Eesti laskmissport. Meisterlaskur Kaarel Kübar (1990)

Kaa­rel ­Kübar kan­nab mee­les ­vaid ­häid mä­les­tu­si

Tõusite lask­mi­ses esi­le sel­lal, kui Ees­ti kuu­lus juh­ti­va­te las­kes­por­di­maa­de hul­ka. Kui­das ­õnnestus pää­se­da ­nõnda tu­ge­vas­se selts­kon­da?
Pää­se­sin koon­dis­se tä­nu oma ­püüdlikkusele, ­mõningasele edu­­le ja Ees­ti Las­kur­lii­du juht­kon­na­le. ­Olin Tar­tu ­poiss, Kait­se­lii­dust. Koon­di­se tuu­mik koos­nes pea­mi­selt Tal­lin­nas Ton­dil asu­va ­sõjakooli oh­vit­se­ri­dest. Tei­­ne Tar­tu ­mees, Ha­rald Ki­vio­ja, oli Tar­tu ­ratsarügemendi al­l­oh­vit­ser. ­Olin ta­va­li­ne kait­se­liit­la­ne. Ku­na sel­les lii­nis oli pal­ju ­võistlusi, ­siis ­mind mär­ga­ti ja ­õn­nestus pää­se­da mees­kon­da. Ees­ti Las­kur­lii­du ju­hid ­olid au­sad ja ­õiglased ­ning hin­da­sid ai­nult tu­le­must. Muu, ma­jan­dus­lik po­sit­si­oon või auk­raad ei män­gi­nud rol­li, olu­li­ne oli see, mi­da suut­sid näi­da­ta tu­le­joo­nel.
Tu­ge­va ­aluspõhja ja usu and­sid 1938. aas­tal Ton­di las­ke­tii­rus toi­mu­nud Ees­ti ­meistri­võist­lu­sed. ­Sain ­seal 1133 sil­ma, mis oli maa­il­ma­re­kor­dist ­üheksa sil­ma pa­rem. ­Sest ­ajast hak­kas juht­kond mi­nus­se us­ku­ma ja veen­dus, et ma ei vea ­võistlustel alt ­ning ta­gant­jä­re­le mee­nu­ta­des – ega ve­da­nud ka.

http://www.neljas.ee/est/?news=910639&category=2 (31.07.2012).

65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis

Juba 1937. aastal Helsingis tuli laskespordieliidil tunnistada eestlaste tublidust, kuid tõeline triumf saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus suutsime kaitsta Argentiina Karikat. Auhinda, mis kaalus tol ajal üles kõik kaotused ja võidud. Eesti laskespordi kuldaegu meenutab Heino Mahlapuu (74).

Laskespordi sündi tähistab aasta 1926, mil peeti võistlusi Pärnus ja Tondil. Eesti Laskurliidu moodustamiseni jõuti aga alles 26. aprillil 1931. Algatajateks olid Kaitseväe kolonel Otto Sternbeck ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik kolonel Friedrich Pinka. Loodava Eesti Laskurliidu üheks eesmärgiks oli osavõtt maailmameistrivõistlustest, kus võisid osaleda ainult rahvusvahelise organisatsiooni liikmed. Samal aastal toimusid maailmameistrivõistlused tookord Poolale kuuluvas Lvovis. Seal olime veel õpipoiste staatuses tugevate laskeriikide Šveitsi, Soome, Rootsi ja Norra kõrval. Võistkondlikus vabapüssimatšis Argentiina Karikale tuli Eesti meeskond üheksa võistkonna hulgas seitsmendaks, lüües Prantsusmaad ja Poolat. Sisu oli meestel olemas.
Järgmine MM Granadas 1933 jäeti vahele, selle asemel tehti kodus “kuiva” ja “märga” trenni, eesmärgiks lüüa kahe aasta pärast šveitslasi. MM Roomas 1935 näitas, et õpipoistest olid saanud meistrid.

Tallinna “Arsenali” püssid panid tulemustele aluse

Meeskonna käsutuses olid Tallinna “Arsenali” tehases valmistatud relvad. Kodukootud välimusega “Arsenali” relva headus peitus rauasoonte väga puhtas lihvimises ning relvale sobitatud padrunites. Väärt mehed ja väärt relvad ning Roomast kujunes eelmäng Helsingi triumfile ning Luzerni laskepeole.

Luzernis sai esialgsest ebaõnnest laskepidu!
[...] Pealelõunal ilm paranes, tuul jäi vaikseks ja hakkas juhtuma enneolematu! Eesti laskurite tulemused põlveltlaskmises andsid põhjuse, miks autasustamisel oli mastis k o l m Eesti lippu! Individuaalselt tuli maailmameistriks Kaarel Kübar, teine oli Harald Kivioja ja kolmas Elmar Kivistik. Neljas koht kuulus August Liivikule. Esikümnes oli ka Gustav Lokotar. Meeskonna kogutulemus oli 1800 silma ehk iga lask oli täpselt üheksas. See oli uus maailmarekord, mis oli Soomele kuulunud rekordist 34 silmaga parem ja sellega oli Argentiina karikas teistkordselt meie! Vähe sellest, tiitlite ja medalite arvult oli Eesti tõusnud laskemaailma parimaks!
Võistluste lõppedes täitis kindralmajor Otto Sternbeck lubaduse ja viis meeskonna kolmepäevasele ekskursioonile Šveitsi alpidesse.
Kui esimesel korral kandsid Argentiina karikat kaitseväelased, siis nüüd oli see au kaitseliitlastel: 1097 silmaga maailmameistriks tulnud August Liivikul ja individuaalselt viiendaks tulnud Kaarel Kübaral. Vastuvõtt oli muljetavaldav! Anti isegi vabad päevad, et inimesed saaksid minna kangelasi tervitama.

Selle rändava auhinna Copa Argentina pani 1903. aastal Buenos Aireses peetud MM-il vabapüssimatši (3x 40 lasku 300 meetrilt) võitjameeskonnale välja Argentiina kaitseminister D. Pablo Richeri. Puhtast hõbedast karikas kujutab endast suurt okkalist karuohakaõit, mida hoiab kahte võidupärga kandev jumalanna Nike. Roheka marmoralusega hõbedast karikas kaalub ligi 30 kg. Karika modelleeris ja valas Hispaania päritolu kujur Torquato Tasso.

Koppel, M.-M. (2000). 65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis [meenutab Heino Mahlapuu]. Kultuur ja Elu, nr 3, lk 20-23,  http://kultuur.elu.ee/ke477_laskesport.htm (28.06.2011).

Maailmalaskeesivõistlused Luzernis

Eesti võistkond (22 meest) osales 1939.a MM võistlustel Luzernis, Šveitsis. Individuaalse MM tiitli võitsid August Liivik ja Kaarel Kübar. Meeskond võitis teistkordselt Argentiina Karika ja tõusis riikidevahelises arvestuses maailma esimeseks laskespordimaaks. Siis otsustati, et 1943. aasta MM võiks toimuda Tallinnas. Kuid vahele tulid okupatsioon ja sõda.  
Enamik eesti laskuritest langes nõukogude repressioonide ohvriks.
Eesti Laskurliidu kronoloogia, http://www.laskurliit.ee/eesti-laskurliidu-kronoloogia/ (20.06.2011).
Lääne, T. (1997). Okupeeritud Eesti laskurid pool sajandit tagasi MM-il. Eesti Päevaleht, 4. aug,  http://www.epl.ee/artikkel/22057 (20.06.2011).