Vara küps (2024)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Martti Heldega

Ilmselt on paljudel tekkinud seesama küsimus: kuidas jõudsid filmide „Risttuules“ ja „Skandinaavia vaikus“ juurest metsateemalise dokumentaalfilmini?

Ma olen üles kasvanud metsade vahel Rabivere raba ääres. Loodus on olnud mulle alati ääretult tähtis. Eesti metsadega toimuv oli seda tausta arvestades teema, millest ma ei saanud mööda vaadata. Operaator Mattias Veermetsaga kohtusime umbes kolm aastat tagasi ja sain aru, et see teema ühendab meid tugevalt. Alustasime seda koos ja tundsime n-ö kunstniku vastutust, et lihtsam on hingelt ära rääkida ainevallaga tegeledes kui jätta tegemata.

Kolm aastat tagasi saite operaatoriga kokku, aga millal aktiivsem töö filmiga pihta hakkas?

Tegelikult algas kohe pärast kohtumist. Me hakkasime Mattiasega alguses Eesti metsades käima ja neid filmima. Ööbisime metsas, arutasime, mis Eesti metsades toimub. Kaks aastat tagasi tegime esimesed intervjuud, millest lugu juba vaikselt hargnema hakkas. Aktiivsem töö on kestnud viimased kaks aastat.

Kas see fookus ja suund, kuhu filmiga liigute, on algusest peale kindel olnud?

Meil ei olnud filmi tehes kindlat suunda ega eesmärki. Meie tahame mõista. Metsadebatt on kestnud pikalt ning infomüra osapoolte suhtes väga eksitav. Meile oli esmatähtis aru saada, kus asuvad debatis osalejate väärtused. Eesmärgiks oli nende argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku. Luua n-ö neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.

/---/

Nüüd jõuame siis ka praktilisemate küsimuste juurde: kes ja mil moel viis läbi need intervjuud, mis moodustavad filmi tuumiku?

Kõik intervjuud tegi Joonas Hellerma, kes oli seotud ainult salvestustega. Joonas muul viisil loomingulises töös ei osalenud. Intervjuud on üles ehitatud välkloengu vormis. See tähendab, et kõnelejad olid ise ette valmistanud ja eelnevalt kokku leppinud teemapunktid. Välkloengule järgnes tavapärane intervjuu, aga teemakäsitlused jäid üldjoontes samaks.

Kas filmis kõlavad katkendid pärinevad välkloengutest või neile järgnenud intervjuudest? Või mõlemast?

Filmis kõlab mõtteid mõlemast salvestise vormist. Välkloengu formaat sai ennekõike valitud ka psühholoogilisel eesmärgil. Kõneleja valmistub ju võtteks, see tähendab, et ta vaim on juba valmis ning mõtted korrastatud. See on filmitegijale tööriist, millega pannakse fookus paika ning tehakse materjal tugevamaks.

Kas inimesed, kellega intervjuud tehti, teadsid, et nende jutt jõuab lõpuks dokumentaalfilmi?

Mul on raske hinnata, milline arusaam kõnetatutel protsessist tekkis. Küll aga saan öelda, et peale puidutööstuse esindajate ei tekkinud kellelgi teisel vääritimõistmist, kus osaletakse. Kirjalikes pöördumistes olime avameelsed, meil polnud põhjust midagi varjata.

Möödunud aasta lõpus esitasid Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindajad teie vastu nõude, et filmist lõigataks välja nendega tehtud inter­vjuud. Kui ootamatult see nõue tuli?

Me andsime endale aru ja meid hoiatati, et kui valime tööstuse suhtes kriitilisema käsitluse, siis tekivad meil tõenäoliselt raskused. Seega teadsime, et ilma probleemideta me seda filmi välja tuua ei saa. Hoiatused kõlasid teadlaste ja metsandusele lähedaste inimeste suust, neid oli ennegi oma seisukohtade kaitsmisel survestatud. Nõude sisu ja ajastus olid muidugi ootamatud.

/---/

Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/labi-metsa-moistmise-suunas/
Viilup, K. (2024). Läbi metsa mõistmise suunas. Sirp, 12. jaan, lk 23–24.

