Perekonnapildid (1989)

Tallinnfilmi sünopsis

Film kujutab noore inimese kõlbelis-eetilist kujunemist Eesti väikelinnas 1960. aastatel.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 516.

Filmi saamisloost

Tootmine: 26.04.1988 - 22.03.1989
Võtteperiood: 27.07 - 5.11.1988

„Perekonnapildid“ on režissöör Valentin Kuigi kolmas täispikk mängufilm, samas viimane, mille ta tegi Tallinnfilmis Nõukogude ajal. /---/ Film põhineb V. Kuigi enda jutustusel „Valem“ ja käsitleb noorte probleeme, mis selles eas, mida varem nimetati elluastumiseks, võivad kujuneda teravalt keerukaks. Tegevus toimub väikelinnas ja filmi sündmustik peaks hargnema 1960ndatel aastatel. Filmi välisvõtete tegemiseks valiti järveäärne väikelinn Tõrva. Et seal võtted toimuda saaksid, tuli stuudiol remontida, juurde ehitada jne jne. Tiina Loki intervjuu filmi direktori Maret Hirtentreuga annab ülevaate sealse töö tegemise raskustest (kaasa arvatud ilmastikuolud), mis tõsiselt takistasid võtete tegemist ja mis inimlikust seisukohast on ka mõistetavad, aga mis vaatajaid ei huvita, sest tema tahab näha head filmi! Paraku olid arvamuste avaldajad kiitusega üsna kitsid!
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 516.

Maret Hirtentreu: "Planeeritud oli suvefilm, aga võttekohti, nagu ikka, otsiti talvel. Tõrva linna juures hakkas silma järv ja selle juures hüppetorn. Viimane muidugi viltu vajunud, putkad ka lumes lääbakil. Sõitsime ligemale. Valentin Kuik hüüatas: "Issake, täpselt see, mis vaja! Ma ei ole seda kohta enne näinud, aga täpselt nii ta mul kirjas on!"
Stuudio juhtkond oli algul vastu: kauge koht - pole bensiini, pole autosid... Dekoratsioonitsehh tõstis käed üles - meil pole jõudusid, napib mehi ja materjali, et sellist kompleksi restaureerida. Stuudio juhtkonnas öeldi, et kui tahate teha, jookske ise.
Õnneks juhtusin Tõrvas kohe täitevkomitee esimehe Ljudmilla Piibelehe juurde. Selgus, et täitevkomiteeski oli mõeldud kompleksi restaureerimisele. Täitvkomitee esimees soovitas: võtke see asi oma peale, teeme kulud pooleks ja ehitame üles.
Lõpuks leidsime vana projekti üles - selle, mille järgi kompleks algselt ehitatud oli. Valga KEK Tõrvas tuli vastu, lubas tööjõudu hankida. Hakkasime suure surmaga materjali hankima. Filmivõtted pidid algama juulis, juunis lubati ehitamisega valmis saada.

Võtteplats ei olnud veel juuli lõpulgi valmis. Augustis oli tagumine aeg filmimist alustada. Nüüd ei olnud enam kuhugi taganeda: võtetega paralleelselt taastasime ja värvisime. Paar päeva saime filmida, kui algasid vihmad. Näitlejad jäid haigeks, ka ei olnud nad oma teatritööd planeerides arvestanud, et filmivõtted võiksid veel septembris kesta. Tuli hakata näitlejaid teatri vahet sõidutama. Nii me siis selle torni ümber siplesime.
Tõrva linnas vahetasime valgustuse välja, ikka vastavalt 60-ndatele aastatele. Seal oli plaanis filmida öised autosõidud, panoraamid autost jne. Selleks anti meile stuudiost näpuotsatäis suure vaevaga hangitud Fuji filmi - selle filmiga pole seni praaki olnud. Meil seda filmi ei ilmutata, saatsime Moskvasse. Seal lubati kiiresti valmis teha. Asi hakkas aga venima, helistasime, sõitsime järgi - ei midagi. Lõpuks, kahe ja poole nädala pärast saime materjali kätte - kaks kolmandikku sellest oli praak. Laboris oli olnud mingi rike...

Jälle vihmad, aeg läks. Suure vaevaga saime jälle uut filmilinti. Järgmistes võtetes pidi osalema rekvisiidina auto, mis hiljem puruks pekstakse. Vahetult enne öist võtet, eelmisel päeval, juhtus autoga õnnetus. Võte jäi ära. Pidime hakkama uut autot otsima, sest seda autot oli võimatu taastada. Uus auto oli roheline, värviti valgeks. Filmiti. Seekord saime küll materjali kiiremini kätte. Jälle praak - viga oli nõukogude kaamera viletsas kvaliteedis. Mingeid kaadreid siiski jäi. Tuli klapitada.

Viimased interjöörivõtted tegime Põltsamaal. Et stuudiol oli järjekordne bensiinikriis, tuli ka osa Tõrva võtteid Põltsamaal ümber teha. Restorani tagahoovi filmimisel tuli esimene lumi maha. Luuamehad olid valmis maa suviseks tegema, näitlejaid ootasid vatijoped. Jälle kulusid närvid ja raha..."
Lokk, T. (1989). Nii me selle torni ümber siplesime [vestlusest M. Hirtentreuga]. Noorte Hääl, 24. sept.

Arvustaja Jüri Kaldmaa: „Muidugi on ülearune otsida „Perekonnapiltidest“ mingit eksistentsiaalsust, igavikulisi algeid, probleeme ja peidetud sõnumit, mida „Valemis“ ehk oligi. Aga kunstilist elamust?! Film on selleks liiga nostalgiline, malbe ja loid, ent veidi nukker on, et linateos ei kutsu edasi mõtlema ja kaob mälust üsna kiiresti. /---/ Omas laadis (pretensioonitu, lihtne) on „Perekonnapildid“ suisa täiuslik, iseasi, kas selle oma-laadi-täiusega rahulduda saab. Ja ikkagi jääb kummitama saladuslik küsimus: miks Kuik, kes töötab Tallinnfilmis 1968. aastast, selle filmi lavastas (ja miks ta stsenaariumi võrreldes „Valemiga“ 25 aastat tagasi viis)? Ükski režissöörei vänta ju filmi niisama naljaviluks!“
Kaldma, J. (1990). Loiuvõitu retrofilm. Reede, 9. veebr.

Kino tuleb Tõrva tagasi!

"MTÜ Tõrva Kinomuuseum korraldab 14. augustil [2010] Tõrva linnas filmipäeva „Kino tuleb Tõrva tagasi!“
Ürituse peafilmina tuleb esitlusele 1989.aastal Valentin Kuigi poolt valminud „Perekonnapildid“, mis räägib noorte inimeste kõlbelis-eetilisest kujunemist Eesti väikelinnas 1960ndatel aastatel. Film on suuremalt jaolt filmitud Tõrvas ja selle ümbruses.
Kinopäeval näidatavate filmide režissöörid Meelis Piller ja vanameister Valentin Kuik on korraldajatele andnud oma nõusoleku üritusel osalemise kohta."
Kino tuleb Tõrva tagasi! (2010). postimees.ee, 27. juuli.
uudisvoog.postimees.ee/?DATE=20100730&ID=235466 (4.12.2011).