskopile ning kes omakorda allus Rooma paavstile. Ilmalikult allus Tartu piiskop Saksa-Rooma keisrile. Tartu piiskopkond loodi piiskop Alberti venna Hermann I jaoks. Kahetorniline Tartu toomkirik ehk katedraal ehitati tõenäoliselt 13. sajandi II poolel. Tartu toomkirik on keskaegse Eesti silmapaistvaim tellisgootikaehitis. See oli Tartu piiskopkonna peakirik, mis oli pühitsetud apostlitele Peetrusele ja Paulusele, kelle sümboleid - võtmeid ja mõõka - võime näha ka Tartu vapil. Kiriku järgi sai nime ka katedraali ümbritsev ala - Toomemägi ehk saksa keeles Domberg.

Toomkiriku algse väljanägemise kohta on esitatud mitmeid arvamusi. Otto Freymuthi arvates oli Tartu toomkirik esialgu kolmelööviline kodakirik, mis hiljem ehitati ümber basiilikaks. Reinhold Guleke arvates on Tartu toomkirik ehitatud Chartresi katedraali ning Wilhelm Neumanni arvates Lübecki Maarja kiriku eeskujul. Armin Tuulse meelest ehitas Tartu toomkiriku sama meister, kes lõi Vastseliina piirikindluse kirdetorni, kuna neil on mitmeid sarnaseid dekoorielemente.

Piiskopid ei saanud läbi ilma abilisteta. 1224. aastal rajatud Tartu toomkapiitel ehk piiskopivalitsus koosnes 12-20 toomhärrast. Tõnis Lukas on teinud kindlaks 295 toomhärra nimed, kes olid Tartu toomkapiitlis ametis aastail 1224-1558. Toomkapiitli tähtsaimaks privileegiks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes ei pruukinud aga toomkapiitli valikut arvestada. Toomkapiitlit juhtis praost, kes asendas piiskoppi tema äraolekul. Skolastik juhtis noorte õpetamist ja kasvatamist, dekaan valvas korra järele ning vajadusel karistas.

15. sajandi lõpuks oli katoliiklik Tartu toomkirik oma täies hiilguses valmis. 16. sajandil Saksamaalt alguse saanud reformatsiooniliikumine kritiseeris paavstivõimu ja pühakute austamist. Hermann Marsow ja Melchior Hoffmann pooldasid paavstivõimuvastast radikaalsemat suunda, mis tõi kaasa ulatusliku pildirüüste. 10. jaanuaril 1525. aastal tungis märatsev rahvahulk Tartu toomkirikusse, murdes ukse maha ja rüüstates ruume põhjalikult. Tartu toomkirik jäi sellest sündmusest hoolimata katoliikliku piiskopi kontrolli alla. Aga 1558. aasta oli toomkiriku jaoks kurb. Liivi sõda jõudis selle aasta suvel Tartusse, piiskop Hermann II Venemaale küüditamisega piiskopiriik hävis ning Tartu toomkirik jäi hingetuks ja tühjaks.

1582. aastal tulid poolakad Tartusse. Plaan korraldada Tartu toomkirikus pidulik jumalateenistus ebaõnnestus, kuna kirik oli kehvas seisus. 1624. aastal sai kirik kannatada jaanitules. Niimoodi keskaegse Lõuna-Eesti uhkeim ehitis tasapisi lagunes, muutudes varemeiks, mida kasutati veel vaid heinaküüni ja kuurina.

1760. aastail lammutati Tartu toomkiriku varemete kõrged tornid pikihoone müüri kõrguseni. Miks seda tehti? Ühe versiooni järgi sooviti tornialusele rajada suurtükkide platvorm ning teise arvamuse kohaselt lammutati tornid, et ennetada tornide kokkukukkumist muldkindlustuste rajamise käigus kirikust läänes. Aleksander I poolt 1802. aastal taasrajatud Tartu ülikool tõi Toomemäele uue hingamise. Arhitekt Johann Wilhelm Krause projekti järgi ehitati 1804.-1807. aastal Tartu toomkiriku varemetele raamatukogu ning selle ümber rajati inglise stiilis park. Varemete idaossa ehk kooriruumi kerkinud hoone, raamatukogu, jaotati vahelagedega kolmeks korruseks. Tornidesse kavandatud observatoorium jäi siiski rajamata.

