Tume paradiis (2023)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Triin Ruumetiga

Triin, alustasid „Tumeda paradiisi“ stsenaariumi kirjutamist juba aastal 2016, kui vestlesime su debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ esika eel. Hiljem võtsid kaasstsenaristidena kampa Andris Feldmanise ja Livia Ulmani. Kuidas mitmekesi kirjutamine sujus?

Eks see kujuneb igasugu duode ja triode vahel erinevalt, oluline on inimestevaheline sünergia. Nii ma ei saaks, et alustan kellegagi koos nullist. Pean mingile maale ära kirjutama ja sealt saan teisiti edasi minna. Andrise ja Liviaga leidsime harmoonilise balansi, nende panus oli väga suur. Mina kirjutasin mustandi ja siis arutasime, vestlused viisid palju edasi. Istusime koos ka Rea, Jörgeni ja Juhaniga (keskseid tegelasi kehastanud Lest, Liik ja Ulfsak – Toim.). Mida edasi, seda rohkem tõid kaasa kõik, kes platsil liitusid.

Mida sa 2021. aasta suvel toimunud võtetest kõige selgemini mäletad?

Meil oli väga intensiivne võte, umbes 33 päeva. Tore, et keegi ei haigestunud koroonasse – graafik oli rauast, jumal tänatud, see püsis koos. Mul on insomnia, võin olla rampväsinud, aga ei saa magada. See on minu Achilleuse kand, minu inimeseks olemise suurim kannatus, mis hakkas peale ülikooli lõpus. Aga adrekas on nii kõrge, paned selle pealt, kehakeemia veab lõpuni välja. Oli emotsionaalselt raskeid hetki, aga nii harva saad ju oma filmi teha. /---/

Ilmselt kõige rohkem küsitakse su käest, kui isiklik see linalugu on.

Story on loo mõttes fiktsioon. Mingid elemendid on isiklikud, elu ikka inspireerib oma värvides. Kirjutamise aeg korreleerub filmi vaibiga, helge see ei ole, nagu pealkirigi ütleb. Kahekümnendate eluaastate lõpus on palju ebakindlust, kogu selle režissööriametiga kaasneb ebakindlus ja üksindus.

Eksistentsiaalsed küsimused on mind alati painanud, et mis see elu üldse on. Olen palju kordi kuulanud loengut „Hinge pime öö“ (TÜ usuteaduskonna religiooniantropoloogia magister Heili Sepp kõneles Ööülikoolis – Toim.), see kattus teemaga. Mul on raske vastata, miks olen sellise filmi teinud, sest ma ei võta vastu otsust seda teha, vaid üks asi viib teiseni ja alles pärast saan aru, miks. Miks sa üritad elu ja psüühikat kaardistada? Poeetiline prisma annab mingi tagasiside. /---/

„Päevade...“ lõpus kihutab bemar vastu puud, „Tume paradiis“ algab matusestseeniga ehk võib täheldada mõttelist järgnevust. Kas su järgmine film tõukub omakorda eelmisest?

Hakkasin juba kolmandat kirjutama, mingil maal olen, aga ei räägi varastest mõtetest – laseb jõudu välja. Narratiivse jadana ma oma filme pigem ei näe.

On su filmidel mingi ühine nimetaja?

Mingi hämarus on neis alati olnud ja kerge eksistentsiaalne noot. Iseseisvumise vastand, suutmatus täiskasvanuks saada, mingi forever child (igavesti laps – EE), mis võib ka minu puhul täiesti tõsi olla. /---/

Intervjuu täistekst:
Triin Ruumet: olen mitu korda põrgust läbi käinud ja iga kord sealt välja tulles natukene muutunud
Suvi, T. (2023). Triin Ruumet: olen mitu korda põrgust läbi käinud ja iga kord sealt välja tulles natukene muutunud. Eesti Ekspress: Areen, 20. sept, lk 45–47.

Filmist meedias

Johannes Lõhmus: „Kuna tegemist on autori teise täispika filmiga, siis saabki põgusalt rääkida tema käekirja kujunemisest, mis Ruumeti puhul on pigem muljet avaldav. Ta on suutnud säilitada oma eelmise filmi tugevused ning arendada edasi seda, mis Lõuna-Eesti metsade vahel eksleva Allari ja tema bemmivendadest kamraadide puhul võib-olla nii hästi ei toiminud.

