ID (2004)

Filmi saamisloost

Tallinna pedagoogikaülikoolis filmi ja video erialal õppiv Meeme Kerge juhtus mehe identiteediotsingutest lugema Postimehest, kus avaldati Põhjaranniku ajakirjaniku Erik Kalda lugu Mikkest "Nelja nimega mees nõuab õiglust". "Ma sellist seaduste ja kodakondsuse teemat parajasti otsisingi," nendib Kerge, "ning see lugu tundus igapidi huvitav – mees, kes tahtis saada kodakondsust ja just nagu oleks Eesti kodakondne ka, aga kellele ei tahetud seda sugugi niisama lihtsalt anda, samas sünnijärgne eestlane, kes kahjuks eesti keelt ei räägi."

Filmist "ID" sai Meeme ülikooli lõputöö, mis esilinastus tänavu Eesti filmi päevade raames märtsis Tallinnas. "Ma üritasin Mikket kätte saada ja kutsuda teda filmi vaatama, aga see mul ei õnnestunud," nendib Kerge, lootes, et mees filmi Kohtla-Järvel näha saab.

Režissööri sõnul pole "ID" niivõrd kohtulugu – kohtusaali kaameraga teda ei lubatud –, kuivõrd intervjuude jupikestest kokku pandud lugu inimestest ja seadustest.

"Kõigile meile saaks ilmselt mõne paragrahvi kaela väänata," oletab Kerge, "sest inimeste elu juba kord kulgeb seaduste järgi, kuigi sageli ka nende vahel. Ametnikud vaatavad aga ainult paragrahve, kuigi iga üksikjuhtumiga on tavaliselt seotud sada asja, millele seaduste järgi tähelepanu ei pöörata. Nad ütlesid Mikke juhtumi kohta, et inimlikult on kõik arusaadav, aga vot seaduste järgi seda teha ei saa."

Peategelase ja kolme ametniku kõrval – nende seas ringkonnakohtule palve Mikke probleem positiivselt lahendada saatnud rahvastikuministri tollane nõunik Annely Oone – räägib filmis ka Mikke poeg Aleksandr, kes isa pärast samuti illegaali rolli sattus ning kodakondsuse puudumise tõttu kriminaalpolitseist lahkuma oli sunnitud.

Filmi tegemise ajal sai Mikke kodakondsuse. "Kuid probleemid sellega ei lõppenud," meenutab Kerge, "kuna see anti talle mitte tema sünnijärgse nimega. Et seda tagasi saada, pidi ta nimemuutmise eest maksma, millega ta üldse rahul ei olnud." /---/

Linnard, T. (2004). Kohtla-Järvel linastub Kohtla-Järve mehest vändatud dokumentaalfilm. Põhjarannik, 8. aprill, lk 8.

Filmi ajendiks olnud artikkel

Nelja nimega mees nõuab õiglust

Pool sajandit tagasi Eesti sünnijärgse kodanikuna ilmale tulnud Rein Mikke elab praegu oma kodumaal illegaalselt ning peab ainsa isikuttõendava dokumendina kasutama punapassi, sest Eesti Vabariigi kohus ei tunnista sundlapsendamist õigustühiseks.

Mikke 1978. aastal välja antud endise NSV Liidu punaste kaantega passi ees- ja perekonnanime lahtrisse on kirjutatud Aleksei Levtshenkov. See on kolmas nimi, mida mees on oma eluajal jõudnud kanda. Enne seda oli ta Rein Mikke, seejärel Vladimir Levtshenkov. Kolm aastat tagasi kirjutas Eesti Vabariigi ametnik mehele välja sünnitunnistuse ärakirja, millal seisis Rein Levtshenkov.

1997. aastal kirjapandu on siiski ainult pool tõde, sest 1950. aasta esimesel päeval poja sünnitanud 27-aastane Helmi andis talle nimeks Rein. Perekonnanimega on teine lugu.

Virumaal Aa mõisa külje all Mikke pere talutoas ilmale tulnud Rein oli oma õe Lea järel emale teine laps. Reinu vanaemal ehk tema ema emal oli kaks tütart ja poeg.

Onu võitles Waffen-Ssis

Helmi vend Villu oli Waffen-SSi välihallis mundris, relv käes, võidelnud Punaarmee vastu. See tõi Villule kaasa priipileti kärekülmale Siberimaale ning hiljem pärast asumiselt põgenemist ja valedokumentide hankimist pagemisretke läände.