1924. aastal ehitati raamatukoguhoonesse keskküttesüsteem ja 1962.-1964. aastal asendati esimese korruse puitkonstruktsioon betoonist vahelaega. 1981. aastal sai valmis ülikooli uus raamatukogu. Toomkiriku müüride vahel asuv hoone muudeti sellest peale ülikooli ajaloomuuseumiks. 1985. aastal taastati kunagise kiriku lõuna- ja põhjaküljel osaliselt 19. sajandi interjöör. Ümberehitusel osalesid asjatundjatena Kaur Alttoa, Udo Tiirmaa ja Aala Buldas. 2005. aastal avati pidulikult Tartu keskaegse toomkiriku renoveeritud tornid. Sellega seoses tekkis Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Seltsi algatusrühm, mille liige Raul Sulbi esitas mõtte taastada terve Tartu toomkirik oma muistses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. Tema arvates ei saa kirikut taastada tegutseva sakraalhoonena, kuna Eesti katoliku kogukond on hoone ülalpidamiseks liiga väikesearvuline. Raul Sulbi sõnul sobiks taastatud katedraal siiski suurepäraselt kontserdisaaliks, tähtürituste toimumiskohaks ning keskaja- ja laiemalt ajalooalaseks teadus-, uurimis- ja huvikeskuseks.
Haljasorg, H. (2006). Tartu toomkiriku romantilised varemed. Äripäev, 29. sept.

Kirumpää (Kirepi) piiskopilinnus

Võitluseks Pihkva ja Novgorodiga ehitati Tartu piiskopi käsul praeguse Võru linna lähedale Võhandu jõe äärde kindlusena esmakordselt 1322. aastal mainitud Kirumpää (Kirepi) piiskopilinnus, mille juurde tekkis ka alev. Mõnevõrra hiljem ehitati Vnemaa piirile veel Vastseliina piiskopilinnus, mis pärast 1342. aastat muudeti võimsaks piirikindluseks. Järgnevate sajandite vältel etendasid Kirumpää ja Vastseliina Vana-Liivimaa ja Pihkva vahelistes võitlustes tähtsat osa.
Pärast Vastseliina kindluse ehitamist kujunes lõplikult kindlaks ka piir Vana-Liivimaa ja Venemaa vahel, mis kulges mööda Piusa jõe keskjooksu, Meeksi oja ja Pedetsi jõge. Nimetatud joonest ida pool asetsevad alad - Obinitsa ja Meremäe ümbrus ning Luhamaa - allusid kuni 1920. aastani halduslikult Pihkvale.
14. sajandi algul kuulus valdav osa nüüdse Võru maakonna territooriumist Kirumpää linnuse maade hulka. Pärast Vastseliina ehitamist allutati maakonna lõunapoolsed alad Vastseliina linnusele. Piir Vastseliina ja Kirumpää alade vahel kulges lõuna pool Võru linna, kus seda veel praegugi meenutab Verijärve lähedal asuv Kirepi (Kirumpää) veski. Keskaegsetest vasallilinnustest olgu nimetatud Antsla, Vaabina ja Sõmerpalu. Võru maakonna kirikutest on vanim Urvaste (vanemais ürikuis ka Antsla) kirik, mille ehitamise täpne aeg ei ole teada.

