Eesti Raamat. Pildistusi eesti kirjanduse neljasaja-aastaselt arenguteelt (1936)

Raamat Eestis
Esimesi kirjaoskajaid arvatakse Eestis olnud 11.-12. sajandil. Käsikirjalised raamatud jõudsid Eestisse 13. sajandil. Aastal 1208 kutsus paavst Innocentius III üles toetama noort Liivimaa kirikut raamatutega. Vanim säilinud raamat Eestis on (vist?) 272-leheküljeline pärgamentraamat, mille algkäsikiri arvatakse olevat koostatud 12. sajandil Prantsusmaal ja ärakiri tehtud 13. sajandi alguses. Esimesed raamatukogud tekkisid toomkapiitlite, kloostrite, linnamagistraatide ja orduasutuste juurde juba 13. sajandil. Varased raamatud olid käsiraamatud vaimulike talituste jaoks, kroonikad ja õiguslikud dokumendid. Kirjaoskust levitasid toom- ja kloostrikoolid. Varaseim eestikeelne raamat on 1219-1220 koostatud "Taani hindamisraamat", milles on ligi 500 eesti kohanime väheste muukeelsete andmetega. Varased raamatud Eestis olid kirjutatud pärgamendile, esimesed säilinud paberdokumendid pärinevad 14. sajandi lõpust.
Trükitud raamat jõudis Eestisse väga kiiresti, juba 1470. aastast on teada üsna suure hulga trükitud raamatute jõudmine Niguliste kirikusse. Luterlus oli aktiivne oma õpetuse trüki teel levitaja. 1525. aastal ilmus trükist luterlik käsiraamat Liivimaal kasutatavates keeltes, aga ühtegi eksemplari pole säilinud. Esimene eestikeelne raamat, mille fragmente on säilinud, on Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti saksa keeles koostatud ja Pühavaimu kiriku kaplani ja eesti jutlustaja Johann Koelli tõlgitud katekismus aastast 1535, tuntud kui Wanradt-Koelli katekismus. Raamatu kirjastas Tallinna rae ülesandel raamatukaupmees G. Schepeler, trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas. Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal Braunsbergis trükitud ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks "Agenda Parva. In commodiorem vsum Sacerdotum Prouinciae Liuoniae conscripta". Selles on kiriklike kombetalituste juures vajalikke lauseid läti, eesti, poola ja saksa keeles.
http://et.wikipedia.org/wiki/Raamat

Eesti trükise Punane Raamat  1535 - 1850
Käesolev "Eesti trükise Punane Raamat I" käsitleb rahvustrükist selle algusaegadest kuni aastani 1850, moodustades esimese etapi eesti kultuurimälu jaoks oluliste rahvustrükiste täielikust loetelust.
http://web3.nlib.ee/PunaneRaamat/

Algab haruldaste raamatute ja käsikirjade restaureerimine.
Eesti Kirjandusmuuseumis käivitus aprillis 2010 Euroopa Liidu struktuuritoetuste toel läbi viidav projekt “Eesti trükise Punase Raamatu ja eesti kultuuri käsikirjaliste alliktekstide säilivuse ja kättesaadavuse tagamine”.
Skaneeritavate trükiste valiku aluseks on 2005. aastal erinevate mäluasutuste koostöös valminud nimekiri “Eesti trükise Punane Raamat 1535–1850“ ja 2010. aastal koostatav “Eesti trükise Punane Raamat 1851–1917”. Projekti raames skaneeritakse ka mitmeid teistes eesti raamatukogudes leiduvaid haruldaste trükiste ainueksemplare. Skaneeritavate käsikirjade valikusse Eesti Rahvaluule Arhiivist ning Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist kuulub nende kogude kõige esinduslikum osa. Tervikuna digiteeritakse Jakob Hurda rahvaluulekogu, üks olulisemaid 19. sajandi rahvakultuuri alaseid andmekogusid üleüldse, samuti Õpetatud Eesti Seltsi kogusse kuuluv Võnnu pastori Eduard Philipp Körberi käsikirjaline kogu (19. saj algusaastaist) ning Ado Grenzsteini 18 köitest koosnev kirjakogu.
http://www.mandragora.ee/769-algab-haruldaste-raamatute-ja-kasikirjade-digiteerimine/

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad (1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema Kooli Lugemise raamatu (3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), Veikene Geograafia (1868) ja tütarlastekoolide lugemik Helmed (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum.
http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson

Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule.
"Vanemuise" seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.
http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula

Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Lääne–Virumaa – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst.
1833. aastal lõpetas ta keiserliku Tartu ülikooli, samal aastal asus ta Võrru tööle linnaarstina. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu "Viru lauliku laulud", poeem "Lembitu"), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu.
Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. 1870. aastal valiti ta Eesti Aleksandrikooli peakomitee auliikmeks.
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Reinhold_Kreutzwald

Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (pseudonüüm §§).  "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke.
Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Liiv

Gustav Suits (30. november 1883 – 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.
Aastast 2004 annab Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn välja Gustav Suitsu stipendiumi.
Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.
Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride) liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks. Suits valiti ESRP keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­diks eelolevail Venemaa Asutava Kogu valimistel.
1921–1944 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931. aastast), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.
http://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Suits

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja.
Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.
Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).
http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde