Janu vee ääres (1975)

Filmist ajakirjanduses

Harald Velner: „Tallinnfilmi uudisteostest linastus pealinna ekraanidel dokumentaalfilm "Janu vee ääres" (stsenarist Madis Aruja, režissöör Heli Speek, operaator Viktor Školnikov). Vetekaitseprobleemid on teadaolevalt äärmiselt aktuaalsed ning seetõttu Tallinnfilmi ettevõtmine kiiduväärt. Kahjuks ei ole filmitegijatel jätkunud kogemusi ning oskust tõepoolest võitleva looduskaitsealase ekraniseeringu loomiseks. Vastupidi, filmis on meie arvates moonutatult käsitletud mitmeid meie vabariigi vetekaitse põhiprobleeme. See, et mõned veekogud on reostatud (eriti just suurtööstusettevõtete läbi), vastab kahjuks tõele. /---/

llmtingimata oleksid pidanud ekraanil käsitlemist leidma keskkonnakaitseküsimused seoses suurfarmide rajamisega. Suurfarmide heitproduktide (virts, läga) töötlemise ja utiliseerimise nõuetekohast tehnoloogiat ei ole veel olemas, farmide asukohad on paljudel juhtudel valitud keskkonnakaitsenõudeid arvestamata. Mingil arusaamatul põhjusel on neid seni rajatud eelkõige puhkepiirkondade lähedale (Viljandi, Pärnu). Looduskaitseorganitel ja Ehituskomiteel õnnestus suure vaevaga ära hoida suurte komplekside paigutamist vahetult Suure Munamäe lähedale, Põlvasse, Värskasse. Suurfarmide reostuskoormus on aga põllumajanduses määrav ning mõjustab rängalt veekogude saatust. Ei maksa unustada, et üheainsa suurfarmi reostuskoormus ei jää maha 10 000 — 20 000 elanikuga linna omast. Kas ei pidanuks ka sellest põhiprobleemist juttu olema?!

Tunnustust tuleb avaldada filmi loodusvõtetele, muusikale. Ekraanitöö ter­vikuna aga meie vabariigi asjatundjaid ei rahulda. Kahju kasutamata võimalusest. Loodan, et tulevikus ei jäta professionaalsed filmitegijad asjatundjatega nõu pidamata. Kasu oleks sellest kindlasti.“
Velner, H. (1975). Miks meil on "janu vee ääres". Sirp ja Vasar, 12. dets, lk 7.

Hulda Sauks: „Et laiemat üldsust probleemi lähteni viia, kas või õige põgusalt, sündis film "Janu vee ääres". Allakirjutanu on näinud mitmeid looduskaitseteemalisi filme, ent enamik neist on ilutsevalt loosunglikud (ärgu autorid solvugu, nende teosed on tõepoolest kaunid, kuid ei tekita tavalises vaatajas tunnet oma igapäevase tegevuse vahetu seose üle loodusega!). On juhtunud ka asjalikke looduskaitsesaavutustele pühendatud filme, kuid praktiliselt esimene looduse saastamise ja selle mõnede põhjuste üle arutlev film on just see, Tallinnfilmi „Janu vee ääres“.“ /---/
Sauks, H. (1976). Muredest ja nendest rääkimise vajadusest [filmist "Janu vee ääres"]. Noorte Hääl, 15. jaan, lk 4.

Jaan Ruus: „Puhtakujulised publitsistlikud probleemfilmid, nagu me neid harilikult mõistame — publitsistika eeldab probleemsust, aga ka autori seisukohta ja selle kaitsmise oskust — taotlevad mõneti olla "Janu vee ääres" (rež . H. Speek) ja "Naine täna" (rež. R. Kasesalu). "Janu vee ääres" - looduse, täpsemalt vee reostamisest, on murega tehtud film ja heidab välkvalgust mõnele mustale tõsiasjale. See on ka üks kolmest Tallinnfilmi dokumentaalteosest sel aastal, mis ajakirjanduses vastukaja saanud, poleemika äratanud.“
Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 26. märts, lk 13.