Õe Helmi juhatas põgenikust vend enne kodumaalt jäädavalt lahkumist oma Tartu tuttavate juurde, kelle kaudu hankida loodetud uue nimega dokumendid aidanuks tolle aja mõistes valel poolel sõdinud mehe sugulastel pääseda julgeoleku kättemaksu eest.

1951. aasta kevadel sõitiski Helmi Tartusse, jättes Reinu ja tema õe Lea oma õe juurde.

Rein Mikke sõnul hakkas aga tema tädi enda ja oma pere pärast kartma ning viis ise Helmi lapsed miilitsasse, andes sellega enda teadmata stardipaugu Rein Mikket kogu tema edasise elu saatnud kafkalikule nimemüsteeriumile.

Kui noor ema Tartust naasis, olid lapsed kadunud. Teada on, et Rein lahutati õest ning lapsed anti eri peredesse kasvatada. «Meid lihtsalt varastati emalt ära. Mingit seaduslikku alust meie äravõtmiseks ja lapsendamiseks ei olnud,» räägib väikelapsena emast lahutatud mees. Rein sai kasuvanemad ning 1951. aastal välja antud lapsendamisaktis on tema nimeks märgitud Vladimir Levtshenkov. Tema uuteks vanemateks olid NKVDs töötavad Levtshenkovid, kes olid Eestisse saabunud 1946. aastal.

Lapsendamisaktis on nimeks kirjutatud küll Vladimir, kuid uus sünnitunnistus on millegipärast välja antud Aleksei nimele. Aleksei Levtshenkov jäigi Rein Mikke nimeks passis pikkadeks aastateks.

Alles 1997. aastal hakkas mees uurima, kuidas saaks taastada oma tegeliku nime ja päritolu. Siis väljastas Eesti Vabariigi ametnik talle ka sünnitunnistuse ärakirja, millel seisab nimi Rein Levtshenkov - kokku juba neljas nimi, mida ta elu jooksul on kandnud. Pärast lapsendamist elas Rein kindlas teadmises, et kasuema Sofija Levtshenkova juurde sattus ta lastekodust, kuhu jõudis pärast seda, kui pärisema oli ta hüljanud.

Tõi kommi ja nuttis

Alles aastaid hiljem meenus Reinule kummaline naisterahvas, kes käis teda Kava kooli esimeses klassis vaatamas. «Mäletan, et käis üks naisterahvas, tõi mulle kommi, nuttis ja läks ära. See oli minu ema, aga ma ei teadnud seda tookord,» meenutab praegu 51aastane Kohtla-Järvel elav mees.

Kui Rein oli 17aastane, viis kasuema Sofija ta esimest korda kokkusaamisele pärisemaga. Siis sai noormees teada, et tal on ka vanem õde, keda ta toona samuti oma teadliku elu jooksul esimest korda nägi.

«Tol korral ütles lihane ema mulle, et kui tahad, ela endiselt, kui ei, tule minu juurde. Mina aga ei teadnud ju asjade tegelikust olemusest midagi, mulle oli räägitud, et mind võeti lastekodust,» meenutab Rein, kes eelistas tollal jääda kasuemaga.

1973. aastal elas Rein Mikke (passi järgi muidugi Aleksei Levtshenkov) Kirgiisias, kust ta ka naise võttis. Kirgiisiasse sõitis Kohtla-Järvelt ka tollal juba vähktõvega võitlev Sofija Levtshenkova. Haige naine oli tulnud kasupojalt surmaeelset andestust paluma.

«Ta suri mu kätel ning tunnistas, et on halba teinud, ja dokumendid on nüüd nii sassis, et otsi enam ei leia. Teda painas süü,» rääkis Rein Mikke.

Mehel ei olnud siis ega ole ka praegu oma kasuemale kui lapsevanemale midagi halba ette heita. Peale ülekohtu. «Minu kasuema varastaski ju minu endale.» Reinu bioloogiline ema on seni elus, kuid kunagi temalt äravõetud lapsed teda peaaegu ei külasta. «Tal pole psüühikaga kõik korras ja ta ei tunne meid ära,» teab Rein. «Kui tulen tema juurde, vaatab otsa ja küsib, kas ma tulin teda röövima. Õde ei külasta teda, sest ema ei lase sisse - arvab, et kahtlane võõras.»

Psüühilise seisundi tõttu ei saa lihane ema olla ka kohtus tunnistajaks.

