Surnud unistused (2024)

Tantsulavastust sisaldavas isiklikus dokumentaalfilmis paljastab lavastaja oma intiimse suhte unistamisega. Unistamine on obsessiivne fantaasia, mida ta otsib iga päev, pühendades tunde, et end selle embusse kaotada. Muusika ja üksindusega mugavas toas leiab ta lohutust ülekaalukatest probleemidest ja enesekindlusest. Selles fantaasiavaldkonnas loob lavastaja endast idealiseeritud versiooni, kus õitseb turvatunne, mis väljendub tema tantsulavastuses.
Kui aga sellisest põgenemisest saab kinnisidee, millest ta püüab lahti lasta, ning hakkab hägustama piire fantaasia ja reaalsuse vahel, tekitab see muret. Mida rohkem ta unistab täiuslikust minast, seda kaugemale kaldub ta oma autentse identiteedi aktsepteerimisest. Oma probleemidega silmitsi seismise asemel leiab lavastaja ajutist leevendust oma fantaasiatest, kus soovitud saavutuste poole püüdlemine ei nõua käegakatsutavat pingutust.
Sisemisest võitlusest saab katsumusterohke teekond, millest on peaaegu võimatu üle saada. Vaatamata oma parimatele jõupingutustele satub režissöör end unistuste tsüklisse lõksus, jätkates nendele edasiandmist. Selle tsükli soovitud katkestus tuleb aga kõige ootamatumal viisil. Sõda mitte ainult ei hävita tema vana eluviisi, vaid purustab ka hellitatud unistused. Just selle sügava murrangu kaudu seisab lavastaja silmitsi eksistentsi karmi reaalsusega, mis sunnib teda aktsepteerima seda, mis on.

Märksõnad: ebakindlus | etendus | fantaasia | isiklik lugu | kinnisidee | muusika | perfektsionism | sõda Ukrainas | tants | unistamine | Vaata kõiki »