Avaleht » Filmiliigid

Võta või jäta (2018)

EV 100 filmid

Mängufilm | Draama Kestus: 102:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

„Võta või jäta“ on Liina Triškina-Vanhatalo esimene täispikk mängufilm režissöörina. 2016. aastal valiti filmikavand „Võta või jäta“ täispikkade mängufilmide konkursil Eesti Vabariik 100 viie parema hulka. 2018. aastal esitati valminud film veel enne esilinastust kandideerima Ameerika filmiakadeemia parima võõrkeelse Oscari auhinnale.

„"Selleks ei pea olema üksikvanem, et mõista seda tunnet, kui lapse pidev nutt su endast välja viib," sõnab lavastaja Liina Triškina-Vanhatalo. Liina kirjeldab, kuidas tema filmiprojekt, mis valmis Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi raames, läbis enne mitu vooru. Stsenaariumi kohta andis nõu nii koduseid kui ka välismaiseid eksperte. /---/ Juhus oli see, et kusagilt veebiavarustest /---/ sattus ette lugu, kus üks paar sai lapse, aga naine ei kohanenud üldse ema rolliga. Suhe läks lörri ja paarikuune laps jäi isa juurde. „See tundus huvitav. Mäletan, et naisena mõtlesin alguses: kas tõesti saab nii olla, et sünnitad lapse ega tahagi teda endale hoida? See tundus pigem utoopiline. Mingist hetkest tundus olukord jällegi väga põnev. Kuidas see vaene mees siis ikkagi säärases olukorras hakkama saab?” kirjeldab Liina.

Seejärel kuulis ta, kuidas vana klassiõde maadles oma lapse hooldusõiguse pärast. „Kuidagi nii need mõtted settisid filmilooks.”
/---/

Aga kui filmist rääkida, siis teeb rõõmu veel paar asja. Näiteks kulgeb film väga sujuvalt. Hea montaaž, ütleks filmiajakirjanik. Siin muidugi meenub, et Liina on varem ju väga palju filme monteerinud, olnud filmide toimetaja. Küllap seepärast tunnetab nii hästi tervikut. Aga asi pole selles. „Mingil hetkel oli meil tõesti selline rumal mõte, et monteerin ise. Tagantjärele mõeldes saan aru, et nii rumalat mõtet annab ikka mõelda. Sellel filmil on ääretult tugev monteerija –Tambet Tasuja. Mul väga vedas, et sain temaga töötada. Tegelikult tahtsingi monteerijaks jõulist natuuri, kes ei silitaks mu põlve ega oleks nõus kõigega, mida mõtlen. Soovisin, et oleks tugev ja olemuselt teistsugune oponent. Tambeti moto on ju see, et vaataja aega ei tohi raisata. Ja kui tuleb valida, kas natuke liiga lühike või veidi liiga pikk stseen, siis hea valik on pigem lühike. Tambet on teinud palju n-ö mainstream-kino, tal on Hollywoodi koolitus – kõik see oli kokkuvõttes filmile väga abiks ja me koostöö oli lahe.”
/---/

Liina ütleb, et [Reimo] Sagor oli pearolli esimene ja tegelikult ka ainuke valik. „Teadsin, et ta on teinud sutsakaid filmirolle „Nullpunktis”, „Mustas alpinistis”. Teadsin, et ta on Vanemuises näitleja ja mänginud rolle Teater NO99-s. Aga esimene kriteerium, mille järgi ta fotode põhjal valisime, oli see, et ta nägi lihtsalt väga äge välja,” tunnistab Liina. „Mind ei üllatanud sugugi, et ta võib mängida väga tundlikku rolli. Reimo ongi ses mõttes müstiline tegelane, et on välimuselt justkui jõuline jorss, aga tegelikult väga peene tunnetusega näitleja. Ja õudselt hea kuulaja. Kingitus igale režissöörile. Mul ei olnud temaga mingit probleemi ühist keelt leida.”
/---/

Filmis „Võta või jäta” teeb silmapaistva rolli beebi, kelle filmi-nimeks on Mai, aga kes päriselus on Krõõt Kukkuri ja Marten Altrovi tütar Nora.

„Olen otsata tänulik Norale ja loomulikult ta vanematele. See laps oli meile täielik lotovõit. Ta oli ülirahulik, usaldav... Ja ilma vanemate valmisolekuta – nii vaimses kui ka praktilises mõttes – kogu protsess kaasa teha ei oleks see asi üldse toiminud,” ütleb režissöör Liina Triškina-Vanhatalo.

Sobiva beebi leidmine oli tõsine vaev. „Üldiselt oli raske pääseda vanemate jutulegi, kui nad mõistsid, kui mastaapse ettevõtmisega on tegu. Noragi leidsime me üsna viimasel minutil. „See polnud ju nii, et korraks tuled ja kõik. Meil oli ikka väga palju filmimist, erinevatel aegadel ja erinevates kohtades. Nii- ja naapidi,” kirjeldab lavastaja. „Nora oli kahe ja poole nädalane, kui võtetega alustasime ning kui filmimise lõpetasime, oli laps umbes kuuekuune või vanemgi veel. Muidugi üritasime oma võttegraafikut beebi ja ta pere järgi sättida, lapse päevakava nii palju kui võimalik arvesse võtta. Kui laps tahtis magada, siis magas, kui kõht läks tühjaks, siis loomulikult tuli toita.""