Reinu vanem õde taastas oma sünnijärgse päritolu, sest teda puudutavad arhiividokumendid olid paremas korras. Reinu eri nimedega dokumente nähes aga küsivad ametnikud: mis on siis teie õige nimi ja miks te valenimede all elasite?

Tema enda hinnangul on asi aga selge - sünnijärgselt on ta nimi Rein Mikke ja lapsendamine on toimunud ebaseaduslikult. «Isegi stalinlike seaduste järgi ei saanud last lapsendada, kui vanematelt polnud ära võetud vanemlikke õigusi või kui vanemad polnud ise oma lapsest loobunud.»

Mõni aeg tagasi keeldus Ida-Viru maakohus Reinu lapsendamist tühistamast ning tema nime taastamast. Põhjenduseks oli, et selleks pole lapsendajate nõusolekut. «Kas ma pean nüüd sõitma Kirgiisiasse ja oma kasuema hauast välja kaevama, et ta saaks oma nõusoleku anda?» ütleb mees.

Praeguseks on Rein Mikke alias Vladimir Levtshenkov alias Aleksei Levtshenkov alias Rein Levtshenkov esitanud Ida-Viru maakohtu otsuse peale Viru ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse.

Lootus kadunud

Palve probleem Rein Mikke jaoks positiivselt lahendada on saatnud ringkonnakohtule ka rahvastikuministri nõunik Annely Oone, kelle vastuvõtul mees käis. Nii ongi Rein Mikke ainsaks isikut tõendavaks dokumendiks aastal 1978 välja antud NSV Liidu kodaniku pass, mis võib tänapäeval ainult ehk mõnele kollektsionäärile huvi pakkuda. Ta ei saa ametlikult tööle minna ega end pensionisaajaks vormistada.

Illegaal on seetõttu ka tema poeg Aleksandr, kes mullu kodakondsuse puudumise tõttu kriminaalpolitseist lahkuma pidi. «Halli passi ma ei saa võtta, sest olen sünnijärgne kodanik, sinist passi aga ei anta, sest isa pole kodanikuks tunnistatud,» räägib samuti Nõukogude passi omav Aleksandr, kelle abikaasa ja koolieelikust tütar on Eesti kodanikud.

Probleemid ootavad Aleksandri õde Juliat, kes praegu Venemaal muusikalist kõrgharidust omandab. «Aasta pärast lõpetab ta õpingud ja tahab Eestisse tagasi tulla, kuid ilmselt ei saa, sest tal on Nõukogude pass. Ent Venemaa kodakondsust ta võtta ei taha,» rääkis Aleksandr vend.

Rein Mikke arvab, et praeguses olukorras on tal lihtsam saada Iisraeli kui oma isamaa kodanikuks, sest tema kasuema oli juudi rahvusest.

«Tegelikult elasin võltspassiga kogu nõukogude aja. Nüüd tuleb välja, et mul on kõik võltsitud. Võltsdokumendid, võltslapsed ja võltslapselaps. Ma ei looda tegelikult enam millelegi. Kui kümne aasta pärast saabki õiglus jalule, siis... Tuttavad ütlevad, et ehk kirstus tunnistatakse mind eestlaseks.» Rein ei oota muud kui aastatetaguse ülekohtu osalistki heastamist.

Eesnimi määrab inimese kodakondsuse

Rahvastikuministri nõunik Annely Oone ütles, et Levtsenkov pöördus Ida-Viru maakohtusse natuke vale küsimusega.

«Kõigepealt taotles ta seda, et lapsendamine tunnistataks kehtetuks, ning alles sellele järgnes nime muutmise küsimus. Kuna kohus ei rahuldanud taotlust lapsendamise kehtetuks tunnistamise kohta, siis sellest tulenevalt jäi ka nimeküsimus lahendamata. Probleem on selles, et tal ei ole praegu eesnime. Ehkki bioloogilise ema perekonnanimi on Mikke, on tema perekonnanimi ikkagi Levtsenkov, sest selle nime järjepidevus on kõigis dokumentides jälgitav. Kui ta saavutab kohtus oma nime muutmise, siis saab kodakondsus- ja migratsiooniamet ka vastu võtta tema dokumendid kodakondsuse taotlemiseks.»

Erik Kalda, Põhjarannik
uudised@postimees.ee
Avaldatud: Reede 19. jaanuar 2001
http://www.postimees.ee/1846589/nelja-nimega-mees-nouab-oiglust  (3.03.2014).