Emapiim (2023)

Film  jutustab loo emast ja pojast, kes pärast kümmet lahusveedetud aastat taas kohtuvad.

Sandra (60ndates) (Külli Palmsaar) elab üksi väikeses külas keset Eestit. Ühel päeval helistab talle ootamatult poeg Ivar (Pääru Oja), kes palub tal endale järele tulla. Majja sõites on õhk täis kohmetust, sest nad ei tea, kuidas suhelda pärast 10-aastast vahet. Sandra auto vilkur on katki ja Ivar lubab selle parandada, kuid Sandra ei usu ühtegi tema lubadust. Tagasi maja juurde püüavad nad uuesti ühendust luua, kuid Ivar märkab, et Sandra on maja jälgedest puhastades edasi liikunud. Ivar libiseb kiiresti oma vanadesse harjumustesse ja jätab enda ümber segaduse. Ta paljastab, et tal on laps, kelle eest ta soovib osalise tööajaga hooldusõigust saada. Kuid kuna Sandra pole temast 10 aasta jooksul midagi kuulnud, tundub seda kõike korraga töötlemiseks liiga palju. Ta lubab talle pidevalt asju, mis kõlavad nende pere jaoks uue algusena.
Pärast seda, kui nad ebamugava tantsustseeni ajal uuesti ühenduse saavad, tundub, et nad on õigel teel. Kuid pärast seda, kui Sandra nende maja külastava sotsiaaltöötaja juurde astub, kuuleb ta valesid, mida Ivar on rääkinud. Avastades, et ta kavatseb naise ikkagi maha jätta. Sandra astub talle vastu ja mõistab, et ta on sama ebausaldusväärne inimene, kes ta oli 10 aastat tagasi ja et ta ei usu, et ta kunagi oma poja endale saab või et ta isegi peaks seda tegema. Jättes talle ainult võimaluse paluda tal lahkuda, kuna naine tunneb end reedetuna. Järgmisel hommikul ärkab ta tühja maja peale. Ja kui naine tema asju ära viskamiseks kokku korjab, näeb ta, et Ivar on tema autole vilkuri kinnitanud, külvades talle pähe kahtluseseemne.

Märksõnad: ema | ema ja poja suhted | poeg   | taaskohtumine | Vaata kõiki »