Eesti Vabariigi hümn ja põhiseadus (1937)

Eesti Vabariigi põhiseadus

Vastu võetud Eesti rahva otsuse Rahvuskogu kokkukutsumiseks 23., 24. ja 25. veebruarist 1936 p. 1 alusel Rahvuskogu    Esimese Koja poolt 19. juunil 1937, 15. juulil 1937 ja 22. juulil 1937, Teise Koja poolt 8. juulil 1937 ja 22. juulil 1937 ning Rahvuskogu üldkoosoleku poolt 28. juulil 1937.
Välja kuulutatud Riigivanema poolt 17. augustil 1937 ja avaldatud Riigi Teatajas 3. septembril 1937.
Jõustunud 1. jaanuaril 1938.
Kehtivuse kaotanud 29. juulil 1992 seoses 1992. aasta põhiseaduse jõustumisega.
Eesti Vabariigi põhiseadus, http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_P%C3%B5hiseadus_%281938%29 (03.08.2011).

Rahvuskogu

Rahvuskogu üldkoosolek võttis vastu põhiseaduse 28. juulil 1937. Riigivanem kuulutas põhiseaduse välja 17. augustil 1937. (avaldati RT 1937, 71, 590). Uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938. Rahvuskogul oli samuti volitus vastu võtta põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi, nendeks olid Vabariigi Presidendi valimise seadus, Riigivolikogu valimise seadus, Riiginõukogu kujundamise seadus, Vabariigi Presidendi tasu seadus ja Üleminekuaja seadus.
Iga Rahvuskogu liige andis oma kohuste täitmisele asudes 18. veebruaril 1937 järgmise pühaliku tõotuse:
"Asudes Rahvuskogu liikme kohuste täitmisele ja olles teadlik, et kannan vastutust Eesti riigi ning oma südametunnistuse ees, tõotan pühendada kogu oma jõu ja teadmised minule pandud kõrgete ülesannete täitmisele – Rahvuskogus võtta vastu rahva poolt antud juhtnööride alusel Eesti Vabariigi uuendatud põhiseadus."
Rahvuskogu, http://et.wikipedia.org/wiki/Rahvuskogu (03.08.2011).

Eesti hümn

„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on ülistuslaul Eesti kultuurile, rahvale ja riigile. Sellega väljendatakse rõõmu ja uhkustunnet. Eesti hümni kasutatakse riiklikel tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. Hümni ei tohi teotada.

Hümni kujunemislugu

Patriootlik laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kirjutati 1869. aastal esimesel üldlaulupeol ettekandmiseks. Esimese üldlaulupeoga tähistati pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva. Laulupeo repertuaaris olid peale vaimulike laulude ka saksakeelsed ilmalikud laulud ning kolm eestikeelset laulu.
1890-ndate keskpaigaks oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kinnistunud Eesti rahvushümnina: V üldlaulupeol esitati seda püsti seistes ja paljastatud peadega, 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt Eesti rahva hümniks.
Omariikluse tekkimisel oli Eesti hümn juba sedavõrd kinnistunud, et seda ei hakatud muutma ega ka kehtestama. 24. veebruaril 1918. aastal avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest on ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst. Pärast Eesti okupeerimist hümn keelustati. Taasiseseisvumisel võeti Eesti hümn spontaanselt kasutusele.
Laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sõnad kirjutas 1869. aasta algul eesti rahva ärkamisaja üks juhte Johann Voldemar Jannsen. Talle oli selle kirjutamisel eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul „Hioma- ehk issamaa laul“.
Mõlemad laulutekstid olid kirjutatud saksa päritolu helilooja Friedrich Paciuse viisile. Pacius komponeeris heliteose 1848. aastal Johann Ludvig Runebergi rootsikeelse oodi „Vårt land“ jaoks. Sellest oli kujunenud Soome rahvushümn.
Eesti hümni ei ole õigusaktides selgelt kehtestatud ja isamaaline laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on omandanud tavaõiguslikult Eesti hümni tähenduse.
Eesti Vabariigi hümn, http://www.valitsus.ee/et/riigikantselei/riigi-ja-omavalitsuste-symbolid/eesti-vabariigi-humn (03.08.2011).