1. juunil 1343. aastal toimus Vastseliina all lahing ülestõusnud eestlastele appirutanud Pihkva sõjaväe ja sakslaste vahel. Viimased kandsid lahingus raskeid kaotusi. Liivi sõja ajal vallutasid Vene väed juba 1558. aastal Vastseliina linnuse. Ordumeister Fürstenberg koondas küll kohe sõja algul Kirumpäässe 1500 meest, kuid saanud teada Vastseliina langemisest, põletas ta Kirumpää linnuse ja taganes lahinguta Valka.
1559.-1582 oli nüüdse Võru maakonna ala Vene valduses.
Zapolje rahulepingu põhjal 1582. aastal läks kõnesolev piirkond Poola võimu alla.
Poola ajal kuulus nüüdse Võru maakonna territoorium Tartu patiinkonda ning jagunes Vastseliina, Kirumpää ja Tartu staarostkonna vahel.
Kannatanud 17. sajandi algul Poola ja Rootsi vahelistes sõdades, läks vaadeldav ala koos muu Lõuna-Eestiga 1625. aastal Rootsi võimu alla.
Rootsi-Vene sõjas 17. sajandi keskel hävis lõplikult Kirumpää linnus, mis sellest ajast alates on varemeis. Rootslased kindlustasid aga vahepeal lagunenud Vastseliina linnuse. 1656. aastal vallutasid Vene väed järjekordselt Vastseliina, kuid see loovutati hiljem tagasi Rootsile.
1697. aastal viibis Vastseliinas läbisõidul Peeter I oma saatjaskonnaga.
Võrumaa, http://www.eestigiid.ee/?CatID=15 (13.07.2011).

Irboska on läbi ajaloo mänginud tähtsat rolli Vene riigi kujunemises ja identiteedis. Vanad vene kroonikad mainivad, et aastal 862 kutsuti Vene riiki valitsema kolm varjaagist venda – Rjurik, Sineus ja Truvor. Neist noorim, Truvor, asus kirjalike allikate põhjal elama Irboskasse, mistõttu kutsutakse Irboska vana linnust Truvori linnuseks. Tegelikult võib aga Truvori Irboskasse tulekus sügavalt kahelda. Nimelt ei ole Irboska linnuselt arheoloogilistel kaevamistel saadud leiumaterjal skandinaaviapärane, pigem ikkagi soomeugrilik. Skandinaavlaste asutust võib leida hoopis loogilisemast kohast, nimelt Pihkva ümbrusest. Toona kasutati liiklemiseks peamiselt veeteed, mistõttu pääses laevaga Velikaja jõge pidi hõlpsasti Pihkvasse. Irboska jäi aga suurtest veeteedest kõrvale ning pidi aja jooksul Pihkvale vanema venna rolli andma.

Kuna läände olid tekkinud tugevad naabrid sakslaste Liivi ordu ja Tartu piiskopkonna näol, siis hakati 1303. aastal ehitama Irboskasse uut, kivist linnust, mis vastas ajastu sõjapidamisnõuetele ja vana linnus jäeti maha. Nõnda muutus Irboska Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide ja viimaks Moskva suurvürstiriigi all tähtsaks piirikantsiks vastu läänesasuvat Vana-Liivimaad. Kui 1510. aastal hakati kindlustama Petseri kloostrit, sai sellest uus piirikindlus ning Irboska jäi rohkem tahaplaanile.

Irboskal on keskuse ja piirikantsina olnud mängida tähtis osa Vene riigi ja selle eneseteadvuse kujunemisel. Sümbolina on tal venelaste jaoks tähtsust praegugi ning see võib olla üheks põhjuseks, miks ei taha Venemaa Ida-Petserimaad ühes Irboskaga Eestile anda. Setomaa jaoks on aga Irboska olnud pikka aega keskuseks, kus elasid läänemeresoomlaste hulka kuuluv rahvas, kelle keelest ja meelest on kujunenud vähemalt osa praegusest seto keelest ja meelest. Ka rahvapärimuses on säilinud teadmine Irboska vanast linnusest kui setode liinast. Oma tähtsust pole ta setode ja Setomaa jaoks täielikult minetanud tänapäevani.
Lillak, A. (2007). Irboska – setode liin, www.setomaa.ee (13.07.2011).

