Kes tappis Otto Mülleri? (2022)

Intervjuu stsenaristiga:

https://kultuur.postimees.ee/7601860/intervjuu-stsenarist-birk-rohelend-uhiskonnas-taandub-koik-sellele-kellel-on-oigus

Põhjakas, T. (2022). Stsenarist Birk Rohelend: ühiskonnas taandub kõik sellele, kellel on õigus . Postimees, 12. sept, lk 16–17.

Arvamusi

Ralf Sauter: „See on lõbustavalt üle pingutatud krimiseriaal, millele annavad iseloomu kiire süžeeareng ning jaburad tegelaskujud. Aga mis kõige olulisem, läbi erisuguste vaatenurkade avatakse vaatajale uusi ootamatuid kaarte nii heas tempos, et järgmisest jaost on võimatu keelduda, isegi kui lugu kaldub hetkiti paroodiasse. Kui vähegi võimalik, hakake sarja vaatama siis, kui Viaplays on kõik osad ilmunud ja tehke korralik ühe- või kahepäevane maraton! Sellisel kujul töötab Otto Mülleri juhtum kõige etemini.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7606910/nadala-seriaal-rikkurite-moisa-raputas-veretoo
Sauter, R. (2022). Rikkurite mõisa raputas veretöö. Postimees: AK, 17. sept, lk 21.

Miikael Raun: „Aja mõttes oleks Oliveri ja teistegi psüühikas sügavamale sukeldumine olnud igati teostatav. Otto Mülleri mõrvamüsteeriumi lahendamine võtab vaataja jaoks aega nimelt kaheksa 40-minutilist osa, kokku viis tundi. Ikka ja jälle näidatakse ühtesid ja samu vestlusi eri tegelaste vaatepunktist. See on huvitav lähenemine, millega saab ilmestada inimeste valikulist mälu ja seda, kuidas üht ja sama situatsiooni tajutakse erinevalt, ent seda tehakse „Kes tappis Otto Mülleris?“ veidi pikaldaselt. Kui paljud viitsiksid vaadata Hercule Poirot’ mõrvamüsteeriumeid, kui igaüks neist kestaks pool päeva? Viimased Hollywoodi kinolinastused Poirot’ lugudest on küll pikad, ent jäävad viisakalt ikkagi umbes kahe tunni piiresse ja vanas heas telesarjas suudeti igas osas üks geniaalne mõrvamüsteerium ära lahendada. „Kes tappis Otto Mülleri?“ lugu ise on hea, kuid vähemalt Viaplay voogedastusplatvormi vaatajaid (voosaajaid?) silmas pidades võiks see olla palju kompaktsem.

Muuseas, aja üleküllus mängib müsteeriumi linastajatele endile kätte. Viis tundi on piisav aeg, et inimene jõuaks kõikvõimalikud mõrvateooriad läbi mõelda ja lasta fantaasial lennata sellistesse kaugustesse, et mida iganes autor ka haripunktiks välja on mõelnud, on igati tõenäoline, et vaataja mõtles enda jaoks välja midagi huvitavamat. Kui jõuab kätte viimane osa, kus kõik tegelased saavad reeglipäraselt tegevuspaigas mõisas kokku, on vunk kadunud ja valdavaks on saanud tüdimus.

Agatha Christie teosed on olnud loo selge eeskuju, aga ka Hollywoodilt on nähtavasti laenatud palju, alates lihtsatest fraasidest kuni otsese inspiratsioonini. Keeruline on mööda vaadata paralleelidest „Kes tappis Otto Mülleri?“ ja 2019. aastal linastunud filmi „Nugade peal“ vahel, mis oma teravmeelsusega suutis selle saja-aastase žanri niivõrd paksult uude kuube riietada, et ilmselt jääbki see kogu mõrvamüsteeriumite žanrit mõneks ajaks varjutama. Mõlemad lood toimuvad maamõisas, kus korraldatakse perepatriarhi sünnipäev. Mõlemil on kaks õnnetut poega, ka mitmel teisel tegelasel on mõlemas loos selged teisikud, sealhulgas tegelasel, kes lõpuks osutub suurimaks pahalaseks. Mõlema loo tapetud on otsustanud oma poolümmargust sünnipäeva kasutada selleks, et pereliikmed oma rahakoti pealt ära saada. Ja kui sellest veel ei piisa, siis vastavale Hollywoodi tegelaskujule meeldib öelda „My mind’s made up“, mida Otto Müller kordab otsetõlkena: „Ma olen otsustanud“. Teisalt tonaalsuse vahe ei saaks kahe filmi vahel olla erinevam ja ka süžeed ei ole loomulikult „Kes tappis Otto Mülleris?“ kordama hakatud. Mitme oma loo tegelase vahel on filmi kirjanik ja sarja stsenarist Birk Rohelend ehitanud suhtedünaamikad, mis on nauditavalt ogarad ja nende ilmsikstulekuni jõudmine on tegelikult täiesti väärt seda, et sarja lõppvaatuseni vastu pidada.

Mõrvamüsteerium on eriliselt nõudlik žanr, sest eeldab oma loojalt äärmist detailitäpsust ja teravat kujutlusvõimet. Oluline kriteerium on, et vaataja-lugeja haakuks toimuvaga kiiresti ja hakkaks tuletama teooriaid sellest, kuidas lugu lõppeda võiks: mida rohkem niite vaataja peas hargnema hakkab, seda tugevam on lugu. Selles on film lõpuni oma ambitsioonika ülesande kõrgusel. Tegelaskujude võimalikud motiivid ja omavaheline vahekord on ehitatud piisavalt mitmeplaanilisena, et juba esimeste osadega tekib teooriaid rohkem, kui jõuaks kokku lugeda. /---/

Arvustuse täisteks:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120067476/arvustus-kes-tappis-otto-mulleri-kas-see-peaks-kedagi-huvitama
Raun, M. (2022). Kes tappis Otto Mülleri? Kas see peaks kedagi huvitama? Eesti Päevaleht, 20. sept, lk 10–11.