Põlev portselan (2021)

Esimese kursuse filmiüliõpilaste lühimängufilm räägib trauma tagajärjel pöördumatult muutunud minapildiga leppimisest.

Ratastoolis Eleonor (23, Luisa Lõhmus) naaseb oma vanematekoju. Ta astub oma vanasse tuppa. Miskit pole muutunud. Voodi, meigilaud ja nukk on kõik oma oma kohtadel. Eleonori nägu katavad päikeseprillid. Pisut kohmitsedes üritab ta süüdata laetule, kuid ta ei ulatu. Ta üritab süüdata kaminas tule, et natukenegi valgust saada. Tikku tõmmates lahvatab pisikene leek, mis Eleonori ehmatab. See meentutab talle miskit. Leekide heli hakkab kasvama. Soov tuppa valgust saada viib ta meigilauani, millel on pisike lamp. Eleonor on sunnitud oma peegelpildile otsa vaatama. Valusaid mälestusi trotsides otsustab ta end meikida. Seda kõike on talle siiski liiga palju. Ta taha end enam näha. Ta tahab pimedust. Ta üritab kardinaid ette tõmmata, aga. Lõpuks prantsatab ta ratastooliga pikali, kardinapuu kukub talle kaela, ja kardin mässib end ta ümber. Eleonor nutab. Vihm. Ja Eleonori nuuksed.

Märksõnad: andestamine | arm näol | leppimine | meenutamine | meikimine | mineviku varjud | mälestused | tulekahju | Vaata kõiki »