Ilus armas nudi (2000)

Eesti maakari on osa meie maa ja rahva kultuuripärandist, samasugune Eestile igiomane märk nagu eesti hobune, regivärss, puisniit vōi rannakarjamaa.

Ülenurmele tõuloomade näitusele on toodud ka Lanksaare talu eesti maakarja veised. Üritus on pidulik, loomadel on päitsete küljes lillekimbud. Rahvariides naised-mehed talutavad neid publiku ees. Jagatakse auhindu. Diktoritekst annab ülevaate sellest, kuidas 20. sajandi alguses kohaliku aborigeense karja aretustööga A. Lilienblatti eestvedamisel regulaarselt tegelema hakati. 1920. aastal asutatud Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi entusiastide töö tulemusena on endisest kohalikust aborigeensest veisest tänapäevaks välja kujunenud eesti maatõuna tuntud üldjuhul valkjaspunane (esineb ka teisi värvuseid) sarvedeta veis. 

Peeter Kallitile, Eesti Maakarjakasvatajate Seltsi asutajale saab eesti maakarja aretus elutööks tema Viljandimaa Meose talus. Kuna aga kõik eestimaine saab 1940ndatel natsionalismi pitseri, algab maakarja kiire vähenemine. Eelistama hakatakse suurema tootlikkusega piimakarja ning 1968. aastal moodustab maakarja osa kogu veiste arvust 0,5 protsenti. Uuteks energilisteks tegijateks saavad 1993. aastal Pärnumaal Lanksaare talu tagastatud maadel Karl Leesmenti järglased. Omal ajal suurtalu natsionaliseeritud karjast on osa loomadest säilinud Pärivere sovhoosis. Talu taastatakse ja perepoja Ain-Ilmar Leesmenti tütred Käde ja Ädu jätkavad esiisade elutööd. Nüüdseks on eesti maatõugu veis kantud ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetellu.

Märksõnad: aborigeenne tõug | eesti maakari | geneetilise mitmekesisuse säilitamine | kaadritagune tekst | karjamaa | lambad | laut | lehmad karjamaal | lehmad laudas | maaelu idüll | magistritöö kaitsmine | näituseväljak | piimakari | piimasaaduste tootmine | piimatootmine | protestimeeleavaldus | talunik | tõuaretus | tõukarjanäitus | tõuloomad | vanemate elutöö jätkamine | veised | veisekasvatus | veterinaarlaboratoorium | ökoloogiline mõtteviis | Vaata kõiki »