Toompea linnus

Toompeal asus eestlaste linnus juba enne 13. sajandit. Taanlased ehitasid oma linnuse kohe pärast Revala vallutamist 1219. aastal. 1227. aastal läks linnus Mõõgavendade ordu valdusesse, kes ehitasid välja nn Väikese linnuse praeguse Riigikogu asukohal. Ülejäänud Toompead hakati nimetama Suureks linnuseks. Ümberehitustööd jätkusid ka Taani ajal (1237-1346), eriti ulatuslikult aga 14. sajandi teisel poolel, kui Põhja-Eesti läks Liivimaa ordu kätte. Siis rajati konvendihoone ja tugevdati Väikese linnuse müüre. Linnusel oli kolm väravat, peavärav paiknes idamüüris, mis hiljem lammutati.

Toompea ordulinnus oli Tallinna komtuuri asukohaks. 1558. aastal langes see ajutiselt Taani-meelsete avantüristide kätte, kuid võeti ordu poolt tagasi. 1561. aastal läks see koos Tallinnaga rootslaste kätte, kuigi 20 päeva hiljem kui muu linn, sest Poola-meelsed orduväed nõustusid sealt lahkuma alles pärast piiramise alustamist.

Toompea linnus oli küll looduslikult hästi kaitstud, kuid langes ka hiljem avantüristide kätte: 1570. aastal haarasid selle enda kätte palgasõdurid, kes olevat tahtnud linnust venelaste või hertsog Magnuse kätte mängida. Kuid ka seekord saadi nendest jagu. Et Toompead kordagi tormijooksuga pole vallutatud, on linnus suhteliselt hästi säilinud. 1920. aastatel ehitati aga kunagise konvendihoone kohale Riigikogu hoone, mille käigus mitmed keskaegsed hooned lammutati.
Toompea linnus, www.histrodamus.ee (13.07.2011).

Pirita klooster, Vana-Liivimaa suurim nunnaklooster, asutati Tallinna jõukate kodanike algatusel u. 1400. Kloostri põhikiri koostati Rootsis Vadstena emakloostris Püha Birgitta (tema nimest tulenevad nunnaordu ja Pirita nimi) juhatusel ning see sai paavsti kinnituse 1378. Põhikorra järgi elas kloostris peale 60 nunna kuni 26 preestrit, kes korraldasid igapäevaseid usutalitusi ja kirikupühadel protsessioone. Pirita jõe põhjakaldal oleva ehituskrundi kinkis Liivimaa Ordu, kes kloostri rajamist tõhusalt toetas. Kivihooneid hakati ehitama 1407, reeglipärast kloostrikompleksi asuti rajama 1417 Hinrich Swalbarti juhtimisel. 1436 valmis kolmelööviline kooriruumita, idaküljel paikneva käärkambriga, tüüpiliste Tallinna hilisgootika ehitusvormidega kirik: ristkülikulise põhiplaaniga lihtne kastehitis, millel olid kõrge viilkatus, tugevad kaheastmelised tugipiilarid ja kõrged laiad aknad (idapoolmik oli mõeldud kloostrielanike, osa läänepoolmikku ilmalike jaoks). Läänefassaad koosnes dekoratiivsete astmikniššidega hiigelviilust, kolmest kõrgel paiknevast aknast ja teravkaarsest astmikportaalist. See oli Eesti paeala suurim kultushoone (56 x 24 m). Kiriku põhjaküljel asetses kinnise siseõue ümber nelja ristikäiguga nunnade klausuur, lõunaküljel kahetiivaline preestrite klausuur. Kloostri ees kalmistul oli tüübilt ainulaadne kuuetahuline kabel, eraldi seisis kivi- ja puithooneid ka mujal piirdemüüri sise- ja välisküljel. Viimased suuremad ehitustööd tehti 16. saj. algul. Vene-Liivimaa sõjas purustas Vene vägi kloostri 1577, terveks jäänud hooneis elati kuni 18. saj. lõpuni. Täielikult varemeis on Pirita klooster Põhjasõja ajast. Säilinud on kiriku 35 m kõrgune lääneviil ja külgseinad ning klausuuride alusmüürid (enamik välja kaevatud ja konserveeritud 1910, 1934-38, 1959-64, 1975-90 ja 2000-01). Kiriku varemete ette tekkis 17. saj. paekivist hauatähistega talupojakalmistu. 1848 piirati see müüriga, mille juurde kuulub kellatorn. 2001 valmis varemete kõrval kuni 15 nunnale uus paekivist kloostrihoone Katoliikliku Pühima Päästja Birgitta Ordu jaoks.
Eesti entsüklopeedia (2003). 12. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 416.

