Heeringaöö (1968)

Tallinna Kinostuudio Kunstinõukogu istung

Peatoimetaja Raivo Rammuse sõnul on võtted Atlandi ookeanil tehtud teise filmi "Heeringapüük" kõrvalt ilma stsenaariumita, seetõttu on filmil ka rida puudusi. Oleks võinud lõppeda 230 m pealt, nüüd on duublid sisse pandud, et film filmiks tunnistada. Õnnestunuks ei saa pidada ka muusikalist kujundust, mis dramatiseerib pildi liiga üle. Film on tehtud väga keerulistes tingimustes.
Ants Saar arvab, et Rammus hakkas kaitsekõnet ilma asjata pidama. Talle film meeldib, operaatoritöö on suurepärane.
Olaf Utt: Kogu filmi aja mõtlesin ühe lause peale - "kolm kuud tuleb öö läänest". Aga kust ta muul ajal tuleb?
Hamlet Tiits: Film iseensest midagi ei paku. Aga minuni jõudis kaluri raske töö poeesia. Väga toredad karakterid, kujud jäid meelde.
Salajasel hääletamisel otsustavad kunstinõukogu liikmed anda lühifilmile "Heeringaöö" II kategooria.

Rahvusarhiiv. ERA.R-1707.1.1018 Kunstinõukogu protokollid 1968

Filmist ajakirjanduses

Valdeko Tobro: „Kogu filmidokumentalistika on sündinud reportaažist. Reportaaž on dokumentalisti meisterlikkuse kool, mille igaüks, kes sellel kunstialal tahab edu saavutada, peaks läbi tegema. See tõde on tänapäeval niisama hinnas nagu aastakümnete eestki. Kuid reportaažfilmi ette seatavad ülesanded on ajapikku läbinud märgatava evolutsiooni. Kaasajal nõutakse reportaažfilmilt mitte ainult sündmuse või nähtuse väliskuju fikseerimist, vaid ka nende olemusse tungimist, nende tagamaa avamist, seoste näitamist teiste sündmuste või nähtustega. Tänapäeval tähendab reportaaž reaalsuse publitsistlikku mõtestamist.

Eesti filmidokumentalistikas on reportaaž ka viimastel aastatel üsna mahukalt esindatud. Kuid aukartust äratavast kvantiteedist hoolimata ei nihku kvaliteet surnud punktist. Kord saavutatud tase, mida tähistavad niisugused filmid nagu V. Andersoni, A. Söödi „Kivine hällilaul“, S. Školnikovi, K. Simonovi „Seal, kus elas Hemingway“ (TF), R. Karemäe, V. Kopli, M. Põldre „Reportaaž telefoniraamatu järgi“ (ETF), on mitte ainult ületamata, vaid pahatihti ka saavutamata jäänud. Meie filmipublitsistikas on maad võtmas keskpärasus, mis saab alguse meie dokumentalistide pealiskaudsest kontaktist tegelikkusega, oskamatusest leida tänapäeva sündmuste tulvast kõige tähtsamat ning iseloomulikumat, sellele operatiivselt reageerida. Meie dokumentalistid näevad tihtipeale ainult sündmuse või fakti väliskülge, ei vaevu või ei suuda tungida pealispinna alla, et tabada tuuma, leida ühe ilmingu loogiline seos paljude teistega.

Viimasel ajal nähtud reportaažfilmide hulgast võib teatud määral esile tõsta vaid kahte, mis paistavad silma oma suhtelise kompaktsuse ning huvitavamalt jäädvustatud ainevalla poolest. Need on V. Pandi, T. Kase, A. Kiviräha „Kui lõpeb nafta“ (ETF) ja T. Kuzmini, Ü. Tuuliku „Heeringaöö“ (TF). „Kui lõpeb nafta“ käsitleb üht huvitavat sündmust meie vabariigi elus 1968. aastal — ÜRO rahvusvahelist põlevkivialast sümpoosioni Tallinnas. Film annab ülevaatlikult selle sündmuse probleemistiku ja mastaabid, juhib vaataja sujuvalt läbi rahvusvahelise suurürituse emotsionaalse atmosfääri. „Heeringaöö“ mõjub meeldivalt meeleoluka etüüdina tänapäeva viikingitest — heeringapüüdjatest, kelle töö iseloomu filmi autorid on osanud näha omapärase poeetilise vaatenurga alt. Suhteliste kordaminekute hulka reportaaži valdkonnas tuleb lugeda veel R. Marani operaatoritöö filmis „Kindlus meres“ (TF).

Enamik ülejäänud reportaažfilme aga põeb informatsioonivaegust või ränka kunstilist küündimatust.“

Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.