„Tume paradiis“ on näide tõeliselt meisterlikust filmimaailma loomisest, mis võimaldab tunda end täielikult sündmuste osalise ja mitte pelgalt pealtvaatajana. Karmeni ja Viktori põimuvad teekonnad omavahelise mittemõistmise ja sellest sigineva plahvatusohtliku lõpplahenduseni viivad hoolikalt läbi mõeldud keskkondadesse ja olukordadesse. Alates 1990. aastate lõpu kauboikapitalismi sümboliseeriva jahitrofeede ja mullivanniga häärberist kuni Tartu tudengiboheemluse puidust pelgupaikade, Annelinna kitsikuses aset leidvate öökimaajavate tseremooniate või alevi mahajäetud kolhoosikompleksides toimuvate piinlike noavõitlusteni.

Hästi on üles ehitatud detailidest tiines miljöös oma kohta otsivate tegelaste aina süvenev segadusepundar, millele vastandub majanduslikult kalkuleerivate ning emotsionaalselt distantseeritud, ilmselgelt heal järjel olevate karakterite kliiniline maailm. Nad vajavad Karmenit – kas selleks, et saada tema allkirja pärandist loobumiseks või tema peal psühholoogilise ülemvõimu harrastamiseks.

Režissööri koostöö loominguliste partneritega (kaasstsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Matis Mäesalu, kostüümikunstnik Liis Plato, monteerija Jaak Ollino Jr, helilooja Hendrik Kaljujärv, produtsent Elina Litvinova) on võimaldanud luua autentse keskkonna, kus ükski element ei domineeri teiste üle, vaid täiendab tervikut, et tuua peategelaste rikkalik sisemaailm mõjuvas võtmes ekraanile.

Vähemalt minu peal see toimis, sest filmitegijad oskavad tänu tegevuse ja tegelaste usutavale ülesehitusele vajutada nuppudele, mis äratavad inimlikult väga tuttavaid tundeid vahest igaühes, kes mõistab, et elu ei saa olla vaid ühtlase nivooga lõputut puhkusereisi meenutava namaste-paradiisi poole liikumine. Eksistentsi tekib tavaliselt tähendus ikka võrrandisse sattuvate vigade ja väljakutsete ning nendega toimetuleku summast.“ /---/

Arvustuse täistekst:
NÄDALA FILM | „Tume paradiis“. Autentne psühholoogiliste lõksudega labürint
Lõhmus, J. (2023). „Tume paradiis“. Autentne psühholoogiliste lõksudega labürint. Eesti Ekspress: Areen, 20. sept, lk 49.

Tuuli Põhjakas: „Filmi kõige köitvamad hetked olid need, kui inimeste pahed ja puudused omavahel põrkusid. Näiteks need, kui kohtusid Karmeni hirm ja Viktori kättemaksuiha või Karmeni iha ja Renee (Juhan Ulfsak) ükskõiksus, sest see tuletas meelde, et „Tume paradiis“ ei ole pelgalt kaks tundi esteetiliselt paeluvat ja sünget muinasjuttu inimestest, kelle elus midagi ilusat ei ole, vaid tegelik elu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7859787/nadala-film-ja-paradiis-poles-maha
Põhjakas, T. (2023). Ja paradiis põles maha… Postimees: AK, 23. sept, lk 16.

Andrei Liimets: „Kuigi Ruumet on filmi tumeduse kahtlemata läbi tunnetanud ja seda filmivahenditega julgelt väljendanud, jääb puudu selgemaid inimlikke kontuure – kustkohast tegelaste valu pärineb? See kahandab samastumispinda – mitte et igal filmil peaks olema positiivne sangar, kellega sidet luua, ent tõeline kohtumine eeldab, et luuakse võimalus mõistmiseks ja samastumiseks. Sellised stseenid nagu kuuride vahel peetava noavõitluse oma kruvivad irreaalsusosutit pigem teisele poole.

Vaeva on filmis küllaga, hingeabi vähe. Ehk ongi „Tumeda paradiisi“ suurim teene see, et teos viitab vaimsetele hädadele, mille eitamise või tuimestamise asemel on nüüd ühiskonnas tooni andval põlvkonnal võimalus nendega tegeleda, selmet seesama tumedus ka järgmise põlvkonna kaela nuhelda.“

Arvustuse täistekst:
ARVUSTUS| Kaos keset lõputut pimedust. „Tume paradiis“ on ...
Liimets, A. (2023). Kaos keset lõputut pimedust. Eesti Päevaleht, 28. sept, lk 14–15.