Artikli terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/lp/jorm-ehitaja-ja-tema-beebi?id=83590037
Ranne, R. (2018). Jõrm ehitaja ja tema beebi. Eesti Päevaleht: LP, 8. sept, lk 14-16.

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: /---/ „Teiseks väärib film tähelepanu kahekordse debüüdi tõttu. Stsenarist-režissöör Triškina-Vanhatalo on teinud arvukalt dokumentaalfilme ja olnud mängufilmide juures režissööri assistent, aga täispika mängufilmi stsenarist-režissööri töö oli tal esmakordne.

Dokumentaal- ja mängufilmis ei saa lugusid jutustada samade vahenditega, aga Triškina-Vanhatalo sublimatsiooni ühest elemendist teise võib pidada õnnestunuks. Pealegi tuli tal töö käigus õppida näitlejaid juhendama, mis ei olnud tema enda sõnade järgi sugugi lihtne. Stsenaariumis on küll keskmises kolmandikus teatav „muhk“, mis on ülejäänud looga lõdvalt seotud, aga see ka elavdab muidu lineaarseks kiskuvat sündmustikku.

Kogu filmi juures jäid mulle lahtiseks vaid Mai ema Moonika motiivid ja tunded. Kui film saavutaks arvestatava publikumenu ja Eesti filmitootmine käiks samade reeglite järgi nagu Hollywoodi stuudiotes, võiksime peagi näha järge „Võta või jäta: Moonika lugu“.

Filmi kandvas – ma tahaksin selle kirja panna rasvases kirjas – peaosas on Vanemuise näitleja Reimo Sagor. Ehkki küll varem näidelnud filmi kõrvalosas („Nullpunkt“, „Must alpinist“, „Päevad, mis ajasid segadusse“), tuleb tema tugevus esile peaosas. Nagu ütleb Triškina-Vanhatalo: „Kaamera kahekordistab tema karisma.“ Soovitan Sagori karjäärile filmides tähelepanu pöörata, see pole üldse keeruline. Juba oktoobris linastub Martti Helde „Skandinaavia vaikus“, kus Sagor on paaris Rea Lestaga, ning tal on täita ka huvitav kõrvalosa EV 100 raames valminud telesarjas „Pank“.
/---/

Erik Põllumaa kaamera joonistab selle traagilise, ent lootusrikka lõpuga loo välja diskreetselt, oma kohalolu manifesteerimata. Selle filmi kontekstis on nähtamatu kaamera, mis peategelast tihti selja tagant või kolmveerandprofiilis jälgib, väga hea vahend loo jutustamiseks.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6403885/poisist-saab-isa-labi-ussim-i
Alla, H. (2018). Poisist saab isa läbi ussim***i. Postimees, 13. sept, lk 21.

Madis Kolk: „Filmis esitatakse küll ideoloogilises plaanis teravaid küsimusi, kuid lugu, mille kaudu seda tehakse, ei paku üllatusi ega mugavustsoonist välja juhatavaid provokatsioone.
/---/
„Võta või jäta“ pretendeerib valusa ja tundliku teema psühholoogilisele käsitlusele, kuid paraku kujutatakse seda teemat stereotüüpide kaudu. See ei ole ilmtingimata puudus ja nõrkus, kuid näib, et Triškina-Vanhatalo ei ole püüdnud ka teadliku esteetilise võttena stereotüüpe kujundiks võimendada. Teema on oluline, näitlejatööd sümpaatsed, režissöörihoiak soe ja siiras ning olgu igaks juhuks öeldud, et hoolimata seosest EV 100 kultuuriprogrammiga ei ole filmi paatoses ka midagi kroonulikku – lõpukaadreis väljendub Eesti kohtusüsteemi kriitika ja osutatakse ühele paljudest paratamatustest, miks kodumaa oma praegusi maksumaksjaid ja tulevasi pensionimaksjaid hoida ei oska. Film tõstatab olulisi küsimusi ja esitab visandeid elulistest situatsioonidest, mille kaudu neile vastuseid otsida, kuid loobub sellest otsingust pea iga uue stseeni esimesel kolmandikul. Teema õhku viskamisest justkui piisaks, et saaksime publiku- ja ühiskonnaliikmetena noogutada: „Jah, täpselt nii ongi, küll lõikab valusalt.“ Aga ei lõika, lihtsalt markeerib ja seeläbi tahtmatult ka madaldab ja tuimastab.“ /---/

Arvustuse täistekst: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sildistades-sildistamist/
Kolk, M. (2018). Sildistades sildistamist. Sirp
, 14. sept, lk 30-31.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm