Autoportree Emaga (2000)

Autor oma filmist

Edvard Oja: „Niisiis – autoportree emaga. Emale mõeldes ongi see idee tekkinud. Avameelselt ja siiralt tahan rääkida oma emast ja tema lastest. Kõige paremini tunneme ju ikka iseennast ja oma perekonda. Teiste inimeste elus on alati põnev tuhnida-uurida, mis kellelgi hinge peal. Kes ei tahaks olla mõtetelugeja. Inimesed ju varjavad kiivalt oma mõtteid. Küünilised filosoofid arvavad, et keel on antud mõtete ja tunnete peitmiseks. Mina aga pakun nüüd iseennast välja: palun, vaadake ja kuulake! Sellest tuleb üks suur enesepaljastus, „röntgenipilt“ minu sisemaailmast. Filmin ju kedagi, keda ma tean ja tunnen kõige paremini. Küsimus on vaid aususes ja julguses iseendale ja teistele silma vaadata. Pildil, minuga koos  on ema, kellel on palju pajatada oma kirevast elust. Me ei karda ega häbene enam teineteist, me ei nuta taga oma viletsat elu.“ /---/
Allikas: EFI

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „“Autoportree emaga” on produktiivse filmioperaatori Edvard Oja tähelepanuväärseim teos, mis tehtud re¯isssöörina. Avameelselt ja häbenemata näitab autor oma alkoholismi, võitlust viinaga, püüdlusi, piinu, kirgi. /---/

Nagu filmi pealkiri ütleb, eendub enda portreteerija kõrvalt sageli ta ema. Intiimsemateks vestlusteks on režissöör kaamera statiivi peale seadnud ja nelja silma all oma emaga sundimatult vestelnud. Mitu korda on tekkinud südamlik arutelu, põgusalt analüütilisi tagasivaateid elule. Vahest sama statiivinippi on kasutatud ka sõprade-kolleegidega juttu tehes, kuid neil diivanilmölisemise stseenidel on mõnikord mingi kohustusliku purjusoleku kõrvalmaitse kergelt juures. Justkui oleks probleemi võtmiseks eelnevalt end spetsiaalselt vastavasse seisundisse pidanud võtma. Seisundis kolleeg Märt Sildvee näiteks ütleb luuletust lugenud Ojale küüniliselt näkku: “Ses suhtes on väga tore, et Eesti üks andetumaid operaatoreid oskab peast vähemalt ühte luuletust lugeda.” Mille peale kostab solvunud Edvard: “Ma ei ole just kõige andetum!” Tõepoolest – CVst paistab, et Oja on võtnud Dudajevit, Jeltsinit ja Sahharovi, ka mõned eesti mängufilmid, töötanud peamiselt koos Heini Drui ja Artur Talvikuga, kes nüüd koos Rein Kotoviga omakorda probleemset kolleegi filmivad. On täiesti tüpaaži- ja probleemiadekvaatset pildiserveeringut, kaasapüüdva käsikaamera hüplemist, kuid vahel on heli distantsilt taustakahinaga halvasti võetud. /---/

“Autoportree emaga” on väga isiklik ja häbenemata, kohati ekshibitsionismiga tehtud film, kus ei püüta midagi ilustada, vaid näidatakse probleemi nii, nagu see tegelikult on. Ojal on õnnestunud kaks tähtsat asja korraga: luua endast portree ja esitada probleem, mis peaks riivama sadu ja tuhandeid televaatajaid. Isiklik lugu üldistub. Veidi lällavas ja kakerdavas laadis on tabatud seisundeid, kuid “Autoportree emaga” ongi selline film, kus tuleb vahest selle nimel ka spetsiaalselt tina panna, et saavutada probleemi kujutamise adekvaatsus.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Teder, T. (2000). Jumalas ja humalas. Sirp, 6. okt, lk 16.
Jumalas ja humalas - Sirp

Olev Remsu: „“Autoportreed emaga” peaks hindama kahel tasandil. Esiteks kui enam-vähem asjalikku ja erapooletut informatsiooniallikat alkoholismist ning teiseks kui puhtisiklikku lugu, mis on tehtud loomevajadusest, kunstilistel eesmärkidel. Põhimõtteliselt oleks võimalik veel kolmaski, mida rääkimise puhul peetakse kõneteraapiaks, religioonides kas palvuseks või meditatsiooniks; siinsel juhul oleks siis tegemist filmoteraapiaga, mille sisu seisneks selles, et inimene teeb rääkimise või palvetamise asemel filmi, et teda kiusavast pahest või tõvest (oleneb, kuidas keegi suhtub) vabaneda. /---/

Film on avameelne, ja seda mitte küüniliselt, vaid teesklematult ja puhtalt. Keegi ei kisu end väljakutsuvalt ja jõhkralt alasti, ei ekshibeeri oma komistusi ja nõrkusi, kuigi inimesed räägivad peamiselt iseendast. Vaid üks rääkija on veidi uhke selle üle, et ta viina viskab. Teised inimesed on mures, aga leppinud oma murega. Rezhissöör on suutnud vältida silmakirjatsemist peaaegu kõigi poolt, keda näidatakse, ise oma loomulikkusega teistele head eeskuju näidates. Valitud tundetoon on täpne ja sobiv, see ei muutu kogu filmi jooksul. Tegemist on emotsionaalse tervikuga, mis rajaneb Riho Sibula muusika ja Edvard Oja jutu haruldasel kooskõlal.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Remsu, O. (2000). Kahekõne emaga. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 81-83.
olev remsu - kahekõne emaga