Igaviku seisukohalt (2002)

Filmis kasutatud Semjon Školnikovi poolt ülesvõetud kaadrid

df. Nõukogude Eesti 1946

Nikolai Karotamm EK (b) P sekretär

EK(b) 5. kongress 1948

Päikesevarjutus 30. juuni 1954

Konstantin Märska, operaator

Ülo Tambek, Tallinnfilmi toimetaja

Lauri Tykkyläinen, Soome Filmiarhiiv

Voroneži rinne 1943

Partisanide juures 1943-1944

Anno 1950

Rein Saankül, sepa poeg 2001

Anno 1981

Anno 2001

Moskva. Kodumaja

Semjon Školnikovi nime võime leida enam kui 400 filmi tiitritest

Allikas: tekst filmilindilt

Autor oma filmist

Igor Ruus: „Tahtsin teha filmi Nõukogude Liidu kangelasest. Semjon Školnikov oli kolmekordne Stalini preemia laureaat. Oma teise preemia sai ta filmi eest „Nõukogude Eesti“ (1946) operatorina. Ta on Eesti kõige vanem dokumentalist, sündinud 1918. aastal.

Kui ma läksin Školnikovi juurde, siis rääkis minuga veendunud nõukogude inimene. Teadagi ei käi meie tingimustes dokfilmi tegemine kiiresti. Kui sain esimesed toetusrahad ja läksin ta juurde aasta hiljem (2000), rääkis minuga juba veendunud liberaalne kapitalist. Tema maailmavaade oli vahepeal kardinaalselt muutunud. See filmiski kajastuv paradigma muutus oligi, mis prantslasi selle filmi juures köitis.“ /---/

Jõgeva, S. (2014). Elu mõõdupuuks on inimene ja ainult inimväärikusel on tõelist väärtust [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 127-131.

Filmist meedias

Jaan Paavle: „Estonia Filmi võttegrupp, lavastajad ja operaatorid pole oma stiili Semjon Školnikovile peale surunud, vaid saavutanud kummalise fenomeni: kergelt koomilise, sarkastilise ja mängulise dokfilmi. Kahtlemata pole kerge töö sulandada üheks tervikuks amorfset materjali, eklektikast pole lihtne teha väärikat tõsielufilmi, mis kaunistaks Eesti kui filmimaa loomingut.

Školnikovi elutööle pole mõtet tänaste reeglite ja mõõdupuude järgi hinnangut anda. Kuid fakt, et tema nime kannab üle 400 filmilindi, kõmiseb iseväärtuse kvantiteeti.

Filmi pealkirjale viidates kerkib küsimus: kas Igor Ruusi ja Heli Speegi linateos väärib igaviku positsioonist vaatamist? Jah, päris kindlasti, aga vaatamist nagu saadet telekast.“

Täistekst:
Professionaal professionaalist - Sirp
Paavle, J. (2003). Professionaal professionaalist. Sirp, 17. jaan.

Mihkel Mutt: „Filmis on vähemalt kaks seesmist jada. Üks on kaadrid toonastest ringvaadetest, teine on isikutasand, Semjon Školnikovi psüh­holoogiline portree. Viimane joonistub välja peamiselt kommentaaride kaudu oma elule. /---/

Tegemist on akommodeeruva tüübiga, kellele on kõige tähtsam tema enda heaolu. Sihukesel on ükskõik, kas filmida taevas või põrgus. Filmimaailma tarikas, niisugune, kes parteikoosolekul alati ühe korra sõna võttis, kasvõi tühjast-tähjast, et pärast, kui ilmus selle kohta ajakirjanduses nupp, oleks sõnavõtnute seas ka tema nimi.

Ei mingeid hingepiinu valesti elatud aastate pärast, ehk sellest ka hästi säilinud välimus. Eesti keelt ta muidugi ära ei õppinud – ei rohkem kui karlvainolik “Kuidas läheb?” tootmistsehhi külastades. (Midagi ta pur­sib, väisates talunikku, kelle sündi 50 aas­ta eest filmis.)

Miks sihukesest film teha? Oot-oot, maksab ikka. Just ajastu iseloomustamiseks. See on tavaline kommunism. Školnikov ise ei saatnud oma kätega vist kedagi GULAGi, ei toonud siia koloniste (peale iseenda) ega viinud läbi rahvuslikku rõhumist. Aga just temasuguste ümarate enesekesksete isikute najal funktsioneerib igasugune totalitaarne masinavärk.

Film tahaks justkui võrdselt mõlemat: näidata huvitavaid dokkaadreid (neid on palju, näit. Boris Vilde lesest) ja portreteerida isikut. Seetõttu aga psüühiline pinge hajub. Diktoritekst on mahult ning toonilt ebajärjekindel. Lõpus muidugi pannakse asjad paika: “Aastaid hiljem räägib enamus rahvuslikke kollaborante, et nemad ei osalenud Stalini režiimi kuritegudes, Hruštšovi ajastu veidrustes ega Brežnevi-Vaino venestamispoliitikas. Igaviku seiskohalt ei tea, kes tegelikult maailma valitseb.”

Täistekst:
Tavaline kommunism - Sirp
Mutt, M. (2002). Tavaline kommunism [portreefilm filmimees Semjon Školnikovist "Igaviku seisukohalt“].  Sirp, 07. juuni, lk 17.

Aarne Ruben: „Pikka intervjuud Semjon Školnikoviga ja filmi temast lahutab seitse aastat. Oli ka viimane aeg, sest kunagi ei või teada, kui kaua vanem põlvkond veel vastu peab. Filmis näib Školnikov väga heas vormis olevat, ta ehk on rahul isegi aegade pöördumisega teisale ja sellega, et ideaalid, mille eest tema võitles, pole teostunud. Kibeduspisaraid tal polegi mõtet valada, ehkki episoodis, kus tal ei lubata profikaameraga Kremlit filmida, on teatud kibestumist siiski märgata. /---/

Igor Ruusi film on justkui kangelase meenutus. Punased toolid, millel Školnikov istub, lisavad kogu asjale veelgi meenutuslikku retrohõngu, mis hästi korrespondeerub tema filmides demonstreeritava soliidset ülikonda kandva doktor Vares-Barbarusega.

Školnikov ei kasutanud kunagi sõna “propaganda”. Alates oma karjääri algusest 1936. aastal teadis ta, et võtab üles “üksnes ajalugu”. Võib-olla just sellepärast sattus tema objektiivi ette nii palju avalaid, puhtaid, hingestatud nägusid, et autor teadis: oma filmide abil ei võitle ta kellegagi.“ /---/

Täistekst:
Kogu elu tööliste keskel
Ruben, A. (2003). Kogu elu tööliste keskel. Teater. Muusika. Kino nr 1, lk 110-114: ill.

Vaata ka:

Ruus, J. (1994). Vastab Semjon Školnikov [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 3-16, ill.