Piret Põldver: „Kunstiliselt kaasnevad kummagi tegelasega sümbolid, toonid ja keskkond. Karmenit aitab mõtestada dekadentlik esteetika, seda eriti filmi esimeses pooles. Teda ümbritsevad massiivsed nahkdiivanid, paksud puitkarkassid, tumedad seinad, küünlad, minevikku koondavad fotod, heleda kauboikaabuga kummitav isa pilt, suitsukonid, pealuulamp, kohev kasukas suveöös nagu kujutluste krahvinnadel, mille ääre alt paistavad pikad saledad sääred ja stiletod ja kõige selle kohal hõõguv sigaret. Elemendid ja toonid viitavad dekadentsile, kuid kui üldiselt mõistetakse dekadentsi all 19. sajandi aristokraadi allakäiku, millele on eelnenud pikk jõukus, siis siin on tegu Eesti-spetsiifilise dekadentsiga: sellele on eelnenud vähem kui kaks kümnendit uusrikkust, mille elemendid on kõik veidi maavillased. Film toob need jooned hästi esile — näiteks Karmeni narkotripi ajal nähtud perepildis, mis on Eesti uusrikkuse paroodia — ja mulle näib, et umbes sama asja, kuid veelgi grotesksemalt ajab Tommy Cash oma muusikavideotes². Kuid Karmen hakkab sellest maailmast välja tulema, seda tasapisi endalt maha heitma. Stseenis, kus ta kohtub viimast korda oma armukese Reneega (Juhan Ulfsak), on veidi norgu vajunud kasukas juba keskkonda sobimatu. Tüdruk, sigareti asemel näpu vahel võileib, on väljunud aristokraatlikust kujutelmast ja jõudnud 21. sajandi kõledatesse avaratesse ruumidesse, kus valgust ei heida enam müstilised kollakad küünlad, vaid argine televiisor.

Kuid Viktor on hoopis teistsugusest Eestist ja ka seda Eestit toetavad vastavad sümbolid. Tema ümber on pruunid, võidunudkollased ja määrdunudrohelised toonid, toa seinal nõukaaegne rohekas vaip, voodil potisinine mängu- või multikategelastega pesu, mis viib niuhti tagasi 90-ndate eklektikasse. Filigraanset tikumaja ehitava noormehe tagant paistab paksude ribidega nõukaaegne radikas ja valgus, mis Viktorile langeb, on pilvise sügise paljastav päevavalgus. Ei mingit glamuuri, ei mingit hedonismi, on vaid kuivad ja vaiksed kujutelmad, milles ollakse  keegi teine — nagu kauboikaabuga isa, kelle pilt kõrgub nagu vaim sellegi toa kohal, vest üll ja motikas jalge vahel. Kuid selle asemel askeldab teises toas jõuline, passiiv-agressiivne vanaema (Kaie Mihkelson), kes pillab käisest fraase, mis pisendavad Viktori tegemisi, hoiavad teda väikese ebakindla poisi staatuses, kelle tähtsaim ülesanne on tulla õigel ajal sööma. Vanaema on nagu sitke puu, mis räsivates sotsiaalmajanduslikes tuultes visalt püsti on jäänud. Tal on elus selged piirid ja tõekspidamised, tema kramplikkuses peituvad meie 90-ndatele eelnenud väärtused — tuleb hoida kõike koos!, mida teised meist arvavad!, käitu viisakalt! — ja tema kramp on muutnud ta automaadiks. Automaat ei saagi märgata teisi inimesi, sest tal läheb omaenda elu peale nii palju auru. Aga kuidas sa ikka  elad oma elu naisena vaesuses? Ainult niimoodi saabki püsti püsida, et märgid maha selged piirid ja jäigad väärtused, hoiad oma elu koos seal paneelmajas gaasipliidi ja natuke kohmaka lapselapsega. Keset ebaõiglust saab väärikust säilitada ainult nii, et tunned oma maailma üle uhkust, kujutled, et valikuid teed sina, et väikesed valikud on suured, ehitad enda ümber müürid ega lase kedagi sinna sisse. Sest kui see vanaema hakkaks märkama Viktorit ja tema siseelu, siis selguks ka, et kontroll ei ole kunagi olnud tema, vaid 90-ndate kõledate tuulte käes. /---/

