Kara Väravad (1975)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Andres Söödiga

Tiit Pruuli: Enn Kreem on tiitrites märgitud stsenaristiks ka filmi „Kara väravad” puhul. See on film Põhja-Jäämerest, kus omal ajal töötasid paljud Eesti Merelaevanduse laevad. Suur põhja meretee ehk 7500 kilomeetrit Arhangelskist Beringi väina on legendaarne ja kangelasi täis kant, olgu mainitud vaid näiteks Eestist pärit sakslane Eduard Tolli ja Lätist pärit sakslane Otto Schmidt. Siin on tegutsenud meile praegu vähetuntud eestlased, nagu Karl Jõgi, Paul Oras (olid „Tšeljuskini” päästjate hulgas jäälõhkujal „Krasin”) ja Ludvig Puusepp, kes esineb ka Söödi filmis. Põhjapooluse lennundusegi ajalugu on värvikas, meenutame kas või Umberto Nobilet, kelle õhulaev seal 1928. aastal hukkus. Lendur Puusepp ütleb: „Arktika on lendurile sama, mis purjelaev meremehele. Kes purjelaevaga pole sõitnud, pole meremees…”

Tsiteerin siinkohal filmi autori juttu Madli Zobeli bakalaureusetööst (2005):
„1974 saime kokkuleppele põhja mereteede ülemaga − ma ei tea, miks Telefilm selle teema ette võttis, aga see ülem, kelle nimi oli Kirill Tšubakov, oli Tallinna poiss. Tallinnas koolis käinud. See põhja mereteede ülem oli väga kõrge koht mereteede ministeeriumis, loeti kõrgemaks kui minister ise. Lootsime, et ta saab anda igasuguseid korraldusi, et saab ümber istuda laevades. Ja meie kavatsus oli sõita jäälõhkujal Murmanskist Beringi väinani välja. Sest Põhja-Jäämeri oli ka Eestist pärit polaaruurijatega olnud omal ajal küllalt tihedalt seotud. Aga kukkusime sisse selles mõttes, et terve see põhja meretee on suuremas osas keelutsoon, kinnine tsoon. Alates ütleme Novaja Zemljast ida poole polnud merel olles mingit lootust kaamerat välja võtta. Nii me seal „suvitasime” ja olime nagu huvireisijad. Kui me Pevekis maale läksime, sai juba filmida ja mööda Jenisseid Igarkasse samuti. Kuna navigatsiooniaeg oli äärmiselt lühike ja pingeline ning meil olid ka ümberistumised, siis seetõttu film sai kaunis kaootiline ja fragmentaarne. Aga ma nägin seda kanti natuke ja seepärast ma ei kahetse.

Suurema osa ajast olin seal üksinda. Olla filmigrupp üksinda, on raske isegi kerge videokaamera puhul, kui topid umbes neli videokassetti taskutesse. Minul oli filmi karpe – see tähendab neli plekist karpi. Seega ühe laeva pealt teise ümberlaadimine oli tükk tööd, ääretult tülikas ja raske ka. Sadamas on see asi lihtne: tõstetakse sind kai peale ja transporditakse teise laeva peale, või käivad seal mingid kaatrid, mis veavad mehi kaldale ja laevale. Aga kui oled laevalt maha kirjutatud juba ja pead kohalikku rajoonikomiteesse minema, mis on võimu mõttes a ja o, siis pead paluma, et saaks mingisse öömajasse ja autot, sest taksot seal pole. Instruktor tuleb kaasa ja näitab sulle kohalikke vaatamisväärsusi... See tagantjärele vaadates oli üpris nõme filmi kõrvalt. Ja filmi stsenaariumit või kava ei saanud olla. Kes kirjutada oleks tahtnud, oli küll, aga sellest poleks mingit kasu olnud dokumentaalfilmi puhul.

Nii, et jah, kordan, et kaunis nüri oli see töö, aga ma ei kahetse, sest sellest ajast on jäänud meelde ikka kõik need kauged maad ja saared.”

Pruuli, T. (1914). Andres Söödi reisidokumendid [intervjuu Andres Söödiga, lisatud Karlo Fungi ja Enn Kreemi kommentaarid]. GO Reisiajakiri, nr 1, lk 32–42, https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/andres-soodi-reisidokumendid/