Filmist meedias

Johannes Lõhmus: „Poliitiline dokumentaalfilm pole žanrina Eestis väga levinud ja kuigi „Vara küps“ on olemuselt peamiselt ajakirjanduslik loodusfilm, siis on tegemist ka poliitiliselt laetud teosega, mis rabab infotihedusega ja võlub visuaalse põhjalikkusega. Režissöör Martti Helde, operaator Mattias Veermets ja filmis esinevaid eksperte intervjueeriv Joonas Hellerma on kõik võrdsel määral vastutavad „Vara küpse“ erakordselt tugeva terviku eest. Pikalt ajakirjanduses püsinud teemad hekseldatakse keskkonnakaitsjate, metsatöösturite, teadlaste, ajakirjanike ja riigiametnike poolt läbi nõnda, et kuigi ei teki kahtlust, millise poole filmitegijad metsadebati probleemistiku valgustamisel on valinud, siis antakse kuhjaga ruumi ka majanduslike argumentide mõistmiseks. /---/

Intervjuude puhul on tasakaalukuses veidi järele antud ja lastud keskkonnakaitsjatel ja teadlastel kõneleda metsa või raamatute taustal neutraalselt positsioonilt, metsamajandajate seisukohad kõlavad dünaamilisemat pildikeelt rakendades. Samas, need valikud toetavad intervjueeritavate rahulikke või närvilisi maneere.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120267680/poleemiline-dokumentaal-vara-kups-loodetavasti-sisulise-metsadebati-algus-mitte-lopp-punkt
Lõhmus, J. (2024). Kes vastutab? Eesti Ekspress: Areen, 7. veebr, lk 55.

Eliisa Pass: „Film algab metsa mõiste defineerimise ja mõtestamisega. Juba algusest peale on selge, et on suur vahe, kas metsa all mõistetakse vähemalt 30% puudevõraga ja enam kui 1,3 meetri kõrguste puude kogumit vähemalt 0,1 hektaril või terviklikku ökosüsteemi koos mullastiku ning kujunenud kooslusega. Pärast metsa tähenduse selgitamist avatakse metsakonflikti arvukad tahud intervjuudega: kõnelevad teadlased, looduskaitsjad ja metsatöösturid. Kes metsasõja arvukatest argumentidest segadusse on sattunud või pole vaidlusega üldse tutvust teinud, saab sisukatest intervjuulõikudest konflikti olemuse ja seisu kohta informatiivse ülevaate. Kõrvutatakse teravalt ka kaks teadlaskoolkonda: Tartu ülikooli ökoloogid ning maaülikooli metsandusteadlased.

Metsandusvaidluse keerukus ja tavalisele meediatarbijale osaks langev infomüra võetakse kokku filmi teises pooles, kus tele- ja raadiosaadete katkendid koos kümnete eri arvamuste, tõlgenduste ja tõekspidamistega sulatatakse kokku kajakambriks, mis esitatakse arvukate metsa- ja raielankide kaadrite taustal. Siin ongi asja tuum: on vaieldud aastaid, maastik on aga olnud vaikiv kannataja. Mets on võimas, aga kaitsetu öko­süsteem, tõdetakse juba filmi alguses.

On normaalne, et mure kodumaa looduse pärast ning hirm keskkonnamuutuste ees tekitab inimestes tugevaid emotsioone, mis kajastuvad ka mõne intervjueeritava sõnavõttudes. Sellegipoolest on välditud filmis „Vara küps“ vaataja emotsioonide kunstlikku üleskiskumist. Kaadrid suurtest lageraie­lankidest ning esitatud arvud on küll halastamatud, kuid režissööri itkemist ja ilukõnesid loodusele filmis ei ole. Sellegipoolest oleks võinud vaatajale looduse veidi lähemale tuua: filmikaadrites on esindatud kõik eriilmelised Eesti metsakooslused (kasvukohatüübid), mille eripära ja hetkeseisu oleks võinud kas või paari lausega vaatajale tutvustada. Ent meie metsakoosluste mitmekesisusest saab aimu ka üksnes visuaali jälgides.

Filmi üks tugevamaid intervjuusid on tehtud arheoloog Tõnno Jonuksiga, kes analüüsib eestlaste kunagist suhet metsaga ning selle seost rahvuslusega. Ta kummutas halastamatult müüdi eestlastest kui metsarahvast, kellele on mets olnud sajandeid püha ja armastatud. Vastupidi: metsa on peetud sajandeid ohtlikuks paigaks, kuhu minekut kardeti, ent sealt sai puumaterjali ning selle sai põllumaaks raadata. /---/ Mets kui suurte loodus­väärtustega tervendaja ilmus meie teadvusse alles XX sajandil, kui seda hakati seostama rahvustundega ning esile kerkisid esimesed „looduse populariseerijad“ eesotsas Fred Jüssiga. Erinevalt sajandite­tagusest ajast on nüüdseks maastike, ökosüsteemide ja liigirikkuse hoidmise vajadus juba üldteada. Samuti looduse positiivne mõju vaimsele tervisele. Filmis kõneleb mitu intervjueeritavat nii elujõuliste ökosüsteemide olulisusest inimkonnale kui ka metsast rahvusliku rikkusena.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-metsa-s-o-s/
Pass, E. (2024). Eesti metsa S.O.S. Sirp, 2. veebr, lk 6.