Viide kuulsa telesarja «Meeleheitel koduperenaised» kodutänavale pole pealkirjas asjata. Ka siin kolib mõnusasse väikekodanlikku põiktänavasse uus tegija ning tema tulek paneb susisema asjad, mida kõik osalised on juba õnnelikult unustatuks pidanud.
Laura Palmer viitab siin teismelisele Kätlinile, kelle jõhkra surma asjaolud seovad tegelased omavahel süngel moel. Selline mulje jääb vähemalt pilootosast. Just nagu David Lunchi kultussari «Twin Peaks». Selle võrdlusega ei taha ma muidugi Lynchi ja Ergo Kulda ühele oksale seada, aga taotluslikku kõhedust, nihestust ja salapära nõrgus esimese osa ajal ekraanilt ehk paljugi.
«Vaeste inimeste maja, tondiloss. Aga meil on õnnepalee,» kommenteerib heal järjel poliitik Artur (Andres Roosileht), kui vaatab aknast, kuidas peategelane Eva (Karin Rask) kolib hukkunud õelt päranduseks saadud naabermajja sisse. See on uue sarja üks esimesi lauseid ja paljastab a) tegelase suhtumist kaaskodanikesse ning b) seda, et tema endagi elu on ilmselt kõike muud kui lust ja lillepidu.
Toon selle näite demonstreerimaks, kuidas «Nukumaja» tegijad üritavad vaataja kohe kaasa haarata, tekitades temas küsimusi, millele tahaks vastust saada. Sarja esimene osa peab ju nii tegelasi tutvustama kui ka sündmustiku käivitama. Antud juhul on enamik tegelasi (välja arvatud uustulnuk Eva ja tema mees Tarmo (Andres Mähar)) omavahel tuttavad, nende lood käivituvad nn lendstardist. Huvitav on muidugi mõelda, kuidas vähem kui kümnel eestlasel saab omavahel nii palju salapäraseid suhteid olla. Nagu elaksid nad üksikul saarel.
Keeruline on sellistele nõudmistele vastavat dialoogi kirjutada ja näitlejatel seda esitada, kuid «Nukumajas» saadi ülesandega kenasti hakkama. Kui võtta Eesti teletoodangu mõõdupuuks igavene küsimus «Kas oli piinlik?», siis vastan: ei, mitte sugugi.
Ka osalevad näitlejad töötavad oodatul tasemel. Teatava ehmatuse valmistasid mulle oma «lavale» tormamisega mässumeelne teismeline Mariann (Merit Männiste) ja poolsegane esoteerikapoe müüja Anette (Maarja Jakobson). Keskealine eesti mees ei ole harjunud sellise temperamendiga ja tegelaskujud mõjusid esimesel kohtumisel kunstlikuna. Aga loo edenedes asusid nad selles miniühiskonnas oma kohale ja usun, et Anettest saab üks sarja staare.
Salapärase ja kõheda atmosfääri loomiseks kasutatakse helikujunduses (helilooja Mauno Meesti) ohtralt vaimuviiulisarnast vingumist. Võibolla isegi liiga palju. Samuti häiris kapuutsis varjatud näoga piiluja liigsage eksponeerimine, see mõjus sama nõmedalt nagu aknale ähvarduskirju kleepiv käsi TV3 sarjas «Merivälja».
Ma ei ole kindel, kas stseen, kus paljalt mälukaardi sisestamisest väljalülitatud arvutisse ilmub ekraanile kõhe tumedates toonides naisenägu ja tegelased kommenteerivad: «See on nagu stseen mingist halvast filmist», läheb arvesse lihtsalt lavastusliku kohmakusena. Loodan siiski, et see Jaapani õuduka stiilis koht on tegijate muigamine iseenda ja minusuguste üle. Kui nii, siis tahaks selliseid hetki edaspidi rohkem näha.
«Nukumaja» võistleb eesti telekanalites vaatajate tähelepanu pärast TV3 uue sarjaga «Merivälja»: mõlemad on eetris esmaspäeviti samal ajal. Hoolimata sellest, et «Merivälja» alustas juba nädal aega tagasi, võib öelda, et «Nukumaja» sai paremini stardist minema ja rebis end juba esimesel sirgel otsustavalt ette. Pilootosa põhjal otsustades on see kõige põnevam Eesti lavastuslik telesari, mida sel hooajal on võimalik näha. Vaatame, mis saab edasi. Nagu ütles Leonardo DiCaprio tegelaskuju filmis «Vabastatud Django»: «Härrased, enne te tegite mu uudishimulikuks, aga nüüd kuulub teile mu tähelepanu.»
