Enam kui elu (2018)

Filmist meedias

Maria Ulfsak: „Loo kangelane on Freddy Grenzmann, kelles kohtuvad aristokraatlikkus ja agressiivsus, ilu ja rõvedus. „Pungikunstnik“, nagu Koit Raudsepp teda nimetab. Freddy mõjub nii laval kui selles filmis nagu stiihia, loodusjõud, ja tänu sellele võib konarustest loo ülesehituses mööda vaadata. Spungin ja Arus on pihta saanud millelegi palju tähtsamale, olemuslikule. Kuigi Freddy on kaamerateadlik ja neid oma naha alla ei lase, näeme me lähiajalugu ning üht tema kompromissitut ning metsikut last uue ja värske vaatenurga alt.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-uued-eesti-dokid?id=81473315
Ulfsak, M. (2018). Uued Eesti dokid [filmidest "Jagatud valgus", "Enam kui elu" ja "Ahto. Unistuste jaht"]. Eesti Ekspress: Areen, 21. märts, lk 50-51.

Tõnu Karjatse: „Dokumentaalfilm „Enam kui elu“ annab ülevaate Freddy punkmuusiku-teest, kaardistades seejuures ka ühe subkultuuri, ajastu ning selle aja kangelase. Film algab tiheda montaažiga metsa­vaikuses saunavihta tegevast Freddyst ja Psychoterrori lugude helilõikudest, mis kuuluvad eesti pungi klassikasse. Filmi algus ongi üles ehitatud vastandusele: jaantättelikult vihategemisest pajatav Freddy ei saa ju olla provokatiivselt käituv rokkstaar, keda kriitikud võrdlevad Iggy Popiga ja nimetavad Eesti parimaks esilauljaks. Alguskaadrid on ka stilistiline võti mõistmaks seda vormiliselt rabedat, kuid sisu poolest infotihedat filmi. Unikaalsed ülesvõtted Freddy esinemistest Psychoterrori algusaastatel, Saksa ja Taani tuurist 1990ndate kesk­paigas ning pungipidudest nimetamatutes kontserdipaikades, annavad ajastudokumendina filmile suure lisaväärtuse.

Filmis „Enam kui elu“ on püütud säilitada kuldset keskteed korraliku ehk kassa- ja levikõlbuliku täispika dokumentaalfilmi ning filmi aineseks oleva pungi-ideoloogia vahel. Siin on peidus konflikt: ühel pool on pungiliikumine ning selle kandjate ühiskonnavastasus, teisel aga selle sisemise pulbitsuse raamimine kultuuridokumendina. Märgib ju filmikunst juba ise teatud konventsionaalset etableeritust, vormireegleid järgiva rahastamismudelini välja. Freddy-suguse mässumeelse sädeme surumine neisse raamidesse võib ebaõnnestuda, kui läheneda ülalt alla vaatava, kõike teadva krooniku-dokumentalisti positsioonilt. Spungin ja Arus ei ole sellesse lõksu langenud, vaid on isegi mainitud vastuolu selgelt esile toonud. /---/

„Enam kui elu“ on poeetilise puudutusega dokumentaal, üks Aruse ja Spungini esimesi koostööfilme. /---/ „Enam kui elu“ pole oma püüdlikkusele ja tihedusele vaatamata puudusteta. Võib küsida, kuivõrd põhjendatud on Freddy lapsepõlvelugude kohmakad animatsioonid või kuidas seostuvad ülejäänud filmiga need paar kaadrit kaugelt soojalt maalt, kus üks bändi liikmetest basseinis vedeleb. Segadust tekitab ka filmi keskele paigutatud monokroomne unenäolaadne episood, mis poolitab justkui reklaamipausina äärmiselt infotiheda ja dünaamilise järgnevuse.

Spungin ja Arus on pääsenud oma subjektile äärmiselt lähedale, näidanud Freddy ja ta bändi liikmete nõrkusi ja tugevusi, kuid säilitanud sealjuures neutraalse vaatleja positsiooni. Emotsioonitu asjalikkuse tõttu on õnnestunud Spunginil ja Arusel anda sissevaade punki kui elu- ja mõtteviisi, maailma tajumise ja taasloomise äärmiselt avatud moodusesse: sa võtad ja ka annad, sa ei kogu ega hoia. „Enam kui elu“ on täitnud oma eesmärgi ka siis, kui suunab tutvuma uuesti Psychoterrori diskograafiaga. Kreedona jääb „Enam kui elu“ painama, tõugates (ümber) mõtestama oma igapäevategemisi.“

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-parim-esilaulja-kultuuridokumendis/
Karjatse, T. (2018). Eesti parim esilaulja kultuuridokumendis. Sirp, 16. märts, lk 9.

