Kassilaane (1982)

Filmist ajakirjanduses

Toivo Kreek: „Algab ja lõpeb film kaadritega puuriloomade-lindude näitusest. Ning poisipõnni kannatamatu maailmaavastajaküsimus: «Miks nad ei tõuse üles?» See on teadmishimu, mis viib välja kodutanumalt. Tee laia ilma läheb tahes-tahtmata läbi kooli ja sealt saadavate tarkuste.  "Harva teame, kas me teekond on lühike või pikk, alustada ja minna on aga kergem, kui sul on hea teelesaatja.» Selles ütluses on tihendunud filmitegijate suhtumine Kassilaane koolisse. Enamasti momentvõtetena, võiks öelda isegi fotoliku lähenemisviisiga antud motiivide läbi näeme tema argi- (ja ka püha-) päevi. Näeme ja võime veenduda, et ta on tõepoolest hea teelesaatja. /---/

Filmi suurimaks väärtuseks ongi Kassilaane koolile ainuomase õhkkonna tabamine. Selles mõttes võib tõepoolest rääkida k o o l i portreest. Parimad kaadrid, parimad stseenid tihtipeale lausa üllatavad oma väljendusjõuga, kujundlikkusega, detailitäpsusega. Neis on nii hinge kui ka vaimu, napp tekst vaid täiendab. Tõeliseks minišedöövriks on tunnis haigutav pisitüdruk. Veenvad ja tõetruud kaadrid vene keele tunnis laste aimatava häbelikkusega võõraste ees.

Teisalt tuleb tõdeda, et üheväärselt õnnestunud pole sugugi mitte kõik stseenid. Tükati häirib liigne narratiivsus, kohatine deklaratiivsus, läbi imbub ilutsevat sentimentaalsust. Üldreeglina on dokumentaalsed, vahetud kaadrid märksa veenvamad, aga hämmastaval kombel ka isikupärasemad, toominglikumad kui lavastatud stseenid. Viimastes on liialt tunda tehislikkust, kujundiväsimust. Puudu jääb teisal nii jõuliselt väljendunud ainuomase õhkkonna tundest, küljes midagi võltsi, pealesurutut. Küsitava väärtusega on ka mitmed filmi lükitud autoripoolsed assotsiatsioonid ja visioonid. Korduvalt näeme koeri ja kasse. Nad on küll iseenesest suurepäraselt filmitud, muutuvad aga lõpuks häirivalt pealetükkivaks. Nagu ka lavastatud stseen puu õtsa riputet õhupallide katkitorkimisega (kuigi ka neile on omane laitmatu ja elamuslik kaadrikompositsioon, detailitäpsus).

Kujundivärskusest ja -veenvusest jääb kahjuks puudu ka Kassilaanes 31 aastat koolmeistriametit pidanud Leili Jõksi sümpaatse kuju avamisel. Tema puhul on tooniandvamaks sõnaline teave, kas või: «Eestimaa väikseima kooli nimi L. Jõksi ei meelita, õpilasi võiks rohkemgi olla». Ekraanilt isiksusena teeneka õpetaja olemus meieni ei jõua.

Filmimaterjali kunstilisest ebaühtlusest johtuvalt jätab «Kassilaane» laialivalguva mulje. Ühest küljest mõjub filmi mõtte- ja kujundiselgusele halvavalt fragmentaarsete, sisuliselt lõpetatud pisisüžeede kuhjumine. Teiselt poolt kipub teosele külge jääma ilutsev ja üleromantiseeritud alatoon. Oma osa on siin kahtlemata ka P. Toominga varjamatult subjektiivsel ainekäsitlusel. Tundub paradoksaalne, aga parimais stseenides edastatav sõnum kaalub üles filmist kui tervikust saadava. Elamuslikku avastamisrõõmu on «Kassilaane» kahtlemata suuteline pakkuma igaühele. Ühe kooli portreena aga räägib ühtaegu nii portreteeritavast kui ka portreteerijast.“
Kreek, T. (1983).Kuidas portreteerida kooli?.Teater. Muusika.Kino, nr 3, lk 76-77.

Heli Speek: „Peeter Toominga film on ülesehituselt lihtne ja lakooniline. Autor on lasknud ennast ja oma kaamerat paindlikult juhtida väikese maakooli eluolust: see, mis parajasti toimub, saab filmi sisuliseks komponendiks. Film kestab vaevalt kümme minutit, ning tavaliselt esitab selline lühike ekraaniaeg tegijale vormilisest küljest kaelamurdvaid ülesandeid. Suurim oht: film võib muutuda vaid teemat pelgalt käsitlevaks infoks. Peeter Toominga lugu algab gloobuse kujutamisega, millele kogu suure maailma kõrval mahub ka väike Kassilaane, ja lõpeb laste kojusaatmisega. Vahepeale paigutuvad pilk kooli minevikku, õppimine, mängud, lõunasöök. Kadestust väärivalt loomulik karkass, kus kivideks fotograafiliselt nauditavad kaadrid, näiteks õueaknast filmitud klassiruumist või plaanid koolist ja selle ümbrusest; kus õppima ei pea ainult õpikuist ja õppevahendid pole mitte ainult kappides ja riiuleil, vaid siinsamas õues, metsas, akna taga, aias — siruta vaid käsi välja. Või üksteisele järgnevad kogu kooli fotod, millel vananeb ainult õpetaja.

Filmi vaadates hakkad isegi mõistma loidust väikeste koolide taasavamisel. Sest tõepoolest, kust võtta selliseid väikeste maakoolide jaoks vajalikke inimesi, nagu on Leili Jõks? Kuhu nad on jäänud? Ilma niisuguste haruldaseks jäänud inimesteta selliseid maakoole elus ei hoia.“ /---/
Speek, H. (1983). Maa vajab teda armastavaid inimesi. Sirp ja Vasar, 11. märts, lk 12.

Armas Kuldsepp: „Kui küsida, millega on seletatav, et teatud koolid annavad aastast aastasse häid tööinimesi, perspektiivikaid edasiõppijaid, teistest aga ei kuule aastatekaupa midagi, siis vastuse leidmiseks laskem «Kassilaane» kaadrid veelkord silme eest mööda ja nõustugem dokumentaalfilmi looja Peeter Toomingaga, et didaktilise protsessi edukuse otsustab just õpetaja ja õpilase vastastikune suhe, kooli ja õpilase, ümbritseva keskkonna ja õpilase vahekord.“
Kuldsepp, A. (1982). Kassilaane koolist ja koolist üldse. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 56-58, ill.