Karmeni kõige suurem tühimik on läheduse puudus, ja kuna lähedust ei ole kunagi olnud, ei oska ta seda ka õigetest kohtadest otsida. Nõnda näib talle, et mingit läheduse maiku pakub isakuju meenutav keskealine jõukas mees Renee, kuid temaga komistab Karmen vaid kohmakate kehaliste ekstreemsuste otsa. Renee kehastab üleminekut Eesti-maigulisest dekadentsist 21. sajandi läänelikku Eestisse, kus muigutavad glamuurse elu detailid, hotell ja heledad voodilinad, limusiin ja šampuseklaasid, kuid kokku puutudes need ei helise, vaid kumisevad kõlatult. Kui isa Martin kujutas 90. aastate maskuliinsust, siis Renee kehastab praegusaja oma — mõlemad on natuke kodukootud ja kohmakad, püüavad kopeerida läänest kuuldud hoiakuid ja elemente, mis on lastud läbi äraspidise tõlgendusfiltri, kuid mis ikka ei saa välja maahõngulisest minevikust, ikka on pärit hallidelt nõukogude tänavatelt. See on liigutustesse sisse kirjutatud, seda ei varja isegi siis, kui oled jõukas ja privileegidest ümbritsetud keskealine mees. Vedeled küll heledate linadega peenes hotellis, aga päris oma seal pole. Proovid küll erutavaid seksimise viise, kuid ikka kohmitsed jahedas toas sõlmede kallal — nii BDSM-köie kui iseenda hinge omade. Renee on vaheaste dekadentsi ja neoliberalismi vahel; ta püüab katsetada erinevaid seksuaalseid praktikaid, olla nagu filmis „Eyes wide shut”, leida müstikat ja erootikat, kuid need katsed mõjuvad jahedalt ja erootika asemel on kohmakas kõledus. Ta võtab pihku musta piitsa, kuid seda käiku lastes küsib ebakindlalt: „Nii või?” Püüab õppida sidumist, kuid köis läheb puntrasse ja nöör libiseb käest. Ta püüab vedada kaasaegse edukuse maski ette ülikonna ja limusiinidega, kuid lõpuks selgub, et ta ei tahagi seda kõike, ta tahab lihtsalt dressides telekat vaadata. Võib-olla kogu 21. sajandi vilgas Eesti tahaks hoopis kodus dressides telekat vaadata? Karmeni seisukohast on huvitav, et Renee ebakindlus ja distantseeritus kajastab tüdruku siseilma — tahaks soojust ja lähedust, kuid jääb vaid külmetamine jahedas ruumis hommikuvalguses, aheldatuna üksinda tuppa radiaatori külge, kust ei jaksagi vabaneda. Ega teagi, kas üldse ongi olemas sellist asja nagu vabadus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/9067
Põldver, P. (2023). Eesti psüühe. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 94–100.

Tõnu Karjatse: „Triin Ruumeti „Tume paradiis” oli samuti üks oodatumaid kodumaiseid mängufilme, kuid kujunes paljudele ka pettumuseks. „Tumedat paradiisi” võib iseloomustada kui seisundifilmi väljapääsmatusest elu ristteel ja selles olukorras oma tee valimisest. Rea Lest ja Jörgen Liik mängivad venda ja õde, kelle elu pöörab pea peale isa surm. Nii Rea kui ka Jörgen on fotogeenilised näitlejad nagu vesimärgiga kvaliteetpaber, millele võib kirjutada väga erinevaid karaktereid, samas on neis mingi sisemine ohtlik sügavus, kuhu ligi ei pääse, kuid mis loob rollid. USA lavastaja Richard Attenborough’ sõnade kohaselt on see kvaliteet omane filmistaaridele — nad võivad igal hetkel plahvatada, neis on mingi sisemine vägivald, mis ähvardab esile paiskuda, ja see karisma tuleb eriti ilmsiks just kaamera ees.  Ruumetil on anne ja maitse lavastada n-ö cool’ilt; see on kindlalt positsioneerunud distants: vahemaa, mitte lähedus; päikeseprillid, mitte pilk; nahktagi, mitte nahk; läbitungimatus, mitte avatus. Rea Lesta Karmen ei lasegi endale lähedale, ehkki on läheduse otsimisel murdumise äärel. Ta on vaatajast alati ees, ja isegi režissöörist, ning kirjutab Karmeni tegelaskuju uuesti, enda omaks. Teised karakterid jäid aga pinnapealseks ja Jörgen Liigi potentsiaal jäi avamata, sest tema tegelaskuju Viktor teenis vaid halenaljaka vastanduse eesmärki, pigem segades kui täiendades filmi kandvat Karmeni tegevusliini. Erik Põllumaa kaamera abil on aga eesti film saanud juurde harvaesineva, psühhedeelse linatöö.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.

Filmis kasutatud teosed

Jüri Üdi luuletus "Surun silma vastu koobast, kus on saatan" (kogumikust "Käekäik", 1972-1973).