Kuldämblik (1930)

1930. aastal valminud lühimängufilm "Kuldämblik" on esimesi katsetusi luua meie oma helifilmi. Helifilmide tulekul kinoekraanidele 1920ndate lõpupoolel üritab filmi operaator Konstantin Märska kui leidurivaimuga filmimees seda Eestimaalgi teha, kasutades meil esmakordselt filmis plaadile salvestatud heli.

Hävinud filmi valmimisloost ja sisust pole suurt lähemalt teada - nähtavasti seda ka ajakirjanduses ei arvustatud, kirjutab filimiajaloolane Veste Paas. Teada on vaid ajalehes Esmaspäev 10. märtsil 1930 ilmunud lühisõnum, kus märgiti, et sündmustik võeti lindile umbes ühe ööpäeva jooksul ning et filmis laulavad Olga Torokoff-Tiedeberg, Aleksander Arder ja E. Pessin (Paas, V., lk 164).

Kinode reklaamkuulutuse (Päevaleht, 16.03.1930) järgi film esilinastub 16. märtsil 1930 ja seda korraga kahes Tallinna kinos - Endlas ja Kunglas, joostes koos ühe välismaise filmiga esimeses järjest kuus, teises viis päeva. Samas Päevalehes ilmunud reklaamkuulutuses märgitakse, et äsjavalminud teose peaosades astuvad üles Olga Torokoff-Tiedeberg, Ly Schönberg ja Aleksander Arder. Filmiarhiivi fotode põhjal löövad kõrtsimuusikute rollis kaasa ka helilooja ja dirigent Priit Veebel (viiulil) ning följetonist ja ajaviitekirjanik Hendrik Saar (klaveril).

"Kuldämblikku" reklaamiti kinode reklaamkuulutustes kui esimest Eesti laulu-helifilmi, kuid tegelikult oli see n-ö poolhelifilm (plaadihelifilm ehk nn nõelhelifilm). Sellel polnud veel optilist heli filmikoopial, vaid filmi heli, mis oli eraldi salvestatud grammofoniplaadile, püüti samaaegselt pildiga esitada. Märska ise olevat käinud "Kuldämbliku" ekraanikujutust Tallinna kinodes heliplaadilt kostva lauluga sünkroonis hoidmas, märgib Lauri Kärk (1996). Plaadiheli oli küll tunduvalt odavam kui optiline heli, kuid toimis rohkem püüdena filmi heliliselt kujundada kui veenva sünkroonhelina. Ants Andreas on vahendanud kommentaare inimestelt, kes pidid sedasi filme näitama. "Juhtus, et plaat oli teel kaduma läinud või katki. Rääkimata raskustest hoida pilt ja heli sünkroonis, kuna iga filmiosa oli eraldi plaadil" (Andreas, A., lk 10).

Enn Säde sõnul oli filmifanaatikust Märska seda filmi tehes inspireeritud "Ameerikas toimunud esimestest katsetest sünkroniseerida film ja heliplaat - süsteem, mis tehnoloogiliselt arendatuna paar aastat isegi vee peal seisis ja toonastele kinomehaanikutele halle juukseid lisas." Enn Säde omaaegne kolleeg, legendaarne filmimees August Eljari on talle 1985. aastal antud intervjuus jutustanud Märska "süsteemist" siduda omavahel film ja heliplaat järgmist. Kuna Märskal spetsiaalset, filmiprojektori mehhanismiga ühendatud grammofoni polnud, võttis ta tavalise grammofoni, "sidus selle näitleja selja taha" (?) ja see näitleja siis markeeris, just nagu lauldes näiteks "Johnny Boyd". Kinodes filmi näitamisel püüdis Märska grammofoni kiirust näpuga nii sättida, et asi natukenegi sünkroonis näiks" (Säde, E., lk 122). 

"Arvatavasti ei õigustanud "Kuldämblik" talle pandud kunstilisi ja rahalisi ootusi," märgib Veste Paas. Film sai ühtlasi haridusministeeriumi veto noortele alla 16 ja õpilastele alla 20 eluaastat, mis tähendas seda, et enamik kinoomanikke filmi ekraanile ei võtnud. "Kõrtsistseenid, alkohoolsete jookide ja tubaka reklaam (vahekiri: "Kui "Alko" vein täis pannud pea, siis lõpulikult tuju hea") häirisid sedavõrd haridusministeeriumi tsensoreid, et Märska volitusel esitatud noorteauditooriumi loataotlusel seisab kesk- ja välisharidusasjade osakonna juhataja napp resolutsioon: "Akti! Film ei ole noorsoole kohane"" (Paas, V., lk 164).

"Kuldämblik" jäi Konstantin Märska viimaseks mängufilmiks. Pärast seda alistus pidevalt võlgades maadelnud Märska oludele ja tegutses edasi vaid filmidokumentalistina.

Allikad:

Kinode Endla ja Kungla reklaamkuulutus filmi esilinastuse kohta. (1930). Päevaleht, 16. märts, lk 1.

Paas, V. (1980). Olnud ajad. Tallinn: Eesti Raamat, lk 164.

Kärk, L. (1996). Filmimehe elu Eesti vabariigis. Konstantin Märska  100. Postimees: Kultuur, 31. mai 1996.

Andreas, A. (2006). Helifilmi algusaastad Eestis [Ettekanne konverentsil "Eesti Kultuurfilm 75" 27. aprillil 2006 Tallinna Kinomajas]. Eesti Kultuurfilmi kataloog 1933-1940. Tallinn: Eesti Filmiarhiiv, lk 10.

Säde, E. (2008). Kas tõesti eesti esimene helifilm? Theodor Lutsu mängufilmi “Päikese lapsed” helist ja muust. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 122. http://www.temuki.ee/numbers/2008/6/article4695.pdf (29.11.2012).