Elu pärast maailmalõppu (2001)

Filmist ajakirjanduses

Vallo Nuust: Režissöör Peeter Simmi film «Elu pärast maailmalõppu» läks kirjandusmuuseumis täissaalile - Piirissaarel ja Peipsi ääres üles võetud vanausuliste elu ja kombeid tutvustavat filmidokumenti vaatas osa publikust püsti seistes.

Eesti vanausuliste koguduste liidu esimees Pavel Varunin rääkis, et ka Tallinna-esitlusel võeti Simmi film erakordselt hästi vastu. «Peeter Simm on vanausuliste kultuuri tutvustamiseks ära teinud kolossaalse töö,» ütles ta.

Simmi sõnul arvab suur osa vene kinoauditooriumist, et vanausulised magavad kirstus ja ootavad viimsepäeva tulekut. «Eestlased aga ei oska sedagi arvata,» sõnas Simm.

Pärast maailmalõppu

«Maailmalõpp on vanausuliste religioonis olulisel kohal, samas on aga filmi pealkiri «Elu pärast maailmalõppu» piisavalt intrigeeriv, et huvi äratada,» selgitas ta.

Kolm ja pool aastat tagasi materjali koguma hakanud Simm lõpetas 52 minuti pikkuse filmi möödunud aasta lõpus - vahepealne aeg kulus mängufilmi «Head käed» võtetele. «Sunnitud paus aitas tööle isegi kaasa, sest dokumentaalfilmis on aja kulgemine olulise tähtsusega,» rääkis Simm. «Samuti võimaldas ajavaru leida uusi kontakte ja võita uute inimeste usaldust.» Just usaldus ongi Simmi hinnangul sellise filmi juures esmatähtis. «Inimesed peavad mõistma, et reþissööri kavatsused on head, et siin ei ole mingit vigurit,» ütles ta.

Varunin lisas, et kuna Simm on nii olemuselt kui ka välimuselt usaldust äratav, siis ei valmistanud vanausulistega jutule saamine talle raskusi. Simm kinnitas, et vanausuliste kultuuri jäädvustamine oli väga huvitav. «Filmi ettevalmistamine on nagu uue huvitava raamatu lugemine,» rääkis ta.

Varunin nimetas «Elu pärast maailmalõppu» Simmi järjekordseks shedöövriks. «Usun, et võin Simmi tänada kõigi Eesti vanausuliste nimel,» sõnas ta. «Kuigi vanausulised elavad Tartust vaid 40 kilomeetri kaugusel, on nad olnud otsekui loodusparki suletud.» Varunin ütles, et film näitas vanausulisi heatahtlikult, mitte mornide ja hallidena nagu tavaliselt kombeks. «Arvan, et film on hariv ja avab inimeste silmad,» nentis ta.

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva hinnangul võib filmi süvenedes märgata, et näiliselt juhuslikud looduskaadrid on tegelikult hoolikalt valitud. ««Elu pärast maailmalõppu» ei ole puhtalt ei dokumentaal- ega populaarteaduslik film,» rääkis Kõiva. «Peeter Simm pääses küllalt kinnistele vanausulistele ja nende rituaalidele ligi eelkõige tänu oma isikuomadustele.» Kõiva nimetas filmi ukse avamiseks kultuuri, millele me tavaliselt lähedale ei pääse, sissepääsemisest rääkimata. «Kahtlemata annab film ka hea ülevaate vanausuliste ajaloost,» sõnas Kõiva. «Isegi luteri kiriku ajaloost teavad inimesed vähe, rääkimata sellest, et paljud ei tee vahet vanausulistel ja õigeusklikel.»

Sarnased kombed

Kõiva ütles, et Simmi filmis kõlas vanausuliste suust palju sellist, mida peetakse tüüpiliseks eesti rahvausundiks. «Kuulsime uskumusi ja pärimusi, mis on kinnistunud vanausu kommete juurde. Samuti nägime nende rituaale ja märkasime, kui stereotüüpsed ja sarnased on need meie omadega,» rääkis ta. Kõivat paelus eriti vanausuliste kogukondade sisemine väärikus ja jõud taaselustada vahepeal hääbuma kippunud traditsioone.

«Vanausulistest lihtsalt pidi filmi tegema,» sõnas Simm. «Neid on 300 aastat taga kiusatud, neid tükeldati, neil kisti keeled suust, neid põletati.»

«Elu pärast maailmalõppu» on huvi äratanud ka Venemaal - Simmile tehti ettepanek lülitada film Rjazani filmifestivali programmi.

Nuust, V. (2002). Peeter Simm näitas elu pärast maailmalõppu. Tartu Postimees, 3. märts.