Jackpot (1990)

Eraldi käsitlust väärivad animastuudiotes 1990. aastal valminud autorifilmid.
«Jackpot» (H. Volmer, R. Unt) on lugu lumpenist ja mängumasinast. Filmi suhetevärk on tihe ja teda on hea vaadata. On tegija ja nägija (lausa ühes isikus) ja protsess, mida tegija näib algul juhtivat, kuid mis üsna ruttu tegijat üha rohkem mõjutama hakkab ja lõpuks te­gija hävitab. Vaatame seda kõike pealt. Muigame lumpeni üle. Meile ei meeldi lumpen, meile meeldib masin. Ka autorid paistavad sa­ma meelt olevat — täpsusta­takse lumpeni päritolu asurkonda, kui olla zooloogiline. Ka see, kui lumpenil mänguhoos haprasti läheb (ta lastakse män­gult, teoreetiliselt maha), jätab meid külmaks. Lõpus, kui iumpen juba «päriselt», «natuuris» ära koristatakse, mõjub see meie salongist vaadatuna ootuspära­selt. Tore oleks tõesti niiviisi, istmelt tõusmata, otsuseid lan­getada, kas kellegi mäng on läbi või mitte. Salonglikud illusioonid! Game is not over!
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Jackpot"]. Sirp, 29. märts, lk 7.