Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Inimene ja loodus (1975)

Sisukokkuvõte

Rein Marani dokumentaalmõtisklus inimese ja looduse seostest.

Mere kaldal mühavad lained. Väike tüdruk ja poiss jooksevad rannal ja püüavad kaldale loksuvaid laineid. Metsas jääb kaamerasilma ette siinne vilgas elu, diktoritekst annab teavet juurde. Metskits jälgib tähelepanelikult ümbrust, puuoksal jookseb nugis, metsisekukkede mäng kogub hoogu. Metsasihil seisavad põdrad ja kuulatavad hääli. Kes neid meelitavaid põdrahuikeid matkib – see on jahindusbioloog Harri Põldsam. Ta räägib inimese ja looduse kooselamisest, jahimeeste ülesannetest. Metsapadriku puuderägastikus märkab maas pesakonda veel abituid hundikutsikaid. Need kardetud loomad on looduse tasakaalu hoidmisel ometi nii kasulikud. Hommikupuna laotub üle Viidumäe riikliku looduskaitseala puudelatvade. Kaamera näitab meie looduse haruldusi, saateks ikka diktori selgitav jutt – see on püstine hiirehernes, see alpi-võipätakas, tömbiõiene luga – haruldus mitte ainult Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus, käoraamat – üks Eestimaa orhideedest, Saaremaa robirohi. Vaikse rabamänniku idülli katkestab inimtegevus – ekskavaatorimüras ja liivatolmus kukuvad karjääriseinast kivimikihid.

Heinamaa servas kohtab rühma loodushuvilisi noori, Tartu Ülikooli looduskaitseringi liikmeid oma looduspraktikumis. Siin on TÜ geograafiatudeng Ülo Mander, arstiteaduskonna tudeng Ellen Grüntal, bioloogiatudeng Ellen Talts, geograafiatudeng Urmas Peterson. Noored tutvustavad end ja oma tegevust looduskaitseringis, sõna saab TÜ looduskaitseringi teaduslik juhendaja Jaan Eilart. Jutu vahele kostavad sookure kruugutused, kes on taamal põllul parves. Sookured tõusevad õhku, lendavad taeva all. Olles ka Eesti Looduskaitse Seltsi aseesimees, tunneb Jaan Eilart muret Eestimaa looduse hoidmise pärast. Eestima rikkuseks on me heinamaad looklevate jõgede ääres, rabamaastikud, samblikud ja sõnajalad metsa all, kivirahnud, kivine ja kadakane heinamaa.

Ühtäkki ollakse haiglapalatist, kus võrevoodis magab imik. Tohter teeb ringkäiku, õde kõrval abiks. Oma kabinetis räägib nakkushaiguste arst Mart Martson oma huvist linnuvaatlute ja -uurimise vastu. Järgmises kaadris rõngastab Martson Väinamere ääres laiuniidul kajakapoegi ja uurib linnupesi. Jõeluhal meenutab Martson ornitoloog Sven Onnot, räägib, mida on andnud looduses viibimine, seal tegutsemine, kuidas peaks inimene elama looduses ja loodusega. Kajakad lendlevad mere kohal vastutuult, lained löövad vahtu vastu kive. Lumesajusel metsalagendikul seisavad lehtes puud, ehmunud ootamatust lörtsist, lume seest sirutavad välja kullerkupu ja nurmenuku õied. Looduse ime.