Tulilind (2021)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Peeter Rebasega

Kümme aastat tagasi tõi Tiina Lokk Peeter Rebasele stsenaariumi, mis Rebast sügavalt puudutas. Ta teadis, et sellest saab tema esimene täispikk mängufilm. Tänu juhusele ei tulnud film välja 2020. aasta alguses. See oleks tähendanud katastroofi, sest kõigest paar kuud hiljem pandi maailm pandeemia tõttu lukku. Paljud filmid vajusidki seetõttu unustuse hõlma ega jõudnudki kinno. Ärileht rääkis Peeter Rebasega peamiselt rahast ehk sellest, kuidas on võimalik kokku saada ligi kaks korda suurem eelarve, kui oli filmil „Tõde ja õigus”.

Teie jaoks on kogu „Tulilinnu” protsess kestnud pikki aastaid.

Pärast Solarise keskuse ehitust läksin filmikooli tagasi. Mul sai arendustest ja ärilistest projektidest mõõt täis. Keskkoolist peale olen tahtnud filme teha. Ma läksin kooli ainult sooviga jutustada lugusid. Esimene reaktsioon oli inimestel see, et mingi ettevõtja tuleb filmi tegema. Lugesin siis maailma tänapäevase näitekunsti alusepanija Konstantin Stanislavski elulugu ja selgus, et esimese poole oma elust oli ta edukas ettevõtja. /---/

Otsustasite rahvusvahelise seltskonna kasuks.

Ma ei oska teistest Eesti filmidest rääkida, aga meil oli kindlasti üks kirjumaid seltskondi: tegijaid kokku 14 riigist. See on ka üks pluss, sest esimesest hetkest püstitasin endale ülesande, et soovin jutustada seda lugu kõikjal maailmas, mitte teha seda ainult Eesti kinopublikule. Oleme seni käinud 29 filmifestivalil ja paarkümmend ootab veel ees. Tundub, et film resoneerub maailma publikuga. Usun, et sellel läheb ka kinodes hästi.

Milliseks kujunes filmi lõplik eelarve?

4,2 miljonit eurot. See on Eesti mõistes üks kopsakamaid kindlasti.

Kuidas kogu protsess kulges? Läks aastaid, enne kui saite filmima hakata.

Leidsime stsenaristi, aga esimene draft ei olnud päris see, mida lootsime. Tiina (Lokk – toim) ütles siis, et miks sa ise ei kirjuta. Ma ei olnud seda varem teinud. Hakkasin siis õppima. Kui arvasin, et stsenaarium on valmis, tutvustati mind hilisema filmi peaosatäitja Tom Prioriga. Filmisime Eesti näitlejatega kaks stseeni, mida võimalikele rahastajatele näidata. Tom hakkas tegema oma ettepanekuid ja võttis veel kaks aastat, enne kui käsikiri valmis sai. Et ka Inglismaa ja USA vaataja selle sisust aru saaks. Meie ettevõtjad oskavad seda hästi, aga filmitegijatel jääb sellest puudu – tehakse väga häid filme, aga jutustatakse neid vaid Eesti kultuuri kontekstist lähtudes. Teised ei saa aru. Eriti käib see komöödiate kohta.

Siis hakkasime otsima rahastajaid. See kestis poolteist aastat. Eesti filmi instituudist tuli cash-rebate-süsteemi kaudu raha, Briti filmiinstituudist samamoodi. Seda jagatakse, kui toome riiki välisinvesteeringuid. Veerand eelarvest sai tänu neile kokku. Ülejäänu moodustab erakapital: investorid Inglismaalt, Singapurist, Šveitsist, Soomest ja Eestist. /---/

Intervjuu täistekst:
https://arileht.delfi.ee/artikkel/94982143/peeter-rebane-tegi-eesti-kalleimat-mangufilmi-kui-riskantset-idufirmat
Saarmann, T. (2021). Peeter Rebane tegi Eesti kalleimat mängufilmi kui riskantset. Eesti Päevaleht, 28. okt, lk 10–11.

Filmi vastuvõtust

Katkeid intervjuust Peeter Rebasega

Kuidas on läinud sinu filmil "Firebird"?

"Firebirdil" on läinud üle ­ootuste hästi. Ausalt öeldes lootsin ma seda ka sisimas, aga samas nagu ei osanud oodata, et meie film tungib nii sügavale vaatajate südametesse üle kogu maailma. "Firebirdi" esilinastus oli märtsikuus Londonis, Briti filmiinstituudi filmifestivalil Flare. Seejärel vahejuhtumiterohke Moskva rahvusvaheline filmifestival. Nädal tagasi lendasime aga San Franciscosse, kus juba 45. aastat toimuva Frameline'i raames toimus meie USA esilinastus. See oli ausalt öeldes vapustav elamus. Filmi lõppedes kutsuti meid lavale, aga me ei saanud tükk aega midagi öelda, sest publik seisis püsti ja aplodeeris mitu minutit. Pärast tulid paljud muljeid jagama. See täitis südame tänutundega!

