Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Inimesed eesliinilt (1961)

Sisukokkuvõte

Kolhoosiesimehe mina-vormis mõtisklus tööst Võru rajooni Oktoobri Võidu kolhoosis.

Ekraanil kiri „Film on pühendatud NLKP XXII kongressile“. Kolhoosiesimees Robert Urbanik on Võrus rajooni parteikomitees, kuid vaataja näeb ainult maja välisfassaadi ja kuuleb läbi akna plaksutamist. Urbanik väljub majast, istub autosse ja sõidab ära. Kuuleme mina-vormis mõtisklust, mida esitab diktor. Esimees on saanud ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukirja, teda on nimetatud „majakaks“, ja see paneb teda arutlema, kui palju majandile langevast aust kuulub talle ja kui palju tema kolleegidele, kes oma ennastsalgava tööga on aidanud majandil kõikvõimalikest raskustest üle saada ning kolhoosil õitsvale järjele jõuda.

Esimees sõidab lahtise autoga läbi suvise maastiku ja mõtleb velsker Hubert Otsale, kelle tööletulek pidi lahendama kõik seakasvatuse probleemid, kuid sigade haigused viisid igasuguse lootuse paremale homsele. Hubert Ots sõidab mootorrattal sealauda poole, astub lauta, nahkmantel seljas. Ta on noor, kevadel lõpetas tehnikumi. Sead sulus, emis põrsastega. Haige põrsas lamab nurgas, kaamera libiseb üle seatalitajate tõsiste nägude. Velsker, valge kittel seljas, istub raamatute taga, laua kõrval korvis haiged põrsad, laual ravimipurgid. Noore inimese usk endasse on löönud kõikuma, ta on andnud lahkumisavalduse. Ent kas siiski kõik? Velsker astub uuesti lauta, vaatab kriitilise pilguga tingimusi, milles sead elavad, ja otsustab jääda. Sigalas hakatakse velskri juhendamisel tegema ajakohast remonti. Valmib ka uus seafarm. Talitajad karjatavad sinna kõik poegi ootavad emised. Uue puhta sealauda sisevaade, sulus võib kvartslambi all isegi päikesevanni võtta. Kõik on rahul, nii sead kui ka talitajad. Hubert Ots põrsaga süles. Ta on õnnelik – see on esimene suur kordaminek tema iseseisvas töös. Lauda uksele kinnitatakse silt „Võõrastel rangelt sissekäik keelatud. Trahv 10 rbl.“.

Öine maastik. Üksik maja tulega aknas. Kaamera libiseb läbi hämara toa, Robert Urbanik lebab voodil ja suitsetab. Ta mõtleb, et peaks vähem suitsetama, peaks puhkama, aga kuidas seda teha, kui paljud tähtsad asjad on pooleli ja inimesed ootavad … kustutab koni, sulgeb silmad. Meenutab viimast parteikoosolekut, kus ägedalt vaieldi majandi tulevikuplaanide üle. Ekraanil tühjad toolid hämaras toas, laual karahvin, klaas, tuhatoos ning laiali paberid, vaidlevad hääled kostavad kaadri tagant. Seinakell hakkab neli saama, seejärel viis. Esimees ärkab, tõmbab säärikud jalga ja paneb voodiveerel suitsu ette. Mõtleb: „Maksku, mis maksab, karja tuleb suurendada.“ Kardina vahelt näeb, et brigadir tuleb rattaga. Brigadiriga on kõvasti vaieldud, aga õues annavad kätt ja hakkavad ühiselt juteldes minema. Noorkari väljas lauda juures, vasikate kaalumine. Esimees ja brigadir jälgivad seda aia najal. Vasikas jookseb koplis.

Viljapead filmituna alt üles taeva taustal. Robert Urbanik viljapõllul. Järgneb dialoog maaga (viljapõlluga), maa vastab naise häälega. Vaade üle küpse viljapõllu. Maisipõld, suur plaan tõlvikutest, mis pole küll valmis. Kombain maisi koristamas. Saak on hea, aga kombainer Karl Metsavaht on püsti hädas, sest kombain laguneb pidevalt lamandunud maisi tõttu. Töökojas leiab Eduard Aapsi sellelegi murele lahenduse: keevitab ja lagunenud masinaosa saab korda. Esimees kiidab Aapsit mõttes: vähe sellest, et masinad on alati töökorras, ikka mõtleb ta ka midagi uut juurde, sest on harjunud mõtlema ettepoole. Vaade põllule, maisikombain töötab laitmatult, silo voolab autokasti, naised kastis ajavad seda hangudega laiali.

Kattaide perekond, isa loeb ajalehte, mille esilehel on kosmose teema, ema katab lauda. Vanad fotod kangetest meestest. Kangeks meheks võib pidada ka nende poega, kolhoosi partorgi Meinhard Kattaid, mõtiskleb esimees. Kui ta valiti partorgiks, kahtlesid vanemad, kas ta on ikka õige mees sellele kohale – liiga tagasihoidlik ehk. Meinhard Kattai askeldab laululindudega. Väike lind peseb end veetaldrikul. Esimehe arvates ongi Kattai õige just seepärast, et oskab rõõmu tunda ka pisiasjadest. Külavahetee, lapsed jooksevad Kattaile vastu, eideke aia najal tahab temaga rääkida – kõigi jaoks on partorgil aega ja tahtmist vestelda. Armilde Ortus seob puhta räti pähe ja vaatab end peeglist. Kattai soovitusel astub ta parteisse. Parteikoosolek, tõsised näod laua ümber, keegi loeb ette lüpsja-karjatalitaja Armilde Ortuse iseloomustust. Ortuse närvilised käed näperdavad rätikut. Järgmises kaadris samad käed loomadele sööta ette tõstmas ja lehma harjamas. Lüpsmine. Lehmalauda vaade, lüpsjad tulevad mööda vahekäiku. Uuesti vaade parteikoosolekule. Kõik hääletavad Armilde Ortuse parteisse vastuvõtmise poolt, naine naeratab.

Robert Urbanik sõidab mööda külavaheteed. Vaatab koristatud põldu. Linnud kogunevad traatidel. Kümmekond kurge rivis katuseharjal. Sügis võib tulla! Esimees meenutab rasket lõikuskuud: kaadris tumedad pilved, tuul, vihm, pori. Põld aga ootab koristamist. Masinad vihma all ootel. Parteiorganisatsioon on otsustanud: lõikusega ei tohi viivitada. Ainus tee on suurendada kombainide kandepinda. Mehed panevad masinatele alla topelt rattad. Kombainid sõidavad pilvise taeva all põllule. Uudsevili autokastis. Käsi käekellaga – iga minut on kallis. Kombainil süttivad tuled, põllule on otsustatud minna ka öösel. Väsinud mehed teevad põllul suitsu ja siis töötavad edasi. Seda võib nimetada ka romantikaks, leiab Urbanik.

Hommik, looklev tee, esimees sõidab autoga, tolmupilv taga. Peatub mäeharjal, väljub autost ja vaatab kaugusse. Lõpetab oma mõtiskluse: „Taas jõudsin ma kodukolhoosi maile. Taas nägin ma tuttavat pilti. Aga ma nägin seal võrsumas uut – uut, mida ise loome, päevast päeva.“