Mart Niineste: “Kuna Spunginil on Freddy ja Psychoterroriga umbes sarnane suhe kui mul, valdab ta autorina filmiteoks valitud materjali muidugi mõista vabalt. Seda hõngu, et Spungin kannataks vasikavaimustuse või eelarvamuste all, filmis pole. Ta ei ole uudishimulik sissetungija, vaid oma inimene. Küll aga annab vähemalt mulle seetõttu tunda tahe seada jalule õiglus.

Näidata Freddyt – va siga- ja pigilindu – kõigis tema olekutes raamatu kõrvale hajameelselt sigaretti suitsetavast filosoofist, lõbusast ja heasüdamlikust kambajõmmist kuni tegevuse käigus evolutsiooni tagurpidi läbi teinud napsusõbrani. Ma kinnitan, filmis näete just seda päris Freddyt. Mitte oma pinnapealset ettekujutust temast.

Tõsi, ma soovinuks näha ja kuulda ka mõnda Freddy lähisugulast meenutamas aegu ammuseid, kui põnn, keda näeme filmi lõpus vanadel koduvideokaadritel, ilmutas alles esimesi isiksuseks kujunemise märke. On ju Freddy isegi laulnud: „Minu esimesed punksaapad isa põletas ahjus.“ Samuti ei kohta me filmis Freddyt kui hea käega joonistajat. Niisiis on üht-teist jäänud Spunginil siiski rääkimata-avamata.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/4447937/muusik-kellele-ei-pakuta-ilmselt-kunagi-suvetuuri
Niineste, M. (2018). Muusik, kellele ei pakuta ilmselt kunagi suvetuuri. Postimees, 23. märts, lk 20–21.

Andra Teede: „Veider ongi, et kuigi Freddy on „Jagatud valguses“ ja „Komas“ portreteeritutest peaaegu poole noorem, räägitakse just filmis „Enam kui elu“ kõige rohkem mingist helgest minevikust, mida enam ei ole. Tänapäeva ühiskonnas ei oska Nõukogude Liidu lõpus ja kapitalismidžungli alguses purjakil kuulsust nautinud pungikuulsused endaga enam midagi peale hakata. Võiks ju tööle minna, mõni on läinudki, aga Freddy selleni ei madaldu.

Tõnu Karjatse on Sirbis „Enam kui elust“ kirjutades arutanud küsimuse üle, mis on üldse punk ja kui punk on keskealistel meestel heietada mineviku üle. Ning tõesti, Freddy, Peeter Volkonski, Villu Tamme ja juba mainitud Tõnu Trubetsky – kamp, kes tuntud joodikpoeetide Raul Velbaumi ja Marko Mägi seltsis mikrobussiga suvisele viibimisele sõidab –, on ühelt poolt väga punk, kõik tuttavad näod, tagid seljas ja suitsud ees, aga teisalt on neis midagi kurba ja ebameeldivat. Nagu siis, kui pereisad 30 aastat pärast koolilõppu jälle vanade klassivendadega ühe seikluse ette võtta üritavad, aga peo käigus selgub, et lihtsalt enam ei jaksa. Hasso Krull ütleb filmis, et punk on kaua hoitud ebaküpsus – ja ebaküpseks püütakse selles sõidukis kahtlemata jääda. Iseasi, kui hea seda vaadata on.

Aruse ja Spungini teisest kahest portreefilmist palju äkilisema montaažiga ja animatsioonidega pildikeel meenutab mulle natuke Kilmi-Aarma 1990ndate temaatikaga filme. Inimeste intervjueerimine sõitvates autodes annab kindlasti dokile hoogu juurde, aga sellega ei ole lõpuni mindud ja mõni teine intervjuu on tehtud hoopis polstriga kaetud tagasihoidliku punkarile iseloomuliku kööktoa taustal. Selles mõttes võib täheldada kerget kaost ja kaos on kindlasti punk.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/isa-poeg-ja-puha-vaim/
Teede, A. (2018). Isa, poeg ja püha vaim [portreedokid „Koma“, Jagatud valgus“ ja „Enam kui elu“]. Sirp, 27. apr, lk 18–19.