Haapsalu piiskopilinnus

Haapsalu piiskopilinnus on üle 700 aasta vana. Siin asus uhke loss ja selle ümber hiigelsuur õu, mida ümbritses kõrge kivimüür. Piiskopilossis ehk Väikeses linnuses elasid ligi 300 aastat piiskopid ja tähtsad vaimulikud ametnikud – toomhärrad. Nad valitsesid siit Läänemaad, Saaremaad ja teisi saari. Piiskopi määras ametisse paavst. Väikeses linnuses oli üle 700 aasta tagasi juba kool, kus õppisid need poisid, kellest pidid saama vaimulikud. Õues Väikese linnuse ümber asusid eluks vajalikud majapidamishooned: hobusetallid, lehma-, sea- ja lambalaudad, kanalad, sepikojad jm töökojad, samuti linnuse tööliste ja sõdurite elamud. Õues peeti turniire ja viidi läbi sõjalisi harjutusi, et vaenlaste rünnakuteks valmis olla.
Linnuse kaitseks ehitati ringmüür, mis on tänapäevani alles. Müüri ülaosas oli puust kaitsekäik, mida mööda sai ühest tornist teise liikuda ja millelt sai läbi laskeavade ka vaenlasi tulistada. Algul oli kogu õu ühetasane. Lisaks kaitsetornidele oli müüri külge ehitatud ka maju. Kui relvastus nii võimsaks sai, et kerge vaevaga oli kahuritulega võimalik müüre purustada, siis kaevati arvatavasti 16. saj lõpul ringmüüri äärde sügavad kaitsekraavid.  Muld omakorda kuhjati kõrgeteks kaitsevallideks, mille peale pandi kahurid. Kui vaenlasel õnnestus üle (või läbi) müüri pääseda, jäi ta vallikraavi lõksu ja vallidelt oli teda kerge tabada.
1558. aastal puhkes 25 aastat kestnud Liivi sõda,  kus rootslased, taanlased, venelased ja  poolakad võitlesid võimu eest Läänemere idakaldal. Selle sõja ajal piiskopiriik hävis.
1688. aastal oli Väikeses linnuses suur tulekahju. Korda suudeti teha vaid kirik, rohkemaks ei jätkunud jaksu. Nii jäi uhke piiskopiloss varemeisse.Linnuse kive veeti linna ehitusmaterjaliks, siin karjatati loomi ja õnneotsijad otsisid maa seest varandust.
Alles 19. sajandil, kui Haapsalu sai suvituslinnaks, hakati linnusehoovi pargiks kujundama: vallidele rajati puudealleed,  suurde vallikraavi tennise- ja kroketiväljakud koos uhke kivitrepiga. Siin armastasid jalutada ja sportida pikkade kleitide ja kübaratega peened daamid ning torukübarates galantsed härrad.  Suurele õuele ehitati lava. 1896. aastal toimus seal Läänemaa esimene laulupidu. Platsile lava ees rajati 1930. aastatel spordiväljak. Vallikraavi ja suurt õue kasutati sportimiseks kuni 1960. aastateni, mil valmis linna suur staadion.
Haapsalu piiskopilinnus, http://www.haapsalulinnus.ee (13.07.2011).