Mis juhtus aga Moskvas?

Moskva oli omamoodi "huvitav" kogemus. Esmalt olime üllatunud, et meid sinna programmi üldse kutsuti. Esimene linastus läks kenasti. Publikult saime sooja tagasisidet. Üks kohalik arvamusliider kirjutas, et film viis teda tagasi noorusaegade, 1970-ndate Moskvasse. Seda oli rõõm kuulda, järelikult tegi meie Eesti produktsioonitiim väga head tööd, film oli ka Vene publiku jaoks usutav! Aga siis tuli avaldus Venemaa peaprokurörile, et film ära keelata. Ja mingi kummaline seltskond piketeeris kino ees rõvedate plakatitega. Festivalile avaldati tugevat survet… Meie teise seansi kutsed tühistati, piletimüük peatati ja filmi näidati pea tühjale saalile. Ilmselgelt on Venemaal asjad ikka palju hullemini, kui ma eales oleksin osanud arvata. Seda enam on oluline, et sealne publik meie filmi näeks. Kui see muud moodi ei õnnestu, siis anname ise Venemaa piraatidele vaba voli. Ka "Leviathanit" nähti Venemaal vaid tänu lokkavale piraatlusele. Aga mis peamine, saame iga päev mitmeid kirju sotsiaalmeedias Vene fännidelt, kes tänavad tõestisündinud loo maailma viimise eest.

San Franciscos kogetuga ei anna Moskvas toimunut võrrelda?

San Francisco oli võrreldes Moskvaga nagu teine maailm. Kohtusime USA-s ka mitmete põnevate filmitööstuse tegijatega. Eks tulevik näitab, kuhu see kõik välja viib. Praegu olen tänulik, et juba nii kaugele oleme jõudnud. Pärast San Francisco esilinastust tuli ühe nädala jooksul 13 kutset filmifestivalidele, sealhulgas kolme festivali avafilmiks.

Intervjuu täistekst:
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/93930317/peeter-rebase-film-keelati-venemaal-ara-asjalood-on-palju-hullemad-kui-oleksin-arvanud
Veidemann-Makko, A.-M. (2021). Peeter Rebase film keelati Venemaal ära: asjalood on palju hullemad, kui oleksin arvanud. Kroonika, 7. juuli.

Arvamusi filmist

Karlo Funk: „„Tulilind“ on heas mõttes klassikaline romantiline draama tunnetest, mis kestavad üle aja, aga mõjub seetõttu ka väljapeetuna ja üllatustevabana. Väljaütlemata mõtted avalduvad kirjades ja tegelased liiguvad keelatud armastuse kokkuvarisemise kursil. Ent paiguti tundub film olevat liiga hoolikalt pakendatud rahvusvahelise publiku jaoks. Mitmes stseenis tahaks dialoogi kuulda vene keeles, jõulisemalt ja isikupärasemalt, ilma romantiseeritud filtrita. Pole kindel, kas mitmed kultuuriloolised viited Shakespeare’ile või Stravinski balletile filmi käigus tegelikult kasuks tulevad. Kui ühes stseenis vaatavad sõdurid kinos „Viimset reliikviat“, on näha vaid vaatajate nägusid, mitte filmi kaadreid ekraanil. Vaatajate vaatlemine kordub lõpu­stseenis, ja sel korral on publiku hulgas Sergei selja taga ka režisöör Peeter Rebane ise. See on ühtlasi filmi-, ajaloo- ja kultuuriteadlik signeering, veel üks romantistlik seisukohavõtt. Vaataja ei pruugi seda sensibiliteeti täielikult jagada, aga loo ja filmitekstina on „Tulilind“ arvestatav esikfilm.

Pealegi, kes oleks osanud arvata, et Eesti taasiseseisvusaja esimene žanripuhas armastuslugu räägib Nõukogude armeest, kõlab inglise keeles ja vaatleb gay-suhet.

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95019093/keelatud-armastus-militaartsoonis
Funk, K. (2021). Keelatud armastus militaartsoonis. Eesti Ekspress: Areen, 3. nov, lk 59.

Loe ka: 
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/puudutav-kuid-pisut-lunklik-armastuslugu/
Soomelt, K. (2021). Puudutav, kuid pisut lünklik armastuslugu. Sirp, 